Thursday, December 29, 2011

Seiklused Karijinis

Tere  jälle!

Kell on kaheksa õhtul ja me pikutame oma autovoodis ainukestena ühes roadhouse karavanpargis, et olla varjus äikse ja vihma eest. Jah, see on tõesti uskumatu, et  vihma sajab, sest seda imet pole me näinud ammu. Õues korralikult välgutab ja auto pidime ka parkima keset platsi, et mitte olla liiga lähedal puudele, sest kõik kubisevad sipelgatest. Peab mainima, et see on kõige tugevamaid äikesetorme, mida kunagi näinud olen. Tuult ja vihma väga pole, aga müristab nii, et auto rapub ja välgutab absoluutselt igast suunast, kus võimalik. Nüüd aga meie viimase päeva seiklusest – sellest meil ikka puudu ei tule.
Üleeile sõitsime 700 km Exmouthist Karijini rahvusparki. Kuna Exmouthis ja seal lähedal on väga kuiv, siis on hetkel  suur tulekahjude oht. Ka meile vajalik tee oli „bush fire“ pärast suletud – siiski polnud see ohtlik ja mõned inimesed seal sõitsid. Ühes kohas oli ka reaalselt tuld näha. Tee peal kohtasime juba kolmandat korda üht saksa paarikest. Esimest korda nägime neid kämpamas Francois Peroni rahvuspargis, teine kord teel Exmouthi ja nüüd siis umbes 5 korral teel Karijinisse. Korda mööda sõitsime üksteisest mööda ja lehvitasime. Õhtuks jõudsime Tom Price. Eeltööd rahvuspargi kohta polnud me eriti teinud, sest mõte sinna minna tuli järsku. Bensiinijaamas saime aga taaskord sakslastega kokku ja otsustasime nendega ühineda ehk läksime ööseks Karijini rahvusparki. Tom Price ise on korralik ehitajate ja kaevandusinimeste linn ja ka terve tee edasi sealt on vist kõik inimesed linnas kas ehitajad või aborigeenid. Rahvuspargis suundusime kämpaalale, kus oli ka teisi külastajad. Õues oli juba pime, tegime süüa, kõrvetasime panni põhja, arutasime sakslastega plaane ja magama.
Nii ja nüüd siis teisipäevast...meie ühest väsitavamast päevast siin üldse. Hommikul 5st ülesse, asjad kokku, et hakata parki avastama. Ilm sealkandis on sama nagu Exmouthis. Ainult et see asub sisemaal ehk puudub tuul. Suundusime siis sakslastega parki avastama. Park ise koosneb erinevatest kanjonitest, koskedest(mis küll praegu olid üsna veevaesed), looduslikest basseinidest, kus saab ujuda. Igaljuhul väga ilus koht – soovitan minna, kui keegi tripib Lääne-Austraalias ringi. Esimene peatus oligi ühe kanjoni juurde, kus ronisime alla basseini juurde, käisime ujumas...juba see retk oli üsna väsitav, sest tee on otse alla ja üsna järsk. Teine peatus oli jällegi kanjon – tee alla oli aga üsna pikk, umbes 2h matk ja rada raske (4 raskusaste). Sakslased ei viitsinud sinna ronima hakata, me aga mõtlesime minna. Seetõttu läksid meie teed sakslastega lahku. Rada jällegi suht järsk ja pikk, aga all oli väga mõnus. Saime korralikult matkata ja ma käisin ka ühe joa all. Aega kulus meil läbimiseks 1,5 h. Ilm oli juba korralikult kuumaks läinud ja suundusime autoga järgmisesse peatuspunkti. Teed parkides on nagu nad on – üsna raputavad. Vaatasime oma asjad ära, autosse tagasi, Siim hakkas autot käivitama ja ei lähe, ei  lähe. Ma ajasin seal mingeid asju auto kõrval ja järsku avastasin, et midagi pritsib auto alt. Mis muu kui bensiin! Noo siis mõtlesime, et täita pekkis ikka...kui auto ei käinud, siis vaikselt tilkus. Levi meil muidugi kummalgi polnud seal ja ühtegi inimest ka mitte. Päike oli otse lagipähe – pärast saime teada, et päikese käes oli 65 kraadi.  Maapind ka täiesti tulikuum. Alguses ootasime küll inimesi, aga kuna kedagi ei tulnud, siis mõtlesime midagi ette võtta. Siim pani tühja veekanistri lekke koha alla, et bensiin maha ei tilguks. Suure teeni oli 6 km ja seal oli tõenäolisem inimesi näha. Kell oli selleks ajaks kuskil 11 hommikul. Seljakott vett täis, müts pähe ja alustasime oma teekonda. Tee oli mõnus künklik...ja autosid ei paistnud. 4 km kõnnitud kuulsime auto hääli ja kes sealt tulid – loomulikult meie kallid sakslased. Mõtlesime, et nad on juba ammu kaugemale jõudnud, aga kuna jätsime ühe koha vahele, siis jõudsime hoopis neist ette. Rääkisime oma mure ära ja otsustasime sõita ökö-parki, mis on ainuke restorani ja inimestega koht rahvuspargis. Sinna oli maad 10 km loksumist. Telefoni me sealt saime ja helistasime kähku RACi kindlustusse, et nad meid ära veaks sealt. Nii lihtsalt see aga ei läinud, sest lähimas linnas ehk Tom Prices on ainult üks inimene, kes veab ja ta on kuni 3.jaanuarini Perthis. Siis pakuti välja vedada meie auto Port Headlandi, mis asjub Karijinist 350 km kaugusel ja täitsa vales suunas meile. Kuna RAC katab ainult 200 km, siis oleks me pidanud maksma ainult vedamise eest sinna 2100 dollarit . Täiesti ulmeline number, peaaegu sama palju nagu meie auto maksis. Pluss me ei teadnud, mis tal vigagi on...Olime ikka väga nõutud. Lõpuks helistas üks töötaja rahvuspargi ranger’ile, kes ka jagab autodest. Sakslased viisid meid ilusti jälle auto juurde tagasi ja jäid koos meiega ootama. Kuigi valvur lubas tulla 15 minuti pärast, jõudis ta kuskil tunniga. Jälle sai ennast korralkult keedetud...Lõpuks kohal, ronis auto alla, uuris mis ta uuris. Igaljuhul tuli välja, et bensiinifilter on katki. Olime selle just enne sõitu teeninduses ära lasknud vahetada, aga ilmselt teeninduse vennad polnud oma tööd korralikult teinud.. Koorem langes meie õlgadelt, sest viga oli väike. Pargivaht lubas oma putkasse minna ja vaadata, kas tal on midagi, mis meie autole võiks sobida. Selleks kulus tal aga aega 2 tundi, sest ainuüksi putkasse minek võtab aega 45 minutit. Ka meie vagurad saatjad sakslased liikusid edasi, kuna olid nüüd kindlad, et kõik saab korda. Kuna päike oli endiselt otse pähe ja kraade 60 ringis, siis ehitasime voodilinast ja nöörist endale päikesevarju, kuhu alla seadsime toolid. Kärbsevõrgud peas istusime seal kaks tundi ja jõime oma viimast vett. Kui lõpuks pargivaht tagasi tuli, proovis ta üht sarnast filtrit ja see SOBIS! Pole küll õige, aga vähemalt saab sõita kuni Perthini. Meie õnn oli suur! Filti vahetus ise maksab kuskil 20 dollarit – eriti tobe oleks olnud variant, kui oleksime maksnud 2100 dollarit vedamise jaoks ja siis oleks öelnud, et parandamine on 20 taala. Seda summat me ilmselgelt maksnud poleks, enne oleks auto maha jätnud. Pargivaht raha meilt ei võtnud ja üldse oli väga muhe sell. Rääkis, kuidas ta lapsena madusid grillimiseks püüdis. Tagasi rajale saime kuskil kell 5. Käisime veel pargi mõned kohad läbi ja alustasime teed Newmani poole, mis oli 400 km kaugusel. Sinna jõudsime juba täitsa pimedas. Teel kohtasime ikka korralike veoautosid 4-5 haagisega, mis on 54 m pikad. Newmanis, mis on ka korralik ehitajate linn, otsisime mingit söögikohta, sest päev läbi täitsa söömata. Selleks pidime sõitma veel 15 km linnast välja. Lõpuks tagasi karavanpargis ja uni oli hea...kuigi selle headust vähendas asjaolu, et meie madratsis on auk ja poole öö pealt on see täitsa tühi. Selline oli siis meie seiklus. Õnneks siiski lõppes hästi – suuremas osas tänu headele inimestele, kes meid lihtsalt aitasid. Siin olles oleme kohanud nii suurepäraseid inimesi, et peaks ise ka paremaks vist hakkama.
Praegu sõidame Perthi poole tagasi, et tähistada seal Siimu sünnipäeva sõprade keskel, võtta vastu uus aasta ja teha veidike tööd, et siis juba edasi lõuna poole suunduda ja farmide jahile minna. Täna plaanisime küll sõita vaid 350 km – sellest sai aga 700 km, sest kõik kohad olid liiga urkad, et neisse peatuma jääda ja ega praegune koht parem pole. 400 km on veel Perthi poole jäänud ehk ei midagi enam meie jaoks. Homme ehk täna kui selle blogi postitan oleme ilmselt juba seal.

Ilusat vana aasta lõppu kõigile!

HL ja Siim


Sunday, December 25, 2011

Exmouth

Päikselised tervitused kõigile Exmouthist ja ilusaid jõule! Siin oleme juba paar päeva nautinud ligi 50 kraadist soojust. Eile siia jõudes näitas kraadiklaas varjus kell viis 45 kraadi ja isegi vetsust telkimisplatsile kõndimine võttis keha märjaks. 
Teel siia tegime ka lühikese peatuse Coral Bays, mis on lihtsalt üks armas kuurortlinnake üli-ilusa ranna ja üli-ilusate kõrgete hindadega ehk otsustasime sealt kiirelt edasi Exmouthi tulla. Õhtu möödus basseini ääres, lisaks kohtasime ka taaskord eestlasi. Kuumus siin on aga lihtsalt tappev - õhtul magama jääda ei saa, sest mingit õhu liikumist ei toimu. Pluss kärbsed - meie uus sõber on kärbsevõrk ümber pea, mille ostsin enne siia tulekut, sest üsna raske on midagi teha, kui samal ajal umbes 20 kärbest su näo peal kõnnib. 
Hommik algas vara nagu ikka ja otsustasime minna poolsaare tippu avastama ja mõnda kaunist randa otsima. Kui esilagu plaanisime minna mõnda randa siin lähedal, siis üsna kiiresti matsime selle plaani maha. Tipphetk tuli aga siis, kui mõtlesime minna üht laevavrakki vaatama, mis paistab poolsaare tipust. Nimelt nii kui ukse avasin lendas mulle vastu umbes 200 kärbest (ilma liialdusteta). Kärbsevõrk pähe ja laevavraki ära nägime, lisaks lamas rannas ka hiiglaslik surnud delfiini sarnane elukas. Selg oli meil mõlemal üleni must, kaetud kärbestega. Olime juba peaaegu lootust kaotamas, et siin ongi igal pool nii. Siiski sõites paarkümmend kilomeetrit edasi jõudsime Cape Range rahvusparki, kus asub ka ningaloo reef ehk kõik muutus ühekorraga heaks. Temperatuur langes, tuul, kärbsed kadusid ja imeilusad rannad koos riffidega. Seadsime end sisse Turquoise Bayl, mida peetakse üheks ilusamaks rannas Lääne-Austraalias ja arvatavasti nad ei eksi. Helesinine vesi, riffid, valge liiv...proovisime oma uut snorgeldamisvarustuts ja nägime igasugu põnevaid kalu. Mul õnnestus ka koos ujumisrõnga suuruse kilpkonnaga koos ujuda. Päris ehmatav oli esialgu kui sihuke elukas sinu alt läbi ujub. Aga väga äge! Üks mees nägi ka riffi all haid peidus. Õnneks siin on kalu palju ja inimesi nad enamasti ei puutu. Pole vähemalt kuulnud küll. Igaljuhul veetsime super päeva ehk meie jõulud siis sel aastal olid sihukesed. Hiljem sõitsime tagasi karavanparki, kus ootasid meid juba kärbsed ja kuumus. Ootasime siis vaikselt pimeda saabumist, sest sel ajal poevad need vastikad elukad peitu. 
Plaanid siin muutuvad väga kiiresti - kui täna õhtul veel mõtlesime, et veedame ka järgmise päeva paradiisirannas, siis ilmselt suundume hoopis edasi 600 km, et külastada veel ka üht rahvusparki enne kui lõuna poole tagasi sõitma hakame. Selleks peame minema sisemaa poole. Siinkandis on hetkel ka suured tulekahjud ja mõni tee oli kinni, aga homseks peaks juba kõik okei olema ehk valmis uuteks seiklusteks.

HL

             Meie parim sõber - kärbsevõrk
                                                                          Jõlupäev
                             Turquoise Bay
                                                    Termiidipesad tee ääres, kuid näevad välja
                                                           pigem nagu suure mehe miinid
     Juba igapäevased emud, seekord lausa linnatänaval
                                                See on siis, kui öösel on 35 kraadi sooja

Friday, December 23, 2011

Shark Bay - Monkey Mia

Ma ei tea miks, aga alati ma kirjutan blogi siis kui kuskil urkas oleme...ilmselt pole siin lihtsalt midagi paremat teha.  Kohaks on siis Carnarvon - 900 km Perthist ja veidi suurem linn kui eelmised. Aga väga kahtlane koht, enamus on aborigeenid (normaalsemad küll kui Perthis) - ühesõnaga lahkume siit niipea kui võimalik.

Eelmised päevad on seevastu olnud väga elamusterikkad. Sõitsime mööda "world heritage drive", kus iga paarikümmne kilomeetri tagant oli midagi vaadata. Esimene peatus oli stromatoliitide juures, mis on väidetavalt maailma kõige vanemad elusorganismid. Välja näevad kahtlaste kivimürakate moodi...oli omamoodi igatahes.


Järgmisena suundusime Shell Beachi ehk terve rand koosneb väikestest ja suurematest merekarpidest.
Edasi käisime ühel vaateplatvormil, kust oli ülihea vaade otse vette kalade ja muude loomade vaatamiseks. Mõned inimesed väitsid, et need kalad seal all olid haid - kes teab, ehk olid ka, sest koha nimi on ka ju Shark Bay. Möödaminnes külastasime ka Denhami, mis on selle piirkonna nö "pealinn" ja siis Monkey Miasse. Kui me varem mõtlesime, et see on ikka ka linna moodi, siis tuli välja, et ainult kuurordiala hoopis ehk kohvik, hotell, rand ja kõik...pluss sinna sisenemiseks peab pileti ostma. Kohe suutsime me muidugi valida ainukese koha ujumiseks, kus seda teha ei või. Rahulikult olime vees, kui üks naine lehvitades meie juurde tuli ja ütles, et me ujume delfiinide söötmise alas. :)
Õhtuks suundusime Francois Peroni rahvusparki, et seal öö veeta. Sissepääs sinna on ainult 4 WD autodele. Igal pool kästi ikka kummid pooltühjaks lasta, sest vastasel korral pole läbipääs väga hea. Meil puma muidugi pole...õnneks kohapeal oli vastav asjandus olemas ehk kummid pooltühjaks ja minek. Ilmselt kui poleks neid tühjaks lasknud, oleksime üsna pea seal liiva sees kinni ka olnud. Ja üldse poleks tahtnud seal ussijälgedega teel autot välja kaevama minna. Sõit kestis sinna ligi 45 minutit kuigi oli ainult 10 km pikk. Koht ise oli suure laguuni ääres, kus peale meie ka paari autot oli. Terve liiv oli igasugu võimalikke loomajälgi ja ussi sik-sakke täis. Ega kui pimedaks läks, siis enam väga jalutama ei kippunud ka.

Hommikul oli plaan 7.45 Monkey Miasse jõuda, sest sel ajal tulevad sinna delfiinid. See tähendas meile 5.30 äratus, voodi kokku ja minek. Teepeal kohtasime ka umbes 5 emut - neid juba täitsa mitu korda nähtud. Igatahes kõik läks hästi kuni jõudsime kummide pumpamise kohta, sest selgus, et pump enam ei töötanud ja kumme täis ei saanud. Muud siis üle ei jäänud, kui sõitisme lähedal asuvasse linna pooltühjade rehvidega ja otsisime üles bensiinijaama. Õnneks tulime üsna suure varuga ja delfiine maha ei maganud. Teepeal sinna, aga käis korraga pauk...ma ei saanud aru, et mis nüüd järsku lahti. Ega muud polnudki, kui sõitsime kängurule otsa. Otse põõsast hüppas meie auto raudadesse. Auto ja meie jäime terveks, kängurul aga nii hästi ei läinud - sest keha ja pea olid hoopis eri tee servades. Osa kängurust oli ka meie raua küljes ja mõned verepiisad. Kahju küll, aga kui ta juba teel on, siis pole väga midagi teha. 
Monkey Miasse jõudes olid ka delfiinid juba kohal - kokku kuskil 8 tükki. Üks oli täitsa pisike - umbes 3 nädalat vana. Seal toimub delfiinide söötmine ja kindlad delfiinid käivad seal igal hommikul ligi 30 aastat juba. Päris ägedad olid. 

Kella 10st algas 2,5 tundi kestev "wildlife cruise" purjekaga. Nägime delfiinde, kilpkonnasid, lendkalu ja mitu korda üht pruuni suurt imetajat, kelle nime ma eesti keeles ei tea. Mõnel õnnestus näha ka veemadu. Ja õhtul kella 6st päikseloojangu kruiis, mille saime lisaks tasuta. Ostsime 4l paki veini ja nautisime õhtut. Kuna tuul ja lained olid üsna suured, siis enamus inimesi lahkus purjekalt poolmärjana. Aga väga super sõidud mõlemad! Kes kunagi sinna kanti satub, siis soovitan kindlasti minna. Õhtu veetsime karavanpargis koos Leedy turvamehe ja tema tüdrukuga, keda me juhuslikult kohtasime. Päris naljakas oli tuttavaid näha 1000 km kaugusel Perthis. Varem olime temaga ainult paar sõna vahetanud. Õhtu oli väga mõnus - meenutasime Leedy aegu ja jõime karastusjooke (Leedy on see baar, kus Perthis töötasime).

Hommikul pakkisime asjad kokku ja sõitsimega siia...õnneks hommikul lahkume sellest "kaunist" linnakesest. Selline oligi siis minu üsna põhjalik ülevaade :) Head jõuluaega kõigile!

HL

jeeah,

Sain ka lõpuks mahti kirjutada. Seiklus on siiani vägevalt läinud. 50 kraadises kuumuses läks auto keema ja radikas peetis. Niisiis istusime Kalbarris paar päeva kauem, kui alguses plaanitud. Telliti uus radikas, pandi külge ja seiklus jätkus. Tulime edasi Monkey Miasse, jõudsime suht hilja ja võtsime ööbimiskoha ühe laguuni äärde, 10 km off-roadi, kuskil tunnike sõitu ja kohal me olimegi.

Kummid tühjaks ja rajale!





Natuke vanemast ajast ka. Enne tulekut ehitasin autosse voodi, et mugavam peatuda.




Ja pärast esimeset katset trippi alustada avastasime, et autos sees ruumiga enam kiita pole ja tegin otsuse, et panen katusele raamid ja korvi. Kui raamid katusel, siis tuli juurde plaan, et panen kasti ka.Leidsin odava 165L kasti. Kast oli alguses üsna plank ja nigel. Panin juurde igaksjuhuks mõned needid, tihendasin ääred ära, et vesi sisse ei tuleks ja panin sisse ketid, et kui kaane lahti teed, siis ta teisele poole alla ei kukuks. Sai käidud 3 korda ehitusmarketis mutreid ja polte ostmas, kuna plaan muutus iga korraga. Alguses otsin kasti täpselt selle mõõduga, et ta korvi mahuks. Aga pärast avastasin, et kui korv teistpidi panna, siis mahub kast sinna kõrvale ja ruumi tuleb aina juurde. Natuke puurimist, mutrivõtme välgutamist ja külge ta saigi.

Kuna Hiie-Liin ei luband oma kingi katusele kasti panna, siis otsustas ta, et need jäävad autosse ja ise läheb katusele. Tegelikult tuli ikka autosse. :)


Enne tulekut ostsime telgi ka, et vahelduse mõttes päris värskes õhus ka olla. Mõtlesime, et mis me siin ikka ruumiga priiskame, ostame kahe inimese telgi. Üles pannes tundus ta ikka väga pisike. Ja see ei jäänud ainult tundeks.





Üldiselt reisiga siiani väga rahul, täna käisime esimese farmis ka tööd uurimas, saime kontaktid ja vaatame nüüd, kas tahame sinna minna või mõtleme edasi. 

Ja tervitused kõigile meie poolt!
Häid jõule!

Siim ja Hiie-Liin. :)

PS! Piltide suuremalt vaatamiseks vajuta pildile!

Wednesday, December 21, 2011

Kalbarri

Nonii – täna ehk teisipäeva õhtul oleme sihukeses üsna urkas nagu Billabong. Telefoni levi siin pole, rääkimata Telstra 3G ehk ka Internetiühendus puudub. 
Asjad pole vahepeal läinud päris nii nagu plaanitud. On olnud häid ja halvemaid juhtumisi. Kuid kes teab, milleks see halb hea oli. Viimased päevad veetsime siis Kalbarris, mis on väike mõnus puhkuse- ja kalurilinnake. Olemas on kohvikud, baarid ja kõik muu mida vaja. Esimese päeva pühendasime tervenesti Kalbarri rahvuspargile, mis oli igat hetke väärt. Ronisime kõikvõimalike nukkide otsa, ronisime mööda kivirannikut alla randa...igalt poolt avanesid võrratud vaated rannikule. Ega sõnadega seda ei oskagi kirjeldada. Lisan mõne pildi ka. Õhtu poole ehk siis 4 ajal otsutsasime sisemaa poole sõita, kus on üks rahvuspargi põhikohti – nature’s window. Tee sinna polnud, aga kõike meeldivam – nimelt 26 km värskelt freesitud teed ehk totaalset vibratsiooni. Tundus nagu terve igavik. Kohale jõudes tuli matkata veel 500 m õige kohani. Ei tundu ju väga hull – väljas oli ligi 40 kraadi, pluss seal oli märk, et nende kivide juures on temperatuur ligi 10 kõrgem ehk kusagil 50 ringis. Vaade oli muidugi suurepärane – pärast olin näost punane nagu vähk. Järgmise kohani oli veel 12 km freesitud teed ja 900 m matka. Tasus ära end siiski. Ja nüüd tuleb siis kõige põnevam koht. Ehk hakkasime tagasi sõitma mööda „mõnusat „ teed kui järsku kuuleme mingit mulina taolist asja. Peatasime auto kähku kinni ja auto oli keema läinud. Siim julge nagu ta on jooksis kohe kapoti juurde, tõstis selle ülesse ja nii kui korgi pealt ära sai tuli sihukese purskega see keev pruun vesi sealt välja. Kuidagi sai ennast maha rullida , et otse näkku ei saaks. Üleni mudane oli küll, aga õnneks kõik korras. Edasi siis läksid esimest korda kasutusse meie veekanistrid. Kork oli aga sihukese hooga ära hüpanud, et seda leida ei õnnestunud. Minema me sealt igaljuhul saime õnneks. Lugu pole aga veel läbi. Karavanpargis avastasime, et vesi kaob jube kähku ja kõik ikka korras pole. Hommikul helistasime RACi ehk kindlustusse, mille Siim tegi, tulid kohale ja jõudsid selgusele, et radiaator katki ja muud pole teha kui välja vahetada. Kuna oli pühapäev, siis tähendas see meile veel kahte päeva Kalbarris. Esialgu plaanisime esmaspäeval edasi liikuda. Radiaatorist veel nii palju, et nagu pärast selgus siis see oli igivana ja 4 kohast katki ehk vedas, et me selle seal avastasime, mitte sihukeses urkas nagu tänase öö veedame. Kalbarris käisime veel Rainbow Jungle’s, mis on nö papagoide loomaed – võis näha igasugu erisorte. Üks ala oli sihuke, kus kõik lendasid vabalt. Päris ilusaid ja erilisi papagoisi nägime ja ühega saime isegi veidi juttu puhuda. Vaatasime ka kohalikud rannad üle, kus oli enamasti ülisuur tuul. Kui rannast lahkusime olime lihtsalt üleni liivased, sest tuul puhus kõik peale. 
Pühapäeva õhtul juhtus veel sihuke asi, et sõime parajasti äsja grillitud kana ja jõime õlut, kui 2 kutti ja üks tüdruk meist mööda kõndisid. Mõlemad ilma ühegi sõnata saime aru, et tegu on eestlastega ja kui neile tere ütlesime, olid nad üsna üllatunud. Õhtu veetsime koos nendega ja vahetasime reisimuljeid. Mina esialgu sain aru, et kõik on eestlased ja mõtlesin omaette, et päris imelik nad inglise keeles räägivad omavahel. Arvasin, et võib-olla tahavad harjutada keelt. Varsti tuli välja, et üks on hoopis nende sakslasest sõber.  
Ja ülejäänud kaks päeva me lihtsalt ootasime, et auto valmis saaks. Võtsime endale ajutiselt rendika sealt samast parandust. Käisime rannas ja mängisime monopoli. Algul armsana tundunud Kalbarri oli lõpuks juba üsna igav ja tüütu ning kannatamatult ootasime oma autot. Kuigi alguses pidi see valmis saama teisipäeva hommikul, siis vajalikud osad jõudsid alles pärastlõunal kohale. Ehk hakkasime liikuma alles 5 paiku. Kaua sõita ei saanud, sest pimedaks läks ära ja pole siin kõige mugavam sõita, sest kängurud tulevad rohkem liikvele. Seepärast valisimegi ööbimiskohaks esimese kämpa. Kui eelmisel 500 km oli asulaid palju, siis teisel ehk praegu on neid praktiliselt null.
Loomadest veel niipalju, et nüüdseks oleme kohanud ka juba vabalt liikuvaid elusaid känguruid. Esimest nägime meie karavanpargi kõrval kalpsamas Eile oli mõni ka teeääres. Lisaks kohtasime karavanpargis täitsa suurt sisalikku – ca 40 cm. Pluss eile enne kämpasse jõudmist nägime teepeal ka esimest madu. Kuigi oli üsna väike, siis jubejube ikkagi. Loodan, et nendega eriti kokkupuuteid ei tule. Ja muidugi papagoid, kes iga nurga peal kraaksuvad, väga-väga palju väiksemaid sisalikke.
Sihukesed olid siis Kalbarri seiklused. Kui blogi kirjutamist alustasin olime Billabongis ja kohe magama jäämas. Nüüd juba ammu liikvel uusi kohti avastamas. Sellest aga juba järgmine kord.
     Kalbarri National Park

                                            Nature's Window

Friday, December 16, 2011

Roadtrip


Kolmapäev oli lõpuks see päev, kui alustasime oma trippi põhja poole. Auto sisse pakitud ja minek. Siim tahab hiljem kirjutada ka tema auto ehitamisest.

1. päev
Igaluhul esimene peatus oli Lancelin, kus me ühe korra juba käisime surfamist proovimas. Astusime sisse esimesse sandboardi laenutusse, kus meid tervitas ilma esihammasteta omanik, kes meid lahkelt õigesse kohta juhatas. Ekslemise peale leidsime suured liivatüünid, mis meenutasid kohati lund. Mäkke ronimine oli muidugi eraldi töö, sest tuul oli korralik, liiv näkku ja mägi kõrge. Siim üritas ikka lauaga püsti sõita, aga kuna eriti ei libisenud, siis pidime
kelgutamise peale jääme. Tund aega seda lõbu oli ja rohkem poleks viitsinud ka. Ära minnes olid hambavahed, silmad, juuksed, kõrvad paksult liiva täis. Laudu tagasi viies pakkus omanik meile veel õlut ja siis edasi.






Edasi viis teekond Pinnaclese kõrbesse, mis on üks siinsetest rahvusparkidest. Nelivedu sisse ja tegime tiiru ära. Pildi pealt võib näha, milline see umbes oli.



Õhtuks jõudsime Jurien Baysse, mis on väike kalastuslinn. Astusime sisse esimesse karavanparki ja sättisime oma autovoodi sisse. Pärast paari õlu tegemist kohalikus country club's tuli plaan süüa teha. Väljas oli aga järsult kottpimedaks läinud ja lambi olime unustanud osta. Nii ma siis tegin seal ühe väike led tule abil süüa vaevu nähes, kus võileib asub. Karavanpargi väliköögis lõbustas rahvast pika habemega vanamees. Alguses mõtlesime, et mingi suvaline ätt, aga tuli välja, et vana meelelahtuaja. Pärast üritas mulle peale suruda oma habemes näo pildiga maikat...suutsin ikka välja keerutada. Esimene öö autos oli päris okei, välja arvatud üks sääsk, kes oli kusagilt sisse pugenud ja mind umbes 10 punniga rikastas.

2.päev
Hommikul asusime uuesti teele. Käisime läbi kõik kohalikud kalurikülad ja muud huvitavad paigad. Nägime teepeal korralikult känguru laipasid ja soolikaid. Päris naljakas on vaadata, kuidas ümberringi kõik on üks põõsas - paistab nagu mets, aga madal. Teine variant on, et kõik on nagu eestis augusti kuu kuivanud muru. Ja seda paistab lõputult. Õhtuks jõudsime Geraldtoni, mis on siinkandis üks suuremaid linnu. Iseenesest ikka väike linn - algul tundus veidi Pärnu moodi. Seadsime sisse end backeris ja tegime väikse linnatiiru. Iseenesest armas koht, kuigi hommikuks tundus juba veidi igav. Otsusasime käia vahelduseks ka viisakamas kohas söömas. Tulemus oli - külmutatud pitsa maitsega pitsa ja suur arve. Mõned õlud/siidrid ja magama.

3.päev
10st visati meid juba välja ja mõtlesime külastada kohalikku vaatamisväärsust - ausammast II ms uppunud laeva Sidney II liikmetele. Samal ajal sattus seal olema tasuta giidiga eksursioon. Ausammas ise oli hiiglaslik - koosnes 5 erinevast kohast ja igal asjal umbes 10 tähendust. Natuke naljakas oli seda kuulata, kuidas see giid rõhutas, et 600 inimest sai sõjas hukka seal ja kui suur see kaotus see oli. Kui nüüd võrrelda iga teise riigi hukkunuid II ms, siis oli see arv ikka üsna pisike.

Varusime endale eski sööki ja jääd täis ning suundusime edasi. Esimene peatus oli Horrocksis, kus tegime endale ühe korraliku eine rannas. Teine koht oli Port Gregory, kus asetseb "Roosa järv". Poleks kunagi osanud ette kujutada, et see võibki nii roosa olla. Roosa värv tuleneb mingist bakterist, mida see sisaldab ja samuti pidi seal olema beetakarotiini. Nägi väga võimas välja, pildi peal võib tunduda tuhmim. Pärastlõunaks jõudsime Kalbarrisse, mis on umbes 600 km kaugusel Perthist. Võtsime koha karvanpargis ja panime telgi püsti. Telgist veel niipalju, et ostsime kahe inimese oma. Püsti pannes oli see aga üsna pisike - pidime madratsi sisse pressima. Siia jääme 2-3 päevaks. Vaatamist siin on. Nüüd istume nagu luksuslikud matkajad oma laua ja tooliga õues, elektripistik kõrval nagu aussis kombeks. Sihukesed on viimased paar päeva olnud ja aina paremaks läheb. Ilm on ka põhja poole liikudes kuumemaks muutnud ja ilmselt läheb veel palavamaks.




Monday, December 12, 2011

Suvine jõulupidu

Nonii ja tagasi Perthis me olemegi. Elan praegu koos 6 kutiga Lõuna-Perthis. Seda aga vaid paariks päevaks, sest täna oli see õnnelik päev, kui Siimu ema pakk saabus, mis tähendab, et miski meid enam Perthis kinni ei hoia. Pakk ise oli küll väga uhke - mitu suurt ristsõnaraamatut, kõiksugu ajakirju, hunnikutes šokolaadi, linnupiima, piparkoogid, sprotid, põdraliha konserv, suitsuvorst. Nüüd meil magusat ikka jagub :) Igatahes suur aitäh!!! :)

Nädalavahetus oli aga superluks. Nagu ma enne mainisin elasime Siimu bossi karavanis, mis ise paistis küll väljast väike, aga mahutas 2 laia voodit ja ühte nari, köök, dušš, WC. Reede õhtul käisime kohe kohalikus country pubis, kus punaste nägude ja suurte vuntsidega maamehed kaanisid õlut ja rääkisid baaridaamiga. Õhtul grillisime ja mina tegin traditsioonilist kurgi-tomati-hapukoore salatit. Ainuke, kes seda aga maitsta julges oli Andrew (Siimu boss), teised ei läinud lähedalegi. Üldse siin on kombeks süüa grill-liha/vorsti saia vahel nagu burgerit, mitte koos salatiga. Mul viskas kergelt saia närimine kopa ette.

Laupäeval nägin kohe hommikul esimest korda delfiine meres hüppamas. Päris äge oli! :) 11 ajal laenas Andrew oma sõbranna tütre surfilauda ja sõitsime Lancelini, mis on tuntud suure tuule ja ideaalse surfikohana. Rand oli täis neliveolisi autosid, kes otse mere äärde sõidavad. Andrew näitas veidi ette surfilauaga ja siis oli meie kord. Lained olid ikka võimsad küll ja nii tugevad, et murravad maha. Ärame igatahes proovisime - surfamiseks seda küll nimetada ei saa, aga mõnus oli! Lainetest veel niipalju, et näiteks üleeile vajas ca 20 inimest kohalikus Perthi rannas esmaabi ja paar inimest murdsid ribisid, sest lained olid nii tugevad. Edasi läksime Siimu bossi venna suvekoju, kuhu ka ülejäänud kaader kogunes. Õlut, veini voolas ojadena ja heast söögist puudus ei tulnud. Saime ka proovida omaniku ATV, Siim sattus sellest eriti ekstaasi. Ilm oli ka superhea - kuskil 35 kraadi sooja. Mängisime ka neile tradisioonilist murupalli, mis on põhimõtteliselt sama nagu petang. Siim leidis ka aiast peremehe poja mänguauto pealt (samal ajal kui poiss sõitis sellega) redbacki ämbliku, mis on üks mürgisemaid siin, aga ka üks kõige levinumaid. Väga suur ta polegi, aga oi kui mürgine. Mõned peolised kustusid juba varakult ära - nt Siimu boss läks juba 7st magama. Me püsisime kauem ikka üleval. Aga hommikune äratus oli ka juba 7st - ega kui nii vara magama minna vist hiljem ei suudagi ärgata. Siimu bossi poeg oli aga isa auto lukku lasknud nii, et võtmed sees ehk nemad jäid sinna veel kindlustusfirmat ootama lahti muukima. Meie pakkisime asjad kokku ja tulime Perthi tagasi. Õhtul käisime veel Kings Parkis linnavaadet nautimas.

Sihuke mõnus nädalavahetus. Pluss see oli ka proovireis meile enne suuremat trippi ehk avastasime, et vajame katuseraami autole asjade jaoks. Täna tegelesimegi selle otsimisega ja nüüd see meie auto katust kaunistab.

Üks päev veel ja minek. Hetkel siin sihuke äike, mürin ja välk, et loodetavasti katust ära ei vii.

Mõni päev kui viitsimist lisan pildid ka,

Friday, December 9, 2011

Kaotused ja võidud

Käimas on viimased päevad Perthis. Asjad on enam-vähem pakitud ja oleme valmis lahkuma. Kui juba paari kuu jooksul on nii palju asju juurde tekkinud, siis ma ei tea, mis Eestisse tulles saama hakkab. Igatahes - kust siis nüüd alustada? Paus tuli pikk, üks põhjus on ka see, et wifi jagaja laadimisotsik läks katki ja seetõttu arvutiga netti ei saanud.

Esiteks siis. Paar nädalat tagasi oli see kaunis päev Siimu jaoks, mil ta lõpuks oma kalli Iphone 4S kätte sai. Ilmselt üks tema parimaid päevi siin, Iphone fänn nagu ta on. Lugu oli üldse nii, et üks päev helistati optusest ja pakuti lepingut koos Iphonega niiet põhimõtteliselt nagu niisama saadud. Siim ei andestaks kui ma ei maini, et see on 64 GB ja valget värvi. Nüüd ma olen meie majas ainus, kellel Iphone pole ja varsti ilmselt ka Austraalias ainus.

Üks asi tuli, aga teised läksid - nimelt kaks nädalat tagasi pühapäeva öösel vastu esmaspäeva käisid meie autos vargad Auto seisis maja ees. Ära viisid TomTomi (polnud üldse nähtavalgi kuskil), pool kasti kokat, ühe paki suitsu, 10 dollarit sentides parkimisraha ja 13-dollarilise matkagrilli. Aru saime üldse nii, et hommikul läksin Siimu tööle viima ja avastasime, et uksed on lahti. Hakkasime siis sõitma ja Siim küsib, et kas ma kulutasin parkimissendid ära. Eitava vastuse peale hakkas kähku GPSi otsima. Kuna ka seda ei leidnud, siis haaras käsi suitsupaki järele...aga mida pole seda pole. Vähemalt jäi auto alles ja on terve. Me ei teagi täpselt, kuidas ta sisse sai, aga võimalik, et pagasniku uks oli lahti. Pärast seda selgus, et meie armas rahulik kodukant polegi nii rahulik, vaid on tuntud Perthi getona ja on üks kriminaalsemaid rajoone. Sellepärast siin igal õhtul sireenid vist ongi :)

See pole veel kõik. Järgmisel päeval koju jõudes parkis Siim nagu tavaliselt auto maja ette, aga otse naela otsa ehk tagumine rehv katki. Nael oli aga kummis nii tugevasti, et saime sellega veel mitu päeva sõidetud. Kummid vajasid nagunii vahetamist, nüüd tuli see lihtsalt kiiremini ette võtta. Jällegi aga vedas ja Siim leidis 500 dollari eest uued velgedel kummid. Päris uhked on all ja vihma korral ei peagi autoga liugu laskma nagu enne.

Järgmisena läks siis netipulk katki. Loodetavasti sellega meie kaotused piirduvad. Ilm on juba väga soe - iga päev ca 35 kraadi. Üks päev tuli korralikult äikest ka - terve päeva välgutas. Viimane nädal on olnud täielikult eesti söögi nädal- pelmeenid, borši supp, must leib, läti sprotid, verivorstid, hapukapsas. Tellisime ühe eestlase käest verivorste. Mõtlesime, et kui suured need ikka on ja võtsime kaheksa. Kätte saades oli aga üllatus suur - hiigelvorstid! Ma pole kunagi nii suuri näinud. Jõudsime kahepeale vaevu kaks ja pool vorsti ära süüa. Nüüd on külmikus 5 tükki ja ei teagi, mis nendega peale hakata. Kaasa ka väga võtta ei saa.

Aeg on läinud kiirelt nagu ikka - oleme ühtede eestlastest kuttidega rohkem suhtlema hakanud, kelle juures ka mõni pidu maha peetud ja öö veedetud. Pidu on ka saanud - kellel rohkem, kellel vähem. Siim otsustas üksõhtu, et võiks koju hoopis üle aia tulla, mitte uksest. Kiviaia kohal on aga traatvõrk, millega koos ta sealt alla käis otse lillepeenrasse - jalad on lõhki ja sprinklerid puruks. Kuna see juhtus paar päeva pärast autovargust, arvasid majakaaslased, et vargad on aias.

Eile õhtul käisime Leedervilles töötajate õhtul, kus kõik saavad poole hinnaga jooke. Rahvast oli kohal palju ja õhtu läks veidike käest ära. Ütlesime kõigile head aega. Hommikul kähku üles ja matkavarustust ostma. Saime 2 eskit, telgi, laua, gaasiballoonidega pliidi (esimese viis varas ära), valgustid, söögivahendid, panni ja veel muud sada asja. Auto on asju igatahes pungil täis - vaevu mahume ise sinna ära. Siim ehitas sinna kõrgema aluse, et saaksime sileda pinna pealm adratsiga magada. Siis ei pea iga õhtu telgi ja võimalike ussidega jändama. Kuigi praegu küll ette ei kujuta, kuidas me peaksime sinna mahtuma.

Kell pool neli alustasime teekonda Ledge Pointi, mis on umbes 100 km Perthist. Siin toimub homme Siimu teise töökoha jõulupidu. Elame hetkel karavanipargis ja saame Siimu bossi karavanis magada. Päris mõnus oli linnast välja saada. Muidu oleksime alustanud pühapäeval oma edasist teekonda Exmouthini, aga kuna Siimu ema saatis meiel 8 kg paki, siis lähme tagasi Perthi seda ootama. Peaks iga päev saabuma. Majast kolisime välja täna, aga saame ajutist peavarju ühtede eesti kuttide juurest.

Ahjaa, Siimu boss ei taha teda üldsegi siit ära lasta. Pakkus full-time lepingut ja hiljem ka sponsorship viisat...töö on küll hea, aga kuna aega on hetkel ainult üks aasta, siis ei taha siia toppama jääda.

Igatahes paar päeva veel ja meie uued seiklused võivad alata! :)

Tuesday, November 22, 2011

Päikesepõletus ja jalgpall

Hetkel naudin kodus oma esimest Austraalia päikesepõletust. Nimelt käisin pühapäeval jälle üle pika aja rannas, ilm oli soe, aga väga tuuline, mistõttu hindasin vist päikest natuke valesti. Kreemi küll panin, aga ilmselt liiga harva ja nüüd on mõnus punane nägu....aiaii. Siim ei tule veel ranna lähedalegi, sest tal oli reedel õues mõnus 12-tunnine tööpäev - kaevasid mingeid auke jne. Igatahes sai ta töölt kaasa korraliku päikesepõletuse ja villid kätele.

Viimastest nädalatest siis natuke. Ei saanud meiegi jätta suurt jalgpalliõhtut vahele. Pigem oli see küll jalgpallihommik, sest mäng algas kohaliku aja järgi 3.45. Üks ainukesi kohti, kus seda näidati oli kohalik kasiino, mis on ainuke üldse Lääne-Austraalias. Kogu teekond meile sinna algas üsna põnevalt. Nimelt lõpetasime töö umbes pool üks ja plaan oli siis kähku rongi peale minna. Sellisel ajal käivad nad suht harva ja järgmine pidi alles pooleteist tunni pärast minema. Igaljuhul maha me sellest jäime, pluss avastasime veel , et Siim unustas passi töö juurde. Läksime kergema vastupanu teed ja tellisime takso. Kohale jõudes polnud aga lugu kõige toredam, sest Siimu sisse ei lastund. Nagu ma maininud olen, siis siin kontrollitakse peaaegu alati dokumente ja enamasti tahetakse ikka passi saada. Pidasime plaani, et mida teha. Õnneks olid ka meie majakaaslased tulemas, kes Siimu id-kaardi suutsid kodust üles leida. Ootasime siis kuskil 2,5 tundi kasiino ukse taga, vahepeal ühinesid meiega ka Joosep ja Anna. Uni oli küll juba päris suur. Lõpuks Siim oma id-kaardi sai. Siis selgus aga, et turvad ja managerid olid muutunud (Siim üritas ikka kõiki neid sebida enne) ja nad olid asendunud ühe kilist turvamutiga, kes üldsegi ei tahtnud aktsepteerida id-kaarti (kuigi enne oli jutt, et toogu kasvõi ükskõik milline pildiga dokument). Karjus seal, et see on seadusevastane ja me rikume seadusi.Õnneks polnud kõik ikkagi nii karmid ja sisse me lõpuks saime. Kasiino ise oli väga särav ja uhke. Me seadsime oma sammud seal asuva spordibaari poole, kus oli ligi 20 eestlast ja ülejäänud iirlased. Vaatasime mängu ära ja oi kui tore oli kuulata, kuidas punapead laulsid seal oma võidulaule. Pidu sellega veel läbi ei saanud, vaid viis meid kaasmaallaste juurde jätkupeole. Ja koju kuskil 10ks...polnud just kõige parem olemine ja ega õhtul tööle ka väga ei viitsinud minna. Igaljuhul õhtu läks korda, hoolimata, et eesti kaotas. Iirlastest veel niipalju, et neid on siin ikka väga PALJU ja austraallased neid eriti ei salli. Baaris peetakse meil ka iirlast kõige halvemaks kliendiks ja nende väljendite kohta visatakse nalja. Näiteks kui nad tahavad viina spritega, siis nad küsivad "vodka white" või "vodka white lemonade". Nagu meil oleks veel ka teistvärvi limonaade.

Eesti toimuvatest uudistest veel, et sellel toredal kuupäeval (11.11.11), kui toimus jalkamäng, sain ma endale ka pisikese venna. Oskas valida endale hea kuupäeva :)

Üks päev käisime ka loomaaias. Nägime Austraalia põhiloomad, ämblikud, ussid ära, kellega meil tulevikus on võimalik kohtuda. Loomaaed ise polnud väga suur ja Tallinna loomaaiale väga alla ei jää. Kuna minu soov oli kindlasti koaalasid näha, siis otsisime neid seal ligi 45 minutit. Lõpuks siis leidsime õige koha, aga neid polnud kuskil näha. Seepeale loomaaiavalvur näitas meile kahte karvatuusti puu otsas ja tuleb välja, et need armasd karud magavad 22 tundi päevas, sest nad toituvad ainult lehtedest ja on seetõttu kogu aeg väsinud. Ilmselt sellepärast neil sihuke padjanägu ongi peas.

Eelmine nädal käisin veel mingi lambitööl ühel päeval, kus pidin shampust jagama kaubanduskeskuse ostuõhtul. Töö ise kestis vaid 5 tundi, aga kuna see oli agentuuri vahendusel, siis pidin selleks seal agentuuris 1,5 h erinevaid pabereid täitma. Lisaks tegema matemaatikaülesandeid (korrutamine, üksteise all liitmine), vastama raamatu abiga küsimustele tõstukite, erinevate masinate, ehitustöö ohutusnõuete kohta. Töö ise oli mega igav, sest see kaubanduskeskus polnud oma üritust eriti reklaaminud ja inimesi oli vaid mõni. Pidin seal kandikuga ringi käima ja jooke pakkuma (kahjuks polnud ainult kedagi kellele pakkuda). Aga lihtne raha, sest palka maksti hästi. Ühele tüdrukule vist üldse ei meeldinud seal - pärast 2h ütles, et läheb pausile, aga tegelikult jooksis ära :P Saab kindlasti "hea" märgi agentuuri endast.


Selleks korras kõik.

Hiie-Liin








Thursday, November 17, 2011

natuke autost.

Sai siis täna lõpuks täna ära tehtud full car service ja 100-point safety inspection, mis on midagi sellist nagu eestis ülevaatus. Tuli välja, et auto pole vist kunagi mujal kui asfaldi peal sõitnud ja kõik liikuvad osad olid täiesti korras ja on valmis teenima meid veel pikalt. Ära sai vahetatud kõik õlid - filtrid, mõned pirnid jne. Nüüd on vaja natuke ergutada meie majanaabrit Fredit, kes on juhtumisi autoelektrik ja mingi isehakanud elektriku "nokk kinni - saba lahti" süsteemid loodetavasti korda teeb. Nimelt kui salongivalgustid põlevad, siis makk ei tööta ja vastupidi. Ise pean veel pagasiruumi kuskil 20-25cm kõrgema lisapõranda ehitama, kuhu alla jääksid ka panipaigad. Seda läheb vaja selleks, et kui tagumised istmed alla lasta, siis saaksime oma täpselt autosse mahtuva madratsi peal mugavalt magada ja telgi alla sooja ronivate usside probleem saab kiire lahenduse. Ühesõnaga varsti oleme valmis oma mitmete tuhandete kilomeetrite pikkuseks teekonnaks, mis saab alguse suure tõenäosusega 7 detsembril.

Eile käisime loomaaias ka, aga sellest räägib Hiie-Liin juba ise pikemalt ja koos piltidega.

Endast paari sõnaga niipalju, et kõik jätkuvalt hästi ja töine, homme alustan juba kella kuuest hommikul ja lõpetan öösel 1 ajal - tavaline reede. :D


"Ja mu õnn võiks olla suur,
 kui te ükskord, nähes kuud,
 mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
 kui et - kurat teab, mismoodi tal seal läheb."

Olge siis tublid ja meie poolt tervitused kõigile!


Thursday, November 10, 2011

kiirelt midagi,

Nii, on saanud alguse meie treeningud kohalikus jõusaalis. Pärast tõsist trennisessiooni olin ma väga rõõmus avastades, et meil on seal SAUN. Kiirelt riided kappi, rätik ümber ja saunas ma olingi. Pärast kuskil 10 minutit üksinda mõnulemist astus sisse üks naine, selgus et tegemist on segasaunaga. Sellegipoolest vaatas ta mind suurte silmadega, et ma seal oma rätikuga istusin. Mina teda veel suuremate silmadega, sest ta oli üleni riides ja ketsid olid jalas. Ja nii ta jäigi, istus maha ja hakkas samuti omamoodi sauna nautima. Ometigi seal väga külm ei olnud, kuskil 70 kraadi kanti. Olin seal veel kuskil 10 minutit, minu lahkudes jäi ta ikka sinna. Mõtlesin pärast tükk aega, et kas lähen telefoni tooma ja pilti tegema, aga kahjuks julgusest ei piisanud.

Muidu kõik hästi, homme öösel kuskil nelja ajal näidatakse meil mängu ka, mida üritame ühte pubisse vaatama minna. Loodame ikka unele vastu panna ja ka oma pöialde panus panna. Olge siis tublid!

Siim.

Tuesday, November 8, 2011


Mida pikemat aega ei kirjuta, seda vähem on viitsimist jälle alustada. Igaljuhul elu käib hetkel üsnagi samas rütmis. Tänu autole oleme rohkem saanud ringi liikuda ja aktiivsemad olla.

Vahepeal mõtlesime juba, et suvi on käes, aga ikkagi pole. Viimased 5 päeva on vihma kallanud ja tundub, et talv hakkab tagasi tulema. Enne seda igaljuhul nautisime juba rannamõnusid täiel rinnal. Siimuga on ainult see häda, et ta lausa tõmbab kõiki kärbseid ja võimalikke putukaid enda peale. Juba Eestis võis seda näha. Mida rohkem siin soojemaks läheb, seda rohkem kärbseid ilmub ja üsna tavaline on, et terve Siimu selg on neid täis. Sama juhtub ka rannas. Scarborough beachil on lisaks veel umbes mustmiljon lepatriinut, kes samuti eriti Siimu armastavad. Mul jääb üle lihtsalt tema lähedusse hoida, sest siis nad mind ei puutu :)

Lisaks oleme maha pidanud mõne grillpeo, mis on olnud toredad. Ja baaris on ka päris kiired ajad. Esiteks mainisin enne, et meil toimus pidu naistele poolalasti meestega. Tuli välja, et see oli hoopis tuletõrjujate kalendri esitluspidu ehk kõik musklimehed olid tuletõrjujad. Terve baar oli valgetes kleitides kiljuvaid naisi täis ja nagu ma aru sain, siis leidus seal ka kohalikke austraalia kuulsusi. Aga mis meil nendest - kõik võõrad näod. Ükskord varem oli Austraalia tähtsa ragbi võistkonna pidu ja kohalikud olid ähmi täis. Meie vaatasime tuima näoga :D Ja eelmine nädal toimus ka kurikuulus ja kauaoodatud Melbourne Cup. Selle jaoks kogunesid kõik baari jõhvikad juba päev varem, et kunstmuru maha panna. Kui ma vare arvasin, et see on tähtis spordisündmus, siis tundus mulle, et pigem mitte. Võistlus ise kestis umbes 1o minutit ja enamik inimesi selleks ajas sinna ei tulnudki. Suurem mass tuli hiljem, et ennast lihtsalt täis juua ja pidu panna. Naistel olid minikleidid ja peakaunistused, meestel ülikonnad. Võib-olla vanemate inimeste jaoks on see panuste tegemine ja võiduajamise vaatamine tähtsam, aga tundus küll, et pigem on see üks enesenäitamine. Õhtu lõpuks nägi terve klubi nagu laut välja - muru oli mullaks saanud. Järgmise päeva kannatas veel ära sellega, aga pool neljapäeva pidi Siim koos teiste kuttidega muru jäänuseid kühveldama ja põrandat pesema. Vürtsi lisas ka vihm, niiet mõni koht nägi üsna mudaaugu moodi välja. Asja igatahes sai ja muru said maha. Naljakas, et ühe päeva pärast viitsiti ikka nii palju vaeva näha.

Kell on juba 12 läbi ja meie majas ammu kõik magavad. Varsti hakkavad juba üles tõusma. Me tulime just kinost, käisime In Time vaatamas. Film oli väga hea ja jälle väga originaalse sisuga. Nii et soovitan kindlasti ära vaadata.

Rohkem praegu väga ei meenu. Mõtleme vaikselt oma detsembris algava reisi peale ja naudime viimast kuud Perthis.

Päev rannas

Muru enne inimesi

Thursday, October 27, 2011

Uued tegemised

See nädal avastasime, et ka Austraalias on väga populaarsed cherry.ee taolised lehed ehk päevapakkumised erinevatele teenustele/toodetele, ainult et neid lehti on veel kordades rohkem. Ja meie muidugi nende õnge läksime. Esiteks ostsime autole ülevaatuse ja õli vahetuse 49 dollari eest ja nüüd veel ka ühe spordiklubi 2 kuu pääsme 39 dollari eest. Eesmärk on "Hiie-Liin ja Siim farmiks tugevaks". Tegelikult mõtlesime juba trenni peale varem ja nagu ma kirjutasin lasime ka ühes spordiklubis pakkumise teha, aga nii lühikese aja peale tuleb see ikkagi mõttetult kallis. Loodan, et see koht nüüd meid ainult üle ei lase, sest täna helistasin sinna kaks korda, aga õige inimesega rääkima ikkagi ei pääsenud. Ütlesid, et neil praegu nii kiire ja võtavad ühendust. Lisaks soetasime endale veel tomtomi, mis on siin kindlasti väga vajalik. Nüüd saame hakata ka rohkem trippima siinkandis ilma ekslemata. Vaikselt paneme juba plaani paika meie detsembrikuu pikemaks reisiks.

Muudest uudistest veel, siis põhiline teema on ikka kuniganna Elisabeth II Austraalia tuur, mida ta alustas eelmine nädal. Iga päev näitab telekas, kus ta käis ja mida tegi. Eile jõudis Perthi ja siit läheb tagasi Inglismaale. Seoses sellega on nädalavahetusel kesklinnas liikus kinni ja ühistransport tasuta. Lisaks on veel homme kuninganna sünnipäev ja tähtis püha ehk enamikele inimestele puhkepäev. Meile muidugi mitte, sest ega siis klubis pidu pidamata saa jääda. Homme on hoopis vastupidiselt tavalisele (vaiksele) reedele suur pidu, mis on mõeldud naistele ehk puurides ja laval tantsivad poolpaljad mehed ja veel muu meelelahutus.. Täna poleerisin töö juures 3 tundi klaase, et siis homme naised ikka šampust saaksid ilusatest klaasidest juua. Mitte et mul seal midagi paremat üksida neljapäeva hommikuti teha oleks. Enamasti esimesed kaks tundi täidan külmkappe jookidega (võimalikult aeglaselt) ja ülejäänud aja poleerin klaase. Vahepeale saan ka heal juhul paar õlut valada kui hästi läheb. Aga pole hullu - raha tiksub ja vahelduseks "trammi päevadele" on see ka hea. Järgmine nädal on tulemas Austraalias tähtis spordisündmus - Melbourne Cup. See kujutab endast hobuste võiduajamist. Melbournes pidi see nii suur sündmus olema, et töölt on vaba päev. Suur päev on see ka kõikidele pubidele/klubidele, kes ekraani omavad ja eriti veel meile. Garden baari ette pannakse kunstmuru ja veel sada asja. Hommikul/päeval vaadatakse võistlust ja õhtul on pidu. http://www.leedervillehotel.com/upcoming/the-leederville-hotel-melbourne-cup-party-2011/ Meie Siimuga oleme igatahes hommikul kella 10st platsis ja läheb arvatavasti ööni välja. Tuleb põnev igatahes! Kui veel eelmisest suurüritusest rugbyst rääkida, siis Uus-Meremaa võitis ja ohhh seda rõõmu. Enamik baarist olid ju nemad. Šampust ledas ojadena ja ka muid jooke. Kahjuks hindasid paljud inimesed oma rahalisi võimeid suures õnnehoos üle ja väga palju oli juhtumeid, kus tegin joogid valmis ja siis avastab, et oih mul pole raha. Ja kui ma seepeale vähema raha eest ei anna saavad veel kurjaks, et mismõttes ei saa nüüd.

Haidest veel nii palju, et eelmine nädal sõi jälle üks hai siin lähedal oleva saare juures sukelduja sõprade silmade ees ära. Nüüd on juba nädal aega käinud jaht selle hai püüdmiseks. Tegelikult asi nii hull pole, et üldse ujumas käia ei tohiks. Peab ise ettevaatlik olema ja sukelduma minnes ju kõik teavad riski. Nädalavahetuseks lubab jälle sooje ilmu (vahelduseks vihmale, mis see nädal on olnud) ja plaan randa minna. Ravime päiksega kõik viimased nohujäänused minema. Ostsin ka endale eile kohalikku nohurohtu ja kohe palju parem. Nüüd Siim ütleks kindlasti selle peale, et mis ma sulle juba mitu nädalat rääkinud olen.

Ja muud ei tulegi meelde. Naudime oma viimaseid Eesti jooke, ei teagi, kuidas need siiamaani säilisid. Oleme tutvust teinud ka kohalike õlude/siidritega, mis on täitsa joodavad. Minu lemmikuks on saanud siider Bulmers, mida pärast tööpäevi klubi kulul juua saab.

Monday, October 24, 2011

Siim siin!

Tervitused ka minu poolt üle pika aja!

Olin täna liiga kiire ja tegin kõik töö ära, niiet sain lõunast koju. Asjadlood jätkuvalt hästi või isegi veel paremad. Tööd on tänaseks juba kõvasti tehtud, nüüd võiks päeva isegi puhata. Eelmine nädal sai kuskil 70 tundi tööl oldud ja nädalad enne seda on umbes samasugused olnud. Üleeelmine nädal olin veits haige, ühe päeva lamasin päris voodis, aga ülejäänud aja ravisin ennast käigupealt. Nüüd viimased nohu riismed, aga kohe-kohe ilmselt needki läinud.

Rugby sai läbi, see tähendab seda, et Leederville'is nii hullu andmist edaspidi ilmselt enam ei ole. Mõned suurüritused veel - reedel Queens birthday ja 2. nov. Melbourne cup ja siis läheb tavalist rada edasi, mida me veel küll näinud ei ole, aga eks kohe näeme.

Nii, nüüd põhiteema - ostsime lõpuks auto omale. Välja sai valitud üks mõnus suur 4WD Mitsubishi Pajero. Kuulutus tegi kohe ärevaks ja tuli tunne, et see on täpselt see auto, mida me tahame, aeglustid, lukud, üpris väikse läbisõiduga, automaat, kliima  ja kõik muud jutud. Saatsin siis müüjale sõnumi, et olen huvitatud, aga mitte sellise hinnaga. Pakkusin oma hinna ja müüja ilmselt kohkus selle peale ära ja ütles mulle, et see läheb ilmselt kohe ära ja eks annab teada mulle, kui praegused ostjad huvitatud pole. Järgmine päev saatsin Hiie-Liini telefonilt uue sõnumi ja mängisin uut huvilist. Seekord hinnast ei rääkinud ja läksime vaatama. Kohale jõudes ei pidanudki pettuma, ootaski meid ees täpselt see mida olime oodanud. Müüjaks osutus Iirlane, kes hakkas oma otsi kokku tõmbama ja koju ära minema, niiet müügiga üsna kiire. Proovisõidul oli kõik muu hästi peale selle, et auto kiskus pisut vasakule, mille ka kohe müüjale ära mainisin. Ta oli üsna hämmingus ja ütles, et tema käes pole sellist asja kunagi olnud. Proovisime natuke veel ja tõepoolest nii oligi. Hakkasime siis hinnast rääkima, alguses küsis ta 3200 dollarit, alla 3000 ei tahtnud eriti lasta. Siis rääkisime sellest, et auto tee äärde kisub, sain 2800 peale. Lõpuks ütlesin, et olen 2800'ga nõus, kui ise Rego(kohalik numbrimärgi maks - u 250 dollarit 6 kuud), sellega ta ei nõustunud. Pakkusin 2600 ja maksan kohe sulas ära. Jäi nõusse. Käisin automaadist läbi, tulin tagasi ja ütlesin, et sain ainult 2500, et võta või jäta. Võttis. Kui aga minema sõitsime siis tuli välja, et auto oma suurte ja laiade rataste tõttu kiskus vasakule pikirööbaste pärast. Korralikule teele saades neid enam ei olnud ja auto kulges rahulikult otse oma teed. Siiani pole õnneks autoga mingeid üllatusi olnud ja tundub, et tegime superostu.



Ja pildid ka.





Minu poolt siis tänaseks kõik, tõmban otsad kokku ja vaatan mis õhtu toob. Ärge siis unustage kommenteerimast, et teaksime kas keegi ikka loeb ka veel!

Tervitused kõigile ja olge tublid!

Saturday, October 22, 2011

Peole minek polegi alati nii lihtne

Tere kallid sõbrad!

Ega midagi erilist uut polegi juhtunud. Ilmad on siin muutlikud nagu kevadele kohane. Üks päev võib olla 35 kraadi, järgmine päev 19. Kolmapäeva õhtul pidin tööle minnes jope jälle välja otsima. Võib-olla sellest on ka tingitud minu konstantne nohu, mis taaskord suurenes. Ilmselt siin õitsevad praegu igasugused lilled ka. Muide kui Eestis puud langetavad lehti, siis siin vastupidiselt langetavad pigem koort, kuid mitte lehti. Päris naljakad näevad puutüved välja.

Mõtlesin, et räägin veidi meie klubi turvasüsteemidest, mis on veidi erinevad Eesti omadest. Esiteks põhipeopäevadel nagu kolmapäeval ja laupäeval küsitakse kõigilt dokumenti, kes klubisse lähevad. Lisaks sellele, et nad uurivad ikka väga põhjalikult pilti ja kogu dokumenti, siis skännitakse see spetsiaalsesse masinasse sisse. Dokumendi põhilehekülg ilmub suurelt ekraanile, mida meie turvaülem ja manager veel analüüsivad ja siis see salvestatakse. Alates eelmisest nädalast on meil lisaks ka uus masin ehk nüüd peavad inimesed ka oma sõrmejälje andma koos dokumendiga. Tegelikult on see hea, sest edaspidi nad ei pea enam dokumenti kaasas kandma. Tavaline on ka see, et turvamees küsib inimestel klubis niisama dokumenti. Samuti ei pea turvad end siin tagasi hoidma - kui mõni inimene läheb veidi ülemeelikuks, siis võib vabalt turvamehelt vastu lõugu saada ja visatakse välja. Üldse jälgitakse siin inimesi väga teraselt. Kohe kui liiga purjus, siis tuleb supervisor ja ütleb meile, et teda enam teenindada ei või. Eelmine pühapäev oligi nii, et koht on 10ni lahti, aga mitte kedagi teenindada ei võinud alates 8st.

Muidu polegi väga midagi uut. Ainuke asi, et eile kolisid meie lisaks uued majakaaslased - eestlastest paar, kes on Austraalias juba mitmendat korda, seekord juba sponsorship viisaga. Veidi kitsamaks läheb, aga üür langeb päris märgatavalt ja meil oligi üks tuba vaba.

Olge ikka mõnusad ja ma püüan ka oma nohust lahti saada :)

Monday, October 17, 2011

Ja esimene kuu on juba möödas



Tänase seisuga oleme siin juba kuu aega olnud. Aeg ja nädalad lähevad nii kiiresti, et ei saa arugi. Igaljuhul oleme end hästi sisse seadnud ja austraallastele kohase muretu eluviisiga harjunud. Siin on ikka ellusuhtumine üldse teine ja asju ei võeta liiga tõsiselt ja ei paanitseta nii palju. Näiteks kui laevas oli pidevalt mingid jamad, käiakse luuramas töötajaid ja kogu aeg on ikka midagi halvasti, siis siin on täiesti vastupidi. Meie managerid ja supervisorid üritavad kogu aeg kõiki töötajad motiveerida. Näiteks reedel tööl olles tuli boss baari ja küsis, et kas me shotte tahame - et olevat head tööd teinud. Lisaks võib peale tööd baari kulul ühe (vahel ka rohkem) joogi teha. Neljapäeviti on töötajate õhtud, kus saab erinevaid jooke proovida ja kõik ülejäänud on poole hinnaga. Vedas meil ikka väga, et sinna tööle saime. Reedel sattus Leederville päris palju eestlasi pidutsema (kuskil viis). Väga imelik oli ikka eesti keeles klientidega suhelda, joogi nimed kõlasid täitsa teistmoodi. Klientidest veel nii palju, et ikka iga päev pean selgitama, et kust pärit olen. See viskab juba kergelt üle. Enamasti kui ütlen, et "from Estonia" saavad nad aru, et Austria, Macedonia või midagi taolist. Lisaks küsitakse iga päev korduvalt, et kas ma olen rootslane. Paljud teavad Eestit siin Eurovisiooni võidu järgi. Üllataval kombel on austraallased suured fännid ja vaatavad seda igal aastal.
Laupäeval jäi Siim haigeks - nohu, palavik, köha ja tööle ei tulnud. Ma siis pidin üksi üleval baaris olema, mis oli välja renditud ühe poisi 21.aastaseks sünnipäevaks. Baari eelarve oli 1700 dollarit ja külalisi kuskil 15-20. Igaljuhul jõid nad eelarve 3 tunniga ära ja kella 9-ks oli kõik otsas. Peo korraldajast ema oli ka ikka parajalt üllatunud, kui ütlesin, et nad on kogu raha ära kulutanud ja peavad nüüd kõik maksma hakkama. Kokku läks tal see koos üüriga 2100 dollarit, pluss söögid veel. Niimoodi tähistatakse siin sünnipäevi! Üldse on 21. saamine väga tähtis sündmus, kuigi sellega mingied lisavõimalusi ei kaasne.
Ilmad on siin juba päris soojaks läinud. Nädalavahetusel oli kuskil 34 kraadi ja juba oli väga palav ja raske. Nagu ma ütlesin, siis Siim oli haige ja meie nädalavahetuse plaanidest ei tulnud midagi välja. Nüüd on õnneks enam-vähem korras. Teisipäeval käisin esimest korras pikemalt meie kodule kõige lähemas rannas. Väga mõnus oli, kuigi vesi üsna jahe. See muidugi ei heidutanud lapsi ja surfareid. Rand ise koosneb väikestest lahesoppidest, et pmst on suur tõenäosus enda privaatrannas olla. Vetelpäästjaid selles rannas pole. Eelmisel nädalal sõi hai ühe vanamehe ära, kes läks varahommikul ujuma Cottesloe rannas. Rand ise on üsna populaarne, aga varahommikuti ja hilisõhtul ei tasu ujuma minna, sest siis on suurem oht. Meest ennast pole üles leitud, aga ujumispüksid koos hambajälgedega leiti. See on juba siis teine hairünnak kahe kuu jooksul läänekaldal. Üldiselt on neid siiski harva ja suvalises kohas ei tasu vette hüpata.
Kolmapäeval sai ka Siim ühe vaba päeva ja käisime Kings Parkis. Tegemist umbes 400 hektari suuruse pargiga, kust avaneb hea vaade linnale. Lisaks on seal suviti veel igasugused kontserdid, kino, botaaniaaed ja üldse populaarne piknikukoht. Väga mõnus oli igaljuhul. Pärast käisime ühes spordiklubis hindu uurimis ja nüüd nad pommitavad meid kogu aeg. See tüüp helistas Siimule järgmine päev reaalselt mingi 10 korda ja jättis kaks teadet kõneposti. Nüüd just jälle helistas.
Paar korda käisin ka veel Sancho pagariäris tööl - nüüd on seal olukord selline, et kõik vähegi mitte mitteprantslased on teise poodi tööle läinud ja ainult prantslased järgi jäänud. Ma käin seal ikka väga harva, võib-olla hakkan varsti mingit teist kohvikut otsima. Enne ootan, et baaris rugbi mm läbi saab, sest siis hakkan sealt vist vähem tunde saama. Seoses sellega siis Austraalia kaotas eile ja finaali ei pääsenudki. Reedel hakkab kolmanda koha eest võitlema.


Poodidest veel niipalju, et avastasin eile, et meie kohalik Coles (Selveri taoline pood) on nüüd laupäeviti ja pühapäeviti suletud. Kui süüa tahame, siis peab reedel ära ostma. Ma pole veel vist maininud ka, et siin alkoholi toidupoes üldse ei müüda. Selle jaoks on eraldi nö "pudelipoed" ehk bottleshopid, kuhu on enamasti autodele drive-in. Joogid ise on suht korraliku hinnaga. Näiteks 700 ml viin maksab 35 dollarit, kast õlut 50 dollarit. Samas kui arvestada nende palku, siis pole see nii palju. Vein selle eest on odav. Just soetasime endale 4-liitrise paki veini 14 dollari eest.
Igaljuhul on nüüd esmaspäev käes ja on võimalus jälle poodi süüa minna ostma. Siim on ka haigusjärgselt näljane.
Tuli meelde veel üks asi. Alguses ei saanud me aru, et miks nii paljud autod on üleni väikseid mõlke täis. Nüüd saime teada, et talvel oli korralikumat rahet tulnud ja ikka väga paljud autod said kannata. Nüüd liigub siin selliseid päris palju ringi.

Friday, October 7, 2011

Tere jälle!

Pole ammu mahti saanud kirjutada, sest üsna tihe graafik ja õhtuks väsinud. Igaljuhul läheb meil hästi ja väga töiselt, eriti Siimul. Pagariäriga muutus mul asi kahtlaseks. Õhtuti saatsid smsi, et tule homme, siis jälle, et ära tule...nii mitu korda. Igaljuhul lõpuks tahtsid mind nädalavahetusel, aga siis baaris põhitöö ja ütlesin neile ära. See vist väga ei sobinud ja pärast seda mingit vastust enam ei saanud (vähemalt alguses arvasin seda). Reede ja laupäeva veetsin põhimõtselt terve aja Leedervilles. Laupäeval olid ragbi finaalid ja enamik aussid on suured fännid - kokkuvõttes olime tööl 14 tundi jutti (vahepeal saadeti sundpausile) ja terve aja räige tramm. Korralikult sai keevitatud neid jooke ikka. Kui laevas mõtlesid, et baaris on tramm, siis sellega ei anna võrreldagi. Sihuke tunne, et inimesed ei lõppe kunagi ära. Tegelikult oli mõnus ja aeg läks ka kähku. Kella kahest saime koju ja hommikul oli plaan uuesti tööle minna. Olime juba uksest väljumas, aga siis öeldi, et pole vaja. Mulle igatahes (ja Siimule ka vist) meeldib seal ikka täiega - inimesed ülimõnusad ja üldse kogu õhkkond.
Ilmad on juba ka päris soojad (eriti neil päevadel, kui tööl oleme). Pühapäeval käisime esimest korda ookeani ääres ka ära. Siin on üsna populaarne rannas grillida ja pikniku pidada. Meil oli ka see plaan, aga kuna oli üsna tuuline ja ma veidi haige ka, siis loobusime sellest hiina restorani kasuks. Mõned inimesed juba ujusid ka - Eesti juunikuu merevesi on vist, aga siin tundub sihuke ikka liiga külm.
Esmaspäevast algas siis jälle kiire töönädal (või mul siis puhkenädal). Päeval sain aga kõne ja kutsuti tööle nädalaks ajaks Perth Royal Showle. Ega ma tegelikult telefonist midagi aru ei saanudki taaskord, sest ülisuure prantsuse aktsendiga räägiti. Teisipäevast tänaseni töötasin siis seal Sancho putkas. Tuleb välja, et päris maha nad mind siiski ei kandnud. Perth Royal Show on nagu tivoli tuuri sarnas, aga kordades suurem ja siin on lisaks lõbustuspargi osale ka igasugu muid asju - alates riiete müügist veini degusteerimiseni välja. Toimub igal aasta samal ajal Perthis koolivaheajal. Töö oli täitsa mõnus - sai õues olla ja õnneks olid töökaaslased ka üsna normaalsed. Taaskord enamus prantslased. Ahjaa, tegin avastuse, et kõik inimesed, keda siiani Sanchos tööl olen näinud on kas a)prantslased või b)kilid või c) kilidest prantslased ja siis suur erand mina. Ei tea, kuidas mind üldse sinna kutsuti. Valik oli õnneks palju väiksem ja sain nende macaroonide ja briochidega rohkem tuttavamaks. Prantsuse aktsent on ikka päris naljakas - varsti hakkan ise ka nii inglise keelt rääkima. Madmosellid ja monsjöörid juba tulevad. Sain ka neid imekalleid ja väärtuslikke macaroonisid süüa isu täis. Head on küll, aga ise ei ostaks. Näevad välja siis sellised http://designismine.blogspot.com/2007/08/beautiful-food-2-chocolate-macaroons.html . Üks maksab kuskil 3 dollarit, väärtuslikumad 6 ja rohkem. Nüüd on vist enam-vähem kõik seal pagariäris - esmaspäeval pean veel läbi käima ja palga saama. Samas nad ütlesid, et kui vahepeal tahavad ja mul aega on, siis kutsuvad. Pmst vist tahtsidki mind juhutööliseks sinna ja praegu see isegi sobib. Eks näis :)
Elu on muidu ilus. Esmaspäeval katsetasime on hot tub'i ka õues ära ja päris tasemel oli! :) Ei teagi, miks varem pole proovinud. Kui praegu veel kasutasime sooja vett, siis ilmselt varsti peame külma vee asemele panema. :P
Avastame vaikselt ka Austraalia poemaastikke. Ma olen kergelt sõltuvusse sattunud reinikuaegsetest sumovöödest, mida siin igas poes müüakse erinevaid sorte. Pluss on lemmikuks saanud ka coca-cola. Igas poes on tavaliselt pakkumine hea hinnaga 2 kasti kokat ja meil tavaliselt õue külmkapp neid täis. Isale rahustuseks, et me ei toitu ainult rämpstoidust ja sööme ikka normaalseid asju ka.
Hetkel ei tule midagi rohkem pähe - reede on käes ja aeg on mõned kokteilid valmistada.



















Wednesday, September 28, 2011

Austraalia režiimil

Teine nädal täies hoos ja aeg möödub töiselt. No mul võib-olla veidi vähem kui teistel, aga ei kurda. Harjutame ennast vaikselt Austraalia tööinimeste režiimiga ehk 9-10 ajal magama ja 5.30 ülesse. Siim töötab praegu ka seal reklaamifirmas, kuhu ta alguses pidi minema ja seal algavad tööpäevad juba 7st ja kestavad 4ni. Kuigi koht ise on vaid 5 km kaugusel kodust, siis on kohalejõudmine üsna raske. Näiteks esmaspäeval tuli Siim koju umbes 2 ja pool tundi. Kõigepealt tegi jala mitu tiiru, siis sõitis bussiga kogemata ookeani äärde, rongiga Perthi ja lõpuks Perthist bussiga koju. Telefon oli tal tühi ja tänavad kottpimedad. Kõik majad on siis suht sarnased ka ja enamus bussijuhte hindud, kes ei jaga mütsigi. Võid neile öelda küll, et palun peatu selles peatuses, aga enamasti nad ei tea peatustest midagi. Et buss seisma saada peab vajutama nuppu, aga kuna peatustes pole isegi nime kirjas, vaid ainult id nr, siis alguses on ikka suht raske õiges kohas maha tulla. Igatahes on Siim nüüd tubli töömees!

Mina käisin siis esmaspäeval proovipäeval ühes kohvikus. Pigem on see vist ikka pagariäri moodi kohvik. Minu suureks üllatuseks olid kõik ülejäänud töötajad prantslased ja peagi sain ka aru, et tegemist oligi prantsuse pagariäriga. Igaljuhul minu ülesanne on seal kliente teenindaja leti tagant, kui nad tulevad oma kooke/saiu/võileibu/macaronisid vms ostma. Tundub lihtne, aga neil on iga saiakese jaoks oma prantsuskeelne nimi, mida mina teiselt poolt letti ei näe ja kui inimene tuleb ja ütleb, mida ta tahab, siis ma olen ikka suht nõutu. Ja kui ta hakkab veel pärima, millest need koogid/saiad/võileivad on tehtud, nooo mis ma siis ikka oskan öelda. Töötajaid on seal päris palju korraga ja klientidest puudust ei tule. Kui ma vahel neil küsin, et mis selle saia nimi on või, millest see koosneb, siis tuleb sealt sihuke prantsuskeelsete väljenditega lause, et ega ei erista küll väga. Saiakesed on siis näiteks sihukeste nimedega: palmier, brioches, croissant, pain au Chocolat, escargot Chocolate, escargot Raisins, almond croissant, chocolate twist, etoile, eclare jne... Enam-vähem olen suutnud neid nüüd hääldama õppida ja peaaegu vist eristan ka. Vahepeal on küll sihuke tunne, et need prantslased mõtlevad vist küll, et olen täitsa juhmard ikka. Praegu käin seal veel suht vähe - manager saadab smsi ja siis pean minema ehk kindlat graafikut pole. Võib-olla hiljem saan rohkem tunde. Ega see koht mind väga ei kutsu, aga kui töö selgeks teha, siis pole midagi hullu ka. Praegu kui veel ilmad jahedad on rohkem motivatsiooni töötada, hiljem on juba rohkem võimalusi, mida teha.

Olgu siis, aitab ka. Lisan mõned pildid meie uuest kodust.

HL





Sunday, September 25, 2011

Nädalavahetus!

Viimase paari päevaga on päris palju asju toimunud. Esiteks kolisime hostelist välja ja oleme nüüd tagasi Balcattas. Elame siin hetkel veel viiekesi, aga alates homsest neljakesi väikeses majas. Lisaks on meil veel aed, kus saab grillida ja isegi hot tube õues, aga seda eriti vist ei kasutata. Koht on kesklinnast küll 8 km kaugusel, aga bussiga saab sinna ilusti kohale. Läheduses on poed ja asjad ka olemas, nii et väga mõnus. Kui soojemaks läheb, siis autoga ookeani äärde on kuskil 15 mintsa :) Ega sinna enam nii palju aega polegi vast. Viimased päevad on olnud päris soojad - Eesti keskmine suvi. Päike on aga nii ere, ilma päikseprillideta on ikka suht valus olla.

Reedel oli briti kuti Jamesi ärasaatmispidu ja sünnipäev üheskoos. Manti osteti ikka korralikult - me oleme seda juba mitu päeva söönud ja joonud nüüd. Alustasime varakult nagu Austraalias kohane - kahe ajal juba esimesed koksid ja 4-5 liitusid ka teised. Enamus kaader oli ikkagi eestlased, aga seltskonda vürtsitasid ka uus-meremaallased, kelle aktsendist on küll peaaegu võimatu aru saada. Kogu jutt on nagu üks suur sõna. James nagu alati oli muidugi kõige rohkem täis, aga tal pole selleks palju vaja ka. Kell 6 hommikul läks tal lennuk Londonisse ja noooo ma imestan ikka, et ta sinna peale jõudis. Kell 4 aeti üles ja kähku minek. Ega tüüp ise midagi aru ei saanud, pooled asjad jättis maha.

Töö uudiseid on ka päris mitmeid. Kui ma siin vahepeal juba hakkasin põdema, et olen nii mitu kohta ära öelnud, siis tegelt pole selleks üldsegi põhjust. Reede hommikul ärkasime juba kolmandat hommikut järjest telefonikõne peale. Nagu ma siin enne mainisin siis jagasin CV kohvikutesse neljapäeval ja kõik ütlesid, et neil pole vaja. Tuleb välja, et ikkagi on! Hommikul helistas üks kohvik ja päeval ka teine. Homme lähen siis trainingule 3 tunniks. Lisaks helistati reede õhtul Siimule ühest baarist, kuhu mõlemad olime kogemata CV saatnud ja kutsuti eilseks proovipäevale koos.

Koha nimi on The Leederville Hotel ja meie muidugi arvasime, et tegemist on hotelliga. Sinna minnes mõistsime, et asi on hotellist kaugel. See on hoopis hiiglaslik ööklubi koos kuue erineva saali ja baariga. http://www.leedervillehotel.com/ Saime manageriga kokku, tüüp tegi meile 5 minutiga kogu baari tutvustuse, kuna meie oleme varem baaris olnud siis viskas kohe otse letti meid. Kell oli kõigest 19.30, pidu oli aga täies hoos. Uskuge või mitte, aga eile oli klubi päris kaua lahti - nimelt kella 1ni, tavaliselt (k.a reedel) on see lahti 12ni. Ega siin mingit kokteilikultuuri pole - esiteks on kõige kangem koks 3 cl ja topeltkokteilide tegemine on keelatud (isegi kui keegi küsib). Põhijookideks on viin spritega, viski koolaga, paari sorti shotid ja jägerpommid. Kuigi kõlab lihtsalt, siis kliendist aru saada on ikka üsna raske. Esiteks muusika pärast ja neil on iga joogi jaoks veel oma släng või lühend, nii et isegi gin tonicust on saanud hoopis mingi teine sõna. Aga noo pika pärimise peale saab ikka aru ja õnneks on austraallased nii sõbralikud, et ei pahanda, kui aega läheb või vale asja teed vms. Baar ise oli üli räpane. Kui laevas oli mingi hull täpne jookide mõõtmine inventuuri ajal ja kassa tegemine, siis siin sellised asjad puuduvad. Kui teed vale joogi või misiganes, siis sa lihtsalt kallad selle põrandale! :D Päris naljakas on see! Õlu vahutab liiga palju - okei kallan maha siis. Tegin vale shoti - kallan maha ja teen õige. Ei mingit muret! Õhtu lõpuks jalad korralikult lirtsusid! :) Raha lugemisega me ka ei tegele - manager lihtsalt käib vahepeal ja tühjendab kassasid. Kõik töötajad on ka hästi sõbralikud ja abivalmid. Ahjaa, siin on hull teema selle alkoholiga ikka. Kõik peavad läbima enne baari tööle minekut RSA koolituse, kus umbes 2-3 tundi räägitakse, kuidas ikka ei tohi kangeid jooke müüa ja kui inimene on purjus, siis peab keelduma kohe kokteili tegemisest. Samuti pärast kella 12 ei või enam müüa redbulli ja shote. Lett on ise muidugi suur, aga töötajaid on ka ikka palju rohkem kui vaja - keskmiselt 8. Kliente muidugi kõigile ei jätku kogu aeg, aga me peame ikkagi mulje jätma, et teeme midagi, mis tähendab, et tõmbame lapiga alkopudeleid või peseme letti (isegi kui vaja pole). Ja nii tore on ikka mitte jõhvikas olla!!!! Jõhvikad on mingid noored kutid ja kui mul läheb klaas katki, siis selle koristab ära tema. Suht kahju neist - kogu baar on ikka üleni joogine ja räpane, aga pärast peavad ju nemad selle ära koristama. Õhtu lõpul tulid managerid meie juurde ja ütlesid, et saime tööle :) Nüüd hakkame esialgu paar korda nädalas, vb edaspidi rohkem austraallasi jootma.

Ma poodidest pole eriti rääkinud, sest olen üritanud neid vältida, sest asjad on täiega odavad (eriti võrreldes aussi palkadega) ja ilusad!!!!! Kleite, bikiine, plätusid on lihtsalt niinii palju! Elis läheks siin küll hulluks. Osta, mida tahad. Kogu aeg on soodukad ka. Eile läksime Siimuga endale tööriideid vaatama. Mul on kohvikusse ja baari musti riideid vaja. Ostsin kleidi ja kingad - mõlemad olid niigi alla hinnatud ja kokku pidi 40 dollarit minema, aga kassas sain lambisoodustused juurde ja maksis hoopis 30. Siimul läks veel paremini - ostis viigipüksid ja kingad. Pidi maksma 60 dollarit, kassas maksis hoopis 30. Jubejube!

Sihuke mõnus nädalavahetus. Siimul ja Rommil juba koksid käes, sest pühapäeva peab ju tähistama! :)

Ahjaa, kirjutan meie uue aadressi ja numbrid ka, kui keegi peaks tahtma ühendust võtta ja kirjad on ka muidugi väga oodatud.

1/35 Collier Avenue, Balcatta, WA, 6021

Siim: +61 413251678
Hiie-Liin: +61 403468551

Poisid käisid poes

James enne lennukile minekut