Seiklused Karijinis

Tere  jälle!

Kell on kaheksa õhtul ja me pikutame oma autovoodis ainukestena ühes roadhouse karavanpargis, et olla varjus äikse ja vihma eest. Jah, see on tõesti uskumatu, et  vihma sajab, sest seda imet pole me näinud ammu. Õues korralikult välgutab ja auto pidime ka parkima keset platsi, et mitte olla liiga lähedal puudele, sest kõik kubisevad sipelgatest. Peab mainima, et see on kõige tugevamaid äikesetorme, mida kunagi näinud olen. Tuult ja vihma väga pole, aga müristab nii, et auto rapub ja välgutab absoluutselt igast suunast, kus võimalik. Nüüd aga meie viimase päeva seiklusest – sellest meil ikka puudu ei tule.

Üleeile sõitsime 700 km Exmouthist Karijini rahvusparki. Kuna Exmouthis ja seal lähedal on väga kuiv, siis on hetkel  suur tulekahjude oht. Ka meile vajalik tee oli „bush fire“ pärast suletud – siiski polnud see ohtlik ja mõned inimesed seal sõitsid. Ühes kohas oli ka reaalselt tuld näha. Tee peal kohtasime juba kolmandat korda üht saksa paarikest. Esimest korda nägime neid kämpamas Francois Peroni rahvuspargis, teine kord teel Exmouthi ja nüüd siis umbes 5 korral teel Karijinisse. Korda mööda sõitsime üksteisest mööda ja lehvitasime. Õhtuks jõudsime Tom Price. Eeltööd rahvuspargi kohta polnud me eriti teinud, sest mõte sinna minna tuli järsku. Bensiinijaamas saime aga taaskord sakslastega kokku ja otsustasime nendega ühineda ehk läksime ööseks Karijini rahvusparki. Tom Price ise on korralik ehitajate ja kaevandusinimeste linn ja ka terve tee edasi sealt on vist kõik inimesed linnas kas ehitajad või aborigeenid. Rahvuspargis suundusime kämpaalale, kus oli ka teisi külastajad. Õues oli juba pime, tegime süüa, kõrvetasime panni põhja, arutasime sakslastega plaane ja magama.

Nii ja nüüd siis teisipäevast...meie ühest väsitavamast päevast siin üldse. Hommikul 5st ülesse, asjad kokku, et hakata parki avastama. Ilm sealkandis on sama nagu Exmouthis. Ainult et see asub sisemaal ehk puudub tuul. Suundusime siis sakslastega parki avastama. Park ise koosneb erinevatest kanjonitest, koskedest(mis küll praegu olid üsna veevaesed), looduslikest basseinidest, kus saab ujuda. Igaljuhul väga ilus koht – soovitan minna, kui keegi tripib Lääne-Austraalias ringi. Esimene peatus oligi ühe kanjoni juurde, kus ronisime alla basseini juurde, käisime ujumas...juba see retk oli üsna väsitav, sest tee on otse alla ja üsna järsk. Teine peatus oli jällegi kanjon – tee alla oli aga üsna pikk, umbes 2h matk ja rada raske (4 raskusaste). Sakslased ei viitsinud sinna ronima hakata, me aga mõtlesime minna. Seetõttu läksid meie teed sakslastega lahku. Rada jällegi suht järsk ja pikk, aga all oli väga mõnus. Saime korralikult matkata ja ma käisin ka ühe joa all. Aega kulus meil läbimiseks 1,5 h. Ilm oli juba korralikult kuumaks läinud ja suundusime autoga järgmisesse peatuspunkti. Teed parkides on nagu nad on – üsna raputavad. Vaatasime oma asjad ära, autosse tagasi, Siim hakkas autot käivitama ja ei lähe, ei  lähe. Ma ajasin seal mingeid asju auto kõrval ja järsku avastasin, et midagi pritsib auto alt. Mis muu kui bensiin! Noo siis mõtlesime, et täita pekkis ikka...kui auto ei käinud, siis vaikselt tilkus. Levi meil muidugi kummalgi polnud seal ja ühtegi inimest ka mitte. Päike oli otse lagipähe – pärast saime teada, et päikese käes oli 65 kraadi.  Maapind ka täiesti tulikuum. Alguses ootasime küll inimesi, aga kuna kedagi ei tulnud, siis mõtlesime midagi ette võtta. Siim pani tühja veekanistri lekke koha alla, et bensiin maha ei tilguks. Suure teeni oli 6 km ja seal oli tõenäolisem inimesi näha. Kell oli selleks ajaks kuskil 11 hommikul. Seljakott vett täis, müts pähe ja alustasime oma teekonda. Tee oli mõnus künklik...ja autosid ei paistnud. 4 km kõnnitud kuulsime auto hääli ja kes sealt tulid – loomulikult meie kallid sakslased. Mõtlesime, et nad on juba ammu kaugemale jõudnud, aga kuna jätsime ühe koha vahele, siis jõudsime hoopis neist ette. Rääkisime oma mure ära ja otsustasime sõita ökö-parki, mis on ainuke restorani ja inimestega koht rahvuspargis. Sinna oli maad 10 km loksumist. Telefoni me sealt saime ja helistasime kähku RACi kindlustusse, et nad meid ära veaks sealt. Nii lihtsalt see aga ei läinud, sest lähimas linnas ehk Tom Prices on ainult üks inimene, kes veab ja ta on kuni 3.jaanuarini Perthis. Siis pakuti välja vedada meie auto Port Headlandi, mis asjub Karijinist 350 km kaugusel ja täitsa vales suunas meile. Kuna RAC katab ainult 200 km, siis oleks me pidanud maksma ainult vedamise eest sinna 2100 dollarit . Täiesti ulmeline number, peaaegu sama palju nagu meie auto maksis. Pluss me ei teadnud, mis tal vigagi on...Olime ikka väga nõutud. Lõpuks helistas üks töötaja rahvuspargi ranger’ile, kes ka jagab autodest. Sakslased viisid meid ilusti jälle auto juurde tagasi ja jäid koos meiega ootama. Kuigi valvur lubas tulla 15 minuti pärast, jõudis ta kuskil tunniga. Jälle sai ennast korralkult keedetud...Lõpuks kohal, ronis auto alla, uuris mis ta uuris. Igaljuhul tuli välja, et bensiinifilter on katki. Olime selle just enne sõitu teeninduses ära lasknud vahetada, aga ilmselt teeninduse vennad polnud oma tööd korralikult teinud.. Koorem langes meie õlgadelt, sest viga oli väike. Pargivaht lubas oma putkasse minna ja vaadata, kas tal on midagi, mis meie autole võiks sobida. Selleks kulus tal aga aega 2 tundi, sest ainuüksi putkasse minek võtab aega 45 minutit. Ka meie vagurad saatjad sakslased liikusid edasi, kuna olid nüüd kindlad, et kõik saab korda. Kuna päike oli endiselt otse pähe ja kraade 60 ringis, siis ehitasime voodilinast ja nöörist endale päikesevarju, kuhu alla seadsime toolid. Kärbsevõrgud peas istusime seal kaks tundi ja jõime oma viimast vett. Kui lõpuks pargivaht tagasi tuli, proovis ta üht sarnast filtrit ja see SOBIS! Pole küll õige, aga vähemalt saab sõita kuni Perthini. Meie õnn oli suur! Filti vahetus ise maksab kuskil 20 dollarit – eriti tobe oleks olnud variant, kui oleksime maksnud 2100 dollarit vedamise jaoks ja siis oleks öelnud, et parandamine on 20 taala. Seda summat me ilmselgelt maksnud poleks, enne oleks auto maha jätnud. Pargivaht raha meilt ei võtnud ja üldse oli väga muhe sell. Rääkis, kuidas ta lapsena madusid grillimiseks püüdis. Tagasi rajale saime kuskil kell 5. Käisime veel pargi mõned kohad läbi ja alustasime teed Newmani poole, mis oli 400 km kaugusel. Sinna jõudsime juba täitsa pimedas. Teel kohtasime ikka korralike veoautosid 4-5 haagisega, mis on 54 m pikad. Newmanis, mis on ka korralik ehitajate linn, otsisime mingit söögikohta, sest päev läbi täitsa söömata. Selleks pidime sõitma veel 15 km linnast välja. Lõpuks tagasi karavanpargis ja uni oli hea...kuigi selle headust vähendas asjaolu, et meie madratsis on auk ja poole öö pealt on see täitsa tühi. Selline oli siis meie seiklus. Õnneks siiski lõppes hästi – suuremas osas tänu headele inimestele, kes meid lihtsalt aitasid. Siin olles oleme kohanud nii suurepäraseid inimesi, et peaks ise ka paremaks vist hakkama.

Praegu sõidame Perthi poole tagasi, et tähistada seal Siimu sünnipäeva sõprade keskel, võtta vastu uus aasta ja teha veidike tööd, et siis juba edasi lõuna poole suunduda ja farmide jahile minna. Täna plaanisime küll sõita vaid 350 km – sellest sai aga 700 km, sest kõik kohad olid liiga urkad, et neisse peatuma jääda ja ega praegune koht parem pole. 400 km on veel Perthi poole jäänud ehk ei midagi enam meie jaoks. Homme ehk täna kui selle blogi postitan oleme ilmselt juba seal.

Ilusat vana aasta lõppu kõigile!

HL ja Siim