Saturday, May 26, 2012

Sydney ja Melbourne reis (2): Melbourne

Eile lõpetasin siis sellega, et läksin Melbourne lennuki peale. Lend ise kestis kõigekst natuke üle tunni. Maandus väikesesse lennujaama, mis asus Melbourne kesklinnast ligi 55 km. Pilet sinna lennujaama oli ligi 40 dollarit odavam kui põhilennujaama ehk alati tasub vaadata lende väikestesse rottidesse lennujaamadesse. Sealt olin broneerinud juba otse bussi linna. Ilm tundus ikka Melbournes alguses väga külm. Eks ma valmistasin ennast selleks ette ka, sest see on Austraalias tuntud väga vahelduva ja pigem jaheda ilma poolest. Isegi suvel pidavat olema vihma ka ja praegu on peaaegu et juba talv. Esimese asjana ostsin endale vihmavarju. Ilm oli täpselt selline, et üks hetk oli soe, päike ja 10 minuti pärast sadas vihma. Kirjutasin veel Siimule smsi, et siin ilm nii mõnus ja samal ajal hakkas vihma sadama. Otsisin oma hosteli (või tegelikult oli nimi Space Hotel) ja see oli super ilus. Võtsin endale jälle 6. toa. Igal korrusel oli mingi asi - minu korrusel kinoruum - samasugused punased toolid nagu  kinodes ja suur ekraan, kolmandal korrusel jõusaal, neljandal raamatukogu moodi puhkeruum ja viimasel hiigelsuur köök, rõdu. Kõige ilusam hostel, mida kunagi näinud olen ja ainult 27 dollarit oli öö. Sydneys mind hoiatati, et Melbourne hostelid on palju räpasemad ja koledamad, aga tegin õige valiku. Mõlemad hostelid valisin hostelworldi kaudu lugedes nende hinnanguid, arvustusi ja asukohta silmas pidades.

Esimesena tegin siis tiiru ümber kesklinna. Nimelt on Melbourne on ainuke linn Austraalias, kus on tramm (Sydneys on ka mingi taoline asi, kuid vaid paarsada meetrit). Liigub ka tasuta tramm ehk city circle mis teeb tiiru kesklinnale. Peatub iga tänava ristumiskohas, kus siis öeldakese, et mis asub paremal/vasakul, kuhu sellest peatusest saab ja lühikese ajaloo nt millal ehitati. Täitsa tore asi ja saab veidi paremini aru linnast. Melbourne tundus algul kuidagi palju keerulisem kui Sydney. Kohati oli see aga NII aeglane. Vahepeal oli tunne, et jala saab ka kiiremini, kuna peatusi oli ikka väga tihi, pluss valgusfoorid. Käisin Federation Squarel, mis on linna nö keskväljak. Pmst kogu aeg toimuvad seal mingid üritused, festivalid. Ühel õhtul algas sealt mingisugune öömaraton. Melbourne on väga teistsugune linn kui ülejäänud Austraaliat. Palju vanasid hooneid, samal ajal palju väga huvitavat arhitektuuri ja teistsusugseid ehitisi. Kui Sydney meenutab pigem Ameerikat, siis Melbourne Euroopat. Paljud peavad seda suureks versiooniks Tartust. Meeleolu pole nii kiire kui Sydneys vaid pigem sihuke boheemlaslik, palju kunstiinimesi (JA AASIALASI) ja ka üks parim shopingulinnasid Austraalias. Kuna minu eesmärk polnud shoppamine, siis seda ma ka eriti ei harrastanud. Lisaks oli mul vaid käsipagas, milleks oli mu väike seljakott, mis oli minnes juba üsna täis. Esimesel õhtul Melbournes sain ka mõnusa üllatuse ehk hakkasin haigeks jääma. Pühapäeval sain veidi külma Sydneys suure tuule käes jalutades ja esmaspäeva õhtul oli korralik haigus sees. Hingata nina kaudu ei saanud, kurk üli valus, ilmselt ka väike palavik. Öösel eriti magada ei saanud, pluss hommikul pidi veel kell 7 tõusma, et ainetele registreerida ülikoolis...Lõpuks teisipäev oligi sihuke uimane. Käisin Queen Victoria Marketil, kust saab kõikvõimalikke asju. Palju parem võrreldes Sydney marketitega. Aga Londoni omasid ei ületa vist miski. Müüdi igasugu põnevaid sööke, puuvilju, riideid. Kuna ma nohu tõttu maitset ei tundud, siis jäi seepäev söömata. Neljapäeval ostsin sealt  aga bratwursti ja hapukapsaga hot dogi, mis oli täitsa hea. Pool ülejäänud päeva veetsin hostelid teed juues, mis muutis enesetunde juba täitsa talutavamaks. Suhtelsin hostelirahvaga ja õpetasin ühele italioonole inglise keelt. Nii naljakas see nende aktsent ikka. Õhtul läksin linna jalutama jälle ja pimedas pilte tegema. 
Kolmapäeval oli äratus juba 6st, sest broneerisin endale päevase reisi Great Ocean Roadile. Vastu tuli mikrobuss, kogus rahva peale ja linnast väljas me juba olimegi. Sõitmist oli palju, aga kuna peatused tihedalt, siis seda väga tähele ei pannudki. Grupis oli igasugu naljakaid inimesi ka - nt kaks umbes 70-80 aastat roosades siidkleitides ja looridega birma naist. Nii armsad olid nad. Vanem neist (sendimeetri paksuse halli patsiga) tuli  isegi oma roosa kleidikesega vihmametsa väiksele matkale. Väga ilusaid kohti ja vaateid nägi teepeal. Nägin ära oma esimesed metskud koaalad. Elavad ühes karavanpargis kõikide puude otsas peaaegu. Korralikud karvapallid on ikka. Üsna raske on neid üldse puu otsas märgata. 20 tundi päevast magavad, kuid meil õnnestus neid ka ärkvel näha. Lisaks oli veel VÄGA palju papakoisid, kes meelsasti inimeste peas või õla peal istusid. Eriti muidugi asiaate ründasid, sest nad söötsid neile sihvkasid. Ilm oli ka üsna hea, vihma ei sadanud. Kogu tripp läks väga asja ette ja hea, et ikka otsustasin sellele minna, sest tegelikult ma seda ei plaaninud.


12 apostlit, mis on Great Ocean Roadi üks kõige kuulsamaid kohti. Tegelikult neid kivimoodustusi 12 ei ole, aga kui GOR turistisihtkohas tehti, siis nimetati palju vaatamisväärsusi ümber, et need oleksid  meeldejäävamad.

London Bridge - ehk tegelikult oli seal praegu tühja koha peal enne õhuke rada ehk meenutas silda ja seal peal oli lubatud isegi inimestel käia. 1990.aastal juhtus aga sihuke asi, et üks paarike oli parasjagu tagumise osa peal, kui tuli suur laine ja silla osa nagu naksti merre kukkus. Paarike jäi siis lõksu tagumisele osale. Õnneks nende sõbrad olid kaldal ja läksid abi otsima (sest mobiile siis veel polnud eriti). Lõpuks lubas helikopter 5 tunni pärast tulla. Kuna see aeg tundus aga liiga pikk, siis helistati kanal 7 (nagu eestis kanal 2 vb), kes siis tuli oma kaamerate ja helikopteritega kohale ja enne tegi ikka toreda loo ja filmis paarikest lõksus ning lõpuks päästis ära ka.  Selline lugu - vedas, et kedagi silla osa peal ei olnud.

Tagasi Melbourne jõudsime umbes 9 ajal. Neljapäev oligi juba viimane päev. Käisin veel marketil ja niisama nautisin seda linna. Sõitsin trammiga St Kildale, kus asub rand ja suviti põhiline baarides käimise koht. Oli täitsa ilus, aga ei midagi erilist. Rand polnud ka suurem asi. Pimedas võib seal minipingviine kohata. Ilm oli ka väga mõnus ja soe. Isegi ilma jakita sai olla. Kuna lennuk läks alles 8 õhtul, siis aega oli üsna palju. Jõin Melbourne head kohvi ja istusin Federation Square'l. Nimelt käib Austraalias nö vaidlus, et kus siis ikkagi on kõige parem kohvi - enamus arvavad et Melbournes. Lõpuks otsustasin ikka Eureka tornis ka ära käia. Kuna ma Sydney Tower Eyes üsna pettusin, siis ei tahtnud alguses Melbourne omasse minna. Tegelikult oli see aga mitmeid kordi parem - palju kõrgem, nägi igale poole, klaas oli maast laeni, isegi õues sai käia (ja ei pidanudki 40 dollarit juurde maksma), poole odavam ka. Veetsin seal peaaegu 2 tundi. Alguses kui oli valge ja kui hakkas pimedaks minema. Väga mõnus koht.



Pärast seda oligi aeg minna juba lennujaama. Tagasilend oli suurest lennujaamast. Võtsin bussijaamast shuttle bussi ja paarikümne minuti pärast olingi juba lennujaamas. Lend sujus hästi ja jetstar kohaliku odavlennufirmana teeb silmad ette ikka Ryanairile ja Easyjetile. Meie boss muidugi alguses kohe, et oi Jetstar on sitt, aga oli täitsa tavaline. Lisaks saab osta näiteks 10 dollari eest endale ipadi kasutus sõidu ajaks, kus on igasugu filme, seriaale, muusikat. Pikkadel lendudel on meediasüsteem tavaline, aga lühikestel pole varem seda näinud. Isegi Estonian Air, kes ennast odavlennufirmaks ei pea (ega ka ole), ei paku sellist võimalust. Kell 12 olingi juba tagasi kodus Perthis, kuhu saabudes oli tunne nagu oleks soojamaareisile tulnud. Kokkuvõttes ma ei oskagi öelda, et kumb linn mulle rohkem meeldis. Alguses Melbourne jõudes olin täitsa kindel, et Sydney meeldib rohkem, aga mida kauem esimeses viibisin, seda rohkem hakkas see mulle meeldima. Seal pole küll suuri tuntud vaatamisväärsusi, aga Melbournes on midagi muud. Tuntud oma väga rohkete baaride, pubide, hea kohvi, shoppamise ja põhikoht, kus footyt mängitakse/vaadatakse. Footy on siis taoline nagu ameerika jalgpall, ainult austraala versioon ehk natuke teised reeglid. Mina hakkaksin ilmselt seal elades tundma puudust headest randadest. Kui juba Austraalias elada, siis ikka ilusa ilmaga kohas, sest vihmast ilma saab eestis piisavalt tunda. Aga kõigega ju harjub. Niiet Melbourne on tore ja Sydney on ilus...Eks iga üks otsustab ise, nii öelda nöökimist nad ilmselt omavahel kunagi ei lõpeta. Selline väike ülevaade siis minu reisist. Kes veel vahepeal aru ei saanud, siis jah, ma käisin seal üksi. Ja tegelikult ongi täitsa tore üksi reisida, nii tutvud ja suhtled palju rohkem teiste inimestega ning saad teha ja käia täpselt enda järgi. Ainult selle nädalaga tutvusin ma filipiinlase, 3 inglase, 5 sakslase, austerlase, 2 kanadalase, itaallase, uusmeremaallase, hiinlase, tailase, hollandlase ja lisaks mitme austraallasega. Sihuke kirju seltskond siin koos. Nüüd aga kõik, tänud neile, kes selle kõik läbi lugeda viitsisid.

HL

Friday, May 25, 2012

Reis Sydneysse ja Melbourne (1): Sydney

Noniinoniii, ma võtan ennast kätte ja kirjutan. Ehk siis oma väikesest reisist Sydneysse ja Melbourne. Tegelikult ostsin juba piletid aprillis kui JetStaril oli lihavõttekampaania ja kõik kolm lendu kokku maksid vaid 300 dollarit. Enamik austraallasi ja mitte-austraallasi ei suutnud ära imestada, kuidas ma nii odavalt sain. Aga kõik on võimalik - peab lihtsalt ise valvas olema ja  pakkumistel silma peal hoidma.

Minu reis algas siis 10. mail kell 11 õhtul. Ja väga tormiliselt ehk ei jäänud palju puudu, et oleksin lennust maha jäänud. Alustasime küll sõitu varakult. Perthis on küll üks lennujaam, aga kohalike ja rahvusvaheliste lendude terminal asub mitme km kaugusel. Ühesõnaga panime gps sisse domestic airport ja jõudsime lõpuks kuskile lennukooli aladele või väikelennukite lennujaama täiesti metsas. Reaalselt oli seal nii kott pime ja meie olime ainukesed hingelised. Siis kähku uuesti navi sisse ja õige lennujaama poole teele, kuhu oli üle 20 km, lennun väljumiseni aga vähem kui tund aega. Kui siis lõpuks lennujaama jõudsin oli alla 20 minuti aega, hetkeks kaotasin täielikult pea, sihuke paanikahoo moodi tunne tuli. Olin teinud kodus check-in ja pileti smsiga tellinud. Kohapeal tuli välja, et see ei kehti, siis tegin uue check-ini spetsiaalses masinas, et ei peaks järjekorras ootama. Sealt sain siis täpselt nagu pileti oma nime, kuupäeva, istekoha ja asjadega, ainult lisaks oli väike märge, et see ei ole pilet ja mine palun järjekorda. Järjekord polnud üldse mitte väike....õnneks lasti ette neid, kellel oli kiire. Nii ma siis lõpuks oma asjad ikka tehtud sain. Kokkuvõttes jäi lend üldse hiljaks ja pidin isegi veel natuke aega lennujaamas aega parajaks tegema. Hommikul 6ks jõudsin juba Sydneysse. Lend ise kestis 4 tundi, aga idakaldal on kellaaeg kaks tundi Pethist ees. Hüppasin lennukist otse rongi peale ja juba 10 minuti pärast olin oma hosteli lähistel. Hosteliks oli Bounce raudteejaama juures ja see polnud üldse mingi tavaline päkker, vaid nägi väga ilus ja korralik välja. Valisin kuuese toa, mida jagasin teiste reisijatega. Igal korrusel olid telekad, katusebaar jne...kõik väga ilus ja puhas. Hostelist leidsin kaardi ja kuulutuse, et tehakse tasuta tuure linnas kaks korda päevas. Panin koti hoiule ja suundusin siis esimest ringi Sydneys tegema. Ja see linn ei valmistanud pettumust. 10.30 suundusin tuuri kogunemiskohta. Inimesi oli ainult 6 - 2 sakslast, kanadalane, inglane ja hiinlane. Ehk parajalt mõnus väike grupp. Giid oli ka super äge, kes ei väsinud meile rääkimast nalju Uus-Meremaast (nimelt olevat uus-meremaallastel kahtlaselt suur kiindumus lammastega). Kogu tuur kestis kokku 3 tundi, näidati põnevamaid kohti, mille peale ise poleks kunagi tulnud, odavaid baare. Kes kunagi Sydneysse satub soovitan minna. Peek Tours on firma nimi ja elatuvad ainult tipi pealt, mida ka kõik muidugi jätsid.

Kuna ilm oli väga hea jällegi - 26 kraadi. Võtsin Circular Quai juurest kuulsa praami ja sõitsin Manlysse, kus on siis mõnus rand, palju kohvikuid, baare. Pole nii kiire kui Sydney kesklinn, kohati tundub nagu oleksid kuskile teisse kohta sattunud. Tagasi tulin praamiga päikseloojangu ajal - avanesid väga ilusad vaated Sydney ooperi majale ja Harbour Bridgele. Ruttu hostelisse, peoriided selja ja suundusin Kings Krossi, kus sain kokku inimestega päevaset tuurist. Nimelt sama firma korraldab ka peotuure ehk maksad 18 dollarit, selle eest saad neli jooki ja viiakse igasugustesse ägedatesse baaridesse ja klubidesse. Kõik meie grupi omad olid kohal (v.a hiinlane) ja veel palju teisi, valdavalt sakslased. Ja pidu möödus täies hoos...:)) Huvitav oli see, et kui klubist välja lähed, siis sul ei lubata seal juures enam seista, ei kõrval, üle tee...üks turva ütleb, et mida paremale, lähed sinna, siis järgmine turva käseb üle tee minna jne. Lõpuks taksoga koju ja oiii kui valusad mu jalad olid. See päev ilmselt kõndisin kuskil 20 km kokku. Aga ega järgmised päevad leebemad polnud. Hommikul kui olin enam-vähem õhtust toibunud läksin bussile ja sõitsin Palm Beachi, mis on tuntud kui Summer Bayna. Sõit sinna oli PIKK - 45 km linnast, aga kestis 2 tundi. Tegelikult on siis tegemist ühe kõige rikkama rajooniga Sydneys - palju jahte, hiiglaslikud majad mägede nõlvadel. Rand oli ise pisike, aga mõnus...sihuke rahulik, Alfi kios ranna juures. Seal tegutseb ka päriselt kiosk ja muidugi oli kiri, kuidas nemad ikka varustavad "Kodus ja võõrsili" seriaali oma territooriumi ja grilliga. Mõnda aega nautisin ilma seal, tegin väga mitu pilti. Üks tore detail üksi reisimise juures on see, et pead kogu aeg kedagi paluma, et pilti teeks...lõpuks muutus see juba väga tüütuks. Ikka on ettekujutlus mingist pildist ja siis kui teine inimene teeb täitsa teistsuguse, on ikka natuke pettumus küll. Aga see selleks. Tagasitee oli õnneks kiirem.

 Linnas tiirutasin niisama ringi, hiljem käisin ka Sydney Tower Eyes, mis on siis teletorni taoline asi. Enne sisseminekut näidatakse 4D filmi Sydneyst ja siis saad üles sõita. Mulle oli see veidi pettumus, esiteks pole see väga kõrge ja teiseks on seal ümber palju kõrgeid maju, mis varjavad vaadet. Näiteks otse ooperimaja ees oli suur maja. Veidi ülehinnatud ka. Enne sisseminekut tehti kõigist rohelisel taustal pilt ja pärast kui ära läksid, siis oli su pildile taha pandud see torn. Mõttetu värk - maksis ka mingi 40 dollarit. Õhtuks olid jalad jälle väga läbi. Ja pühapäeval oli taaskord vara äratus. Seekord hindasin aga ilma üle ja panin vähe riideid selga. Tegelikult oli üsna jahe. Sõitin bussiga Boni beachile, mis on üsna legendaarne Syndeys. Rand oli kõik surfareid täis. Käisin ka pühapäevasel turul, mis oli...tore vist. Ei midagi erilist. Muidu oli kohal mõnus meeleolu, ainult jube suur tuul ehk peaaegu jäätusin ära. Käisin siis hostelist läbi, panin paksemad riided selga  ja tegin mitu tiiru linnale. Mõtlesin, et lähen kõnnin üle Harbour Bridge. Kuna mõlemat otsa ei viitsinud kõndida ja linna poole tulles on vaade parem, siis soovitas giid minna praamiga teisele poole kallast ehk umbes 2 minutit sõitu. Teisel pool on nii lõbustuspark kui ka loomaaed. Ma miskipärast mäletasin, et pidi loomaaia praamile minema. Tegelikult aga ei...loomaaed ei asunudki nii lähedal ja sõitsin hoopis täitsa valesse suunda ja kohta. Kui kunagi tagasi jõudsin, ei olnud enam ise sillale minna. Hommikul käisin ka ekskursioonil opperimaja sisemustes ja ei pidanud pettuma. Tegemist on suurepärase hoonega. Kui paljud arvad, et seal on vaid ooperid, siis tegelikult toimuvad seal näiteks ka tai boksi võistlused, ballett, draamaetendused, poppstaardie kontserdid jne...Samuti tehti seal taaskord rohelisel taustal pilt ja hiljem pandi sama pilt minust umbes 6 erineva taustaga pildile ehk kõikides saalides, ooperimaja ees/taga ja maksis 40 dollarit. Ma olin ainuke, kes sellist "kaunist" fotomälestust ei ostnud.

Sydney ooperimaja on tõesti hoone, mida võikski vaatama jääda. Arhitektiks oli Taani arhitekt Jon Utzon. Tema kavad valiti välja väga paljude hulgast, ostutus see aga veidi liiga keeruliseks. Kui alguses oli plaanitud maksumuseks 7 miljonit dollarit, siis lõpuks kulus 102 mln dollarit. 3 aasta asemel 16. Utzon oli üsna isepäine arhitekt ja koostööd teha ei armastunud. Alguses oli tal riigi ja valitsuse täielik toetus, lisaks sai ta ka väga hästi läbi peaministriga. Kui aga hoone ehitus venis ja kulud suurenesid, siis oli vaja leida süüdlane, kelleks tembeldati muiudgi tema. Lisaks vahetus ka valitsus ja lõpetas Utzoni toetamise ja talle palga maksmise. Mõnda aega töötas arhitekt tasuta, seejärel läks riigi vastu kohtusse, kus ta küll võitis, aga otsustas ikkagi taanduda ja pöördus tagasi Taani. Ooperimaja lõpetas teine arhitekt. Utzoni nime isegi ei mainitud avamisel 1974. Hiljem küll tõusis ta jälle au sisse rohkem ja 1999.aastal kutsuti ta külastusele, millest ta keeldus. Selle asemel saatis oma poja, kelle juhendamisel seal praegu veidi ümberkorraldusi tehakse. Nt tahetakse panna ipadid ooperisaali, kust on võimalik valida 40 keele vahel, et ooperi sisu tõlkida. Paar aastat tagasi Utzon suri ja ei näinud kunagi oma meistriteost. Selline lugu käib kaasas. Ooperimaja valged kuplid peavad meetumaja jäämägesid, eriti kui päike neile õige nurga alt peale paistab. Kirjutasin nii palju kui meeles oli, ei garanteeri 100% täpsust.

See istekoht, kus pilt on tehtud, maksis 800 dollarit Botticelli kontserdi ajal. Itaalla stest grupikaaslased pidid pikali kukkuma hinda kuuldes. Tegemist on ka kõige suurema saaliga. Väga populaarne on praegu anda kontserte hoopis ooperimaja ees treppidel. Nt Oprah tegi ühe osa seal.


Sydney Harbour Bridge. Asub kohe ooperimaja kõrval. Väidetavalt hakati ehitama vastukaaluks Melbourne olümpiamängudele. Nimelt said nad õiguse korralda OM ja Sydney oli veidi kade ja ehitas hoopis silla. Sinna ülesse saab võtta ekskursioone ka ja maksab kõigest 300 dollarit (kõige odavam) ja kui pilti tahad endast, siis vähemalt 50 dollarit lisa. Njaa, mõnikümmend aastat tagasi võis sinna tasuta minna. Aga muidu on täitsa ilus sild.


Royal Botanic Gardens - väga mõnus park keset kiiret linna. Kõik puud on täis nahkhiiri.

Väike ülevaade siis Sydneyst. Ega seda ei saa kirjutades edasi anda, vaid peab ise kogema. Kindlasti üks minu lemmiklinnasid. Hostelisd kohtasin ka veel väga naljakaid inimesi - nt üks oli 44-aastane filipiini naine, kes on Austraallias elanud üle 10 aasta. Ja reaalselt nägi välja nagi 25, see ei ole liialdus. Rääkis kogu aeg, kudas talle meeldib 26-aastaseid austraalia mehi sebida. Hahaa....:) Igaljuhul juba esmaspäeva hommikul 5 ajal asusin lennujaama poole teele, et seekord varakult olla ning suund võtta Melbourne poole. Sellest kirjutan aga juba homme.