Kaalusin ja mõtlesin, kuid lõpuks otsustasin siiski natuke blogi ka kirjutada. Kes ei tea, siis olen taaskord Austraaliamaal, mis ei tähenda, et pärast ühte semestrit ülikoolis kaugele ära põgenesin, vaid lihtsalt olen natuke aega Siimule seltsiks. Tuttavat teekonda alustasime seekord Tartu lennujaamast, mis annab täitsa lennujaama mõõtmed välja küll. 30 tundi lennujaamu ja lennukeid ja kohal me olimegi. Siimu ülemus Andrew ootas Siimu juba pikkisilmi tagasi. Tahtis isegi, et me juba neljapäeva hommikul tööle läheksime (lennuk jõudis 2 ajal öösel), mida me muidugi ei teinud. Ka mina otsustasin oma puhkust ka veidi tööga sisustada, sain oma vana ametiposti tagasi...asjad on täitsa meeles veel ja tuleb välja küll. Kuigi sisuliselt on ka väga palju passimist ja lihtsalt asjaliku näo tegemist. Andrew on säilianud oma "head" organiseerimis - ja juhtimisoskused ehk kogu aeg valitseb suur segadus ja tööd muudkui kuhjub. Lisaks on tal ka uus "mänguasi" flatbed printer, mis maksab siin 150 000 dollarit. Iga päev käib silitab ja pühib tolmu sellest. Siim sai ka nüüd ülesandeid veel juurde loomulikult ehk multimees nagu ta on seal.
Üldjuhul on Austraalia ikka samasugune nagu varem. Kui viimati kui siin viibisin oli külm vihmane talv ja kandsin vahel toaski mütsi, siis nüüd on see asendunud mõnusa suvega. Keskmiselt 30-35 kraadi iga päev, kuigi järgmiseks paariks päevaks lubab ligi 39. Elame ikka samas kohas koos perenaise ja kahe tütrega, kelle elu on läinud paremuse poole - suheldakse isegi väljaspool maja olevate inimestega ja kõik käivad tööl. Laupäeval oli Austraalia päev ehk ühesõnaga väga tähtis püha. Seega oli esmaspäev töölt vaba. Võtsime ette 200 km ja sõitsime lõuna poole Busseltoni, kus meie töökaaslane Pete koos oma naise ja sõpradega karavanides puhkasid. Karavanpark asus otse ookeani ääres linna külje all ja oli täiesti paksult rahvast täis. Saime telgi ära paigutatud Pete karavani kõrvale. Kuigi Perthis toimus ka Austraalia päevale kohaselt suur ilutulestik, otsustasime sellest loobuda ja õigesti tegime. Laupäeva veetsime rannas, mängisime seal palli ja saime ka loomulikult veidi kõrvetada. Austraalia päike on endiselt salakaval. Õhtu poole käisime Busseltoni kail, mis on 1,6 km pikk ehk paras väike õhtune jalutuskäik. Õhtud möödusid meil enamasti Pete karavanis õlut juues ja niisama juttu ajades. Väga mõnus. Pühapäeval võtsime Pete ja Siimuga ette väikese tripi selles regioonis, et näha kohti, kuhu me eelmine aasta ei jõudnud. Esmalt tegime peatuse väikeses linnakeses,mille nime ma kahjuks ei mäleta. Iseloomulik on aga see selle poolest, et terve linn on erinevaid täissuuruses lehma kujusid täis ja iga nurga peal müüakse naturaalseid erinevat sorti komme, mis on ikka kolmekordse hinnaga. Õnneks saab tasuta proovida. Edasi suundusime Augustase ja Cape Leeuwini tuletorni juurde. Sealt on näha, kuidas India ookean ja Lõuna ookean kohtuvad. Uurisime läheduses igasugu paiku ja tegime iga nurga juures pilti. Õhtul jõudsime veel ka Margaret Riveri šokolaadivabrikusse, mis on sisuliselt keset põldu hiiglaslik šokolaadipood, kus saab osta käsitsi tehtud maiustusi. Ka Perthis peaks nende pood olema, ainult et hinnad on odavamad. Kohapeal oli võimalus ka šokolaade maitsta, millega seostub ka natuke naljakas lugu. Nimelt oli seal kolm suurt kaussi, kus igaühes olid erinevad väiksed šokolaadipallikesed. Kõrval oli kiri "kasuta lusikat", millega oli mõeldud, et ära käega tõsta neid komme endale, vaid tõsta lusikaga, kas siis oma käe või salvräti peale. Üks umbes 10-aastane neegripoiss, kes ilmselgelt lugeda oskas, kasutaski ilusti lusikat: võttis selle suure lusika ja sõi neid komme nagu supikausist otse suhu. Pärast ei tekkinud enam väga isu antud lusikat katsuda. Õhtul jälle grillisime ja tutvusime ka Pete sõpradega. Esmaspäeval pakkisime telgid ja asjad kokku, et minna Simmo jäätisevabrikusse, mida Pete naine meile soovitas. Inimesi oli seal väga palju ja jäätisevalik SUUR. Alates ferrero rocheri maitselisest jäätisest kuni õunapiruka maitselise jnejne...mida võtta, mida jätta ja üks nii öelda jäätisepall annab Eesti mõistes ikka vähemalt kaks kui mitte rohkem välja. Enne jäätise söömist veetsime aega Eagle Bays, mis on imeilus rand täiesti kristallselge veega. Kui Perthi randades on lained väga suured ja ujuda üsna keeruline, siis seal oli ideaalne. Lisaks polnud seal ka raisid, keda Busseltoni rannas võis näha igas suunas. Kui olime päikese poolt juba ära praetud suundusime tagasi Perthi ja läksime Gardenisse, mis on sama omaniku oma, mis Leederville Hotel (varasem töökoht) ja asub täpselt kõrval. Saime tasuta jooke ja parimat pizzat, mis kunagi Austraalias saanud olen. Sellega lõppeski nädalavahetus, millega väga rahule jäime.
Nüüd on töönädal täies hoos - st nüüd juba jälle lõppemas. Muidu on Austraalia elu ikka mõnus. Püüan vältida ennast paksuks söömast ja rohkem ise süüa teha. Kõik olid töö juures nii üllatunud, et ma olen nii peenikeseks jäänud...vahepeal hakkas juba endal imelik. Tegin ühte spordiklubisse ka kaardi. Nüüd olengi seda külastanud paar korda. Naljakas on ikka, et siin sisuliselt puuduvad riietusruumid. Inimesed kõnnivad trenniriietega sisse ja pärast samamoodi nendega välja. Isegi ujulasse läheval paljud otse autost rätik ümber ja pärast märjana tagasi. Paar nädalat veel ja siis juba koju tulek. Aeg läheb kiiresti. Selge on aga see, et kui eelmine kord ei tahtnud üldse Eestisse tagasi minna, siis nüüd ei tundu seal ka midagi nii hull. Ainus, mis mind veel siin hoiab on Siim. Selleks korraks kõik. Kui usin olen, siis ehk kirjutan mõni kord veel.
HL
