Wednesday, February 13, 2013

Lihtsalt mõnus :)

Aeg läheb ikka jube kiiresti, eriti kui sa tahad, et see seisaks. Minu kuu Austraalias hakkab vaikselt lõpule jõudma. Juba pühapäeval võtan suuna Eesti poole, et teisipäeval ilusti kooli minna. Vahepealne aeg siin on olnud aga väga meeleolukas. Otsustasime külastada Perthist vaid 20 km kaugusel asuvat Rottnesti saart. Juhtus nii, et käisime seal lausa kaks korda. Esimest korda läksime koos meie ülemuse venna sõbra jahiga. Paat oli täitsa uhke, kajut, mitu korrust. Alguses saime asjast aru nii, et meid pannakse saarele maha ja nad ise sõidavad ümber selle ja püüavad kala. Lõpuks tsillisime kõik koos terve päeva laevas ja sõitsime sellega erinevatesse randadesse, kus vesi oli lihtsat ülivõrdes ilus ja läbipaistev. Paadist sai vette hüpatud kordi ja kordi, usinamad nägid isegi delfiine. Vaalu näha ei õnnestunud, kuigi läheduses nad olid, sest veepind mudane. Lõunaks jõudsime ka saarele, kus sõime lõunat ja tutvusime keskusega. Vanasti oli Rottnest saar, kuhu saadeti aborigeene. Tänapäeval aga "rikaste" saar. Nt vaid laevapilet edasi-tagasi maksab ligi 100 dollarit. Teekond sinna on aga ca 20 minutit. Kuna esimesel korral nägime saart rohkem paadi pealt, siis läksime sel nädalavahetusel omal käel tagasi. Laenutasime rattad ja sõitsime ligi 30 km ehk tegime saarele tiiru peale. Kraade oli sel päeval kõigest 40. Aga mõnus, tänu tuulele polnud väga raske. Ahjaa...lõpuks õnnestus meil ka madu näha. Sõitsime siis oma lõpukilomeetreid, kui Kärt järsku karjus, et vaata madu. Ta esmalt mõtles, et see on surnud, kuid siis hakkad kiiresti tema poole roomama ja lõpuks tõstis veel pea üles. Kärt õnneks sõitis kähku eest ära. Mina ja Siim nägime seda kõike pealt...toimus nagu kiirkaadris. Madu ise oli peenike must, aga pikk. Neid pidi seal saarel üldse palju olema. Tean ka teisi inimesi, kes pole kusagil mujal madu näinud kui Rottnestil. Ülejäänud päeva veetsime Salmon beachil, mis on üks mõnusatest randadest. Lisaks elavad vaid Rottnestil quokkad, kes on nii öelda nagu hiigelrotid, aga liiguvad edasi känguru moodi. Päris naljakad olevused. Õhtul sõitsime paadiga tagasi, sõime mõnusa õhtusöögi Fremantles.
Üldse on kogu see aeg olnud väga sisustatud ja aktiivne. Esmalt ligi 10-tunnised tööpäevad, trenn, kinos juba vähemalt 3 korda käinud, rattasõidud, grillimised. Reedel käisime ühes Mehhiko restoranis söömas, kuhu saab vaid ette broneerides ja ei pidanud pettuma. Koht ise on Mehhikole omaselt lärmakas. Üsna raske on omavahelgi rääkida, sest lärm on nii suur. Ja kui kellelgi on sünnipäev, siis kõik töötajad peavad täiest kõrist karjuma sünnipäeva laulu. Söögist ma üldse ei räägi...see oli imehea. Sihukesi burritosid ja asju pole varem saanud. Pühapäeval suutsime ennast läbi kuumuse ikkagi vedaga ka linna, kus oli Hiina uue aasta pidustused. Turg, kus sai igasugu aasia toite maitsta ja muud träni. Pärast saime Aviarys kokku Elinega Norrast, kellega kohtusin 4 aastat tagasi Šveitsi laagris. Juhuslikult olime samal ajal koos Perhtis. Päris naljakas oli pärast nii pikka aega kokku saada ja veel Austraalias. Tore igaljuhul - juba 3 inimene, keda sealt laagrist pärast seda näinud olen. Muud ei oskagi väga öelda praegu. Koju veel ei tahaks tulla. Praegu siin hea mõnus. Töö juures Andrew suudab ikka vahel juuksekarvad püsti tõsta, aga kõik muud asjad korvavad selle hetkel.