Seiklused Karijinis

Tere  jälle!

Kell on kaheksa õhtul ja me pikutame oma autovoodis ainukestena ühes roadhouse karavanpargis, et olla varjus äikse ja vihma eest. Jah, see on tõesti uskumatu, et  vihma sajab, sest seda imet pole me näinud ammu. Õues korralikult välgutab ja auto pidime ka parkima keset platsi, et mitte olla liiga lähedal puudele, sest kõik kubisevad sipelgatest. Peab mainima, et see on kõige tugevamaid äikesetorme, mida kunagi näinud olen. Tuult ja vihma väga pole, aga müristab nii, et auto rapub ja välgutab absoluutselt igast suunast, kus võimalik. Nüüd aga meie viimase päeva seiklusest – sellest meil ikka puudu ei tule.

Üleeile sõitsime 700 km Exmouthist Karijini rahvusparki. Kuna Exmouthis ja seal lähedal on väga kuiv, siis on hetkel  suur tulekahjude oht. Ka meile vajalik tee oli „bush fire“ pärast suletud – siiski polnud see ohtlik ja mõned inimesed seal sõitsid. Ühes kohas oli ka reaalselt tuld näha. Tee peal kohtasime juba kolmandat korda üht saksa paarikest. Esimest korda nägime neid kämpamas Francois Peroni rahvuspargis, teine kord teel Exmouthi ja nüüd siis umbes 5 korral teel Karijinisse. Korda mööda sõitsime üksteisest mööda ja lehvitasime. Õhtuks jõudsime Tom Price. Eeltööd rahvuspargi kohta polnud me eriti teinud, sest mõte sinna minna tuli järsku. Bensiinijaamas saime aga taaskord sakslastega kokku ja otsustasime nendega ühineda ehk läksime ööseks Karijini rahvusparki. Tom Price ise on korralik ehitajate ja kaevandusinimeste linn ja ka terve tee edasi sealt on vist kõik inimesed linnas kas ehitajad või aborigeenid. Rahvuspargis suundusime kämpaalale, kus oli ka teisi külastajad. Õues oli juba pime, tegime süüa, kõrvetasime panni põhja, arutasime sakslastega plaane ja magama.

Nii ja nüüd siis teisipäevast...meie ühest väsitavamast päevast siin üldse. Hommikul 5st ülesse, asjad kokku, et hakata parki avastama. Ilm sealkandis on sama nagu Exmouthis. Ainult et see asub sisemaal ehk puudub tuul. Suundusime siis sakslastega parki avastama. Park ise koosneb erinevatest kanjonitest, koskedest(mis küll praegu olid üsna veevaesed), looduslikest basseinidest, kus saab ujuda. Igaljuhul väga ilus koht – soovitan minna, kui keegi tripib Lääne-Austraalias ringi. Esimene peatus oligi ühe kanjoni juurde, kus ronisime alla basseini juurde, käisime ujumas...juba see retk oli üsna väsitav, sest tee on otse alla ja üsna järsk. Teine peatus oli jällegi kanjon – tee alla oli aga üsna pikk, umbes 2h matk ja rada raske (4 raskusaste). Sakslased ei viitsinud sinna ronima hakata, me aga mõtlesime minna. Seetõttu läksid meie teed sakslastega lahku. Rada jällegi suht järsk ja pikk, aga all oli väga mõnus. Saime korralikult matkata ja ma käisin ka ühe joa all. Aega kulus meil läbimiseks 1,5 h. Ilm oli juba korralikult kuumaks läinud ja suundusime autoga järgmisesse peatuspunkti. Teed parkides on nagu nad on – üsna raputavad. Vaatasime oma asjad ära, autosse tagasi, Siim hakkas autot käivitama ja ei lähe, ei  lähe. Ma ajasin seal mingeid asju auto kõrval ja järsku avastasin, et midagi pritsib auto alt. Mis muu kui bensiin! Noo siis mõtlesime, et täita pekkis ikka...kui auto ei käinud, siis vaikselt tilkus. Levi meil muidugi kummalgi polnud seal ja ühtegi inimest ka mitte. Päike oli otse lagipähe – pärast saime teada, et päikese käes oli 65 kraadi.  Maapind ka täiesti tulikuum. Alguses ootasime küll inimesi, aga kuna kedagi ei tulnud, siis mõtlesime midagi ette võtta. Siim pani tühja veekanistri lekke koha alla, et bensiin maha ei tilguks. Suure teeni oli 6 km ja seal oli tõenäolisem inimesi näha. Kell oli selleks ajaks kuskil 11 hommikul. Seljakott vett täis, müts pähe ja alustasime oma teekonda. Tee oli mõnus künklik...ja autosid ei paistnud. 4 km kõnnitud kuulsime auto hääli ja kes sealt tulid – loomulikult meie kallid sakslased. Mõtlesime, et nad on juba ammu kaugemale jõudnud, aga kuna jätsime ühe koha vahele, siis jõudsime hoopis neist ette. Rääkisime oma mure ära ja otsustasime sõita ökö-parki, mis on ainuke restorani ja inimestega koht rahvuspargis. Sinna oli maad 10 km loksumist. Telefoni me sealt saime ja helistasime kähku RACi kindlustusse, et nad meid ära veaks sealt. Nii lihtsalt see aga ei läinud, sest lähimas linnas ehk Tom Prices on ainult üks inimene, kes veab ja ta on kuni 3.jaanuarini Perthis. Siis pakuti välja vedada meie auto Port Headlandi, mis asjub Karijinist 350 km kaugusel ja täitsa vales suunas meile. Kuna RAC katab ainult 200 km, siis oleks me pidanud maksma ainult vedamise eest sinna 2100 dollarit . Täiesti ulmeline number, peaaegu sama palju nagu meie auto maksis. Pluss me ei teadnud, mis tal vigagi on...Olime ikka väga nõutud. Lõpuks helistas üks töötaja rahvuspargi ranger’ile, kes ka jagab autodest. Sakslased viisid meid ilusti jälle auto juurde tagasi ja jäid koos meiega ootama. Kuigi valvur lubas tulla 15 minuti pärast, jõudis ta kuskil tunniga. Jälle sai ennast korralkult keedetud...Lõpuks kohal, ronis auto alla, uuris mis ta uuris. Igaljuhul tuli välja, et bensiinifilter on katki. Olime selle just enne sõitu teeninduses ära lasknud vahetada, aga ilmselt teeninduse vennad polnud oma tööd korralikult teinud.. Koorem langes meie õlgadelt, sest viga oli väike. Pargivaht lubas oma putkasse minna ja vaadata, kas tal on midagi, mis meie autole võiks sobida. Selleks kulus tal aga aega 2 tundi, sest ainuüksi putkasse minek võtab aega 45 minutit. Ka meie vagurad saatjad sakslased liikusid edasi, kuna olid nüüd kindlad, et kõik saab korda. Kuna päike oli endiselt otse pähe ja kraade 60 ringis, siis ehitasime voodilinast ja nöörist endale päikesevarju, kuhu alla seadsime toolid. Kärbsevõrgud peas istusime seal kaks tundi ja jõime oma viimast vett. Kui lõpuks pargivaht tagasi tuli, proovis ta üht sarnast filtrit ja see SOBIS! Pole küll õige, aga vähemalt saab sõita kuni Perthini. Meie õnn oli suur! Filti vahetus ise maksab kuskil 20 dollarit – eriti tobe oleks olnud variant, kui oleksime maksnud 2100 dollarit vedamise jaoks ja siis oleks öelnud, et parandamine on 20 taala. Seda summat me ilmselgelt maksnud poleks, enne oleks auto maha jätnud. Pargivaht raha meilt ei võtnud ja üldse oli väga muhe sell. Rääkis, kuidas ta lapsena madusid grillimiseks püüdis. Tagasi rajale saime kuskil kell 5. Käisime veel pargi mõned kohad läbi ja alustasime teed Newmani poole, mis oli 400 km kaugusel. Sinna jõudsime juba täitsa pimedas. Teel kohtasime ikka korralike veoautosid 4-5 haagisega, mis on 54 m pikad. Newmanis, mis on ka korralik ehitajate linn, otsisime mingit söögikohta, sest päev läbi täitsa söömata. Selleks pidime sõitma veel 15 km linnast välja. Lõpuks tagasi karavanpargis ja uni oli hea...kuigi selle headust vähendas asjaolu, et meie madratsis on auk ja poole öö pealt on see täitsa tühi. Selline oli siis meie seiklus. Õnneks siiski lõppes hästi – suuremas osas tänu headele inimestele, kes meid lihtsalt aitasid. Siin olles oleme kohanud nii suurepäraseid inimesi, et peaks ise ka paremaks vist hakkama.

Praegu sõidame Perthi poole tagasi, et tähistada seal Siimu sünnipäeva sõprade keskel, võtta vastu uus aasta ja teha veidike tööd, et siis juba edasi lõuna poole suunduda ja farmide jahile minna. Täna plaanisime küll sõita vaid 350 km – sellest sai aga 700 km, sest kõik kohad olid liiga urkad, et neisse peatuma jääda ja ega praegune koht parem pole. 400 km on veel Perthi poole jäänud ehk ei midagi enam meie jaoks. Homme ehk täna kui selle blogi postitan oleme ilmselt juba seal.

Ilusat vana aasta lõppu kõigile!

HL ja Siim

Exmouth

Päikselised tervitused kõigile Exmouthist ja ilusaid jõule! Siin oleme juba paar päeva nautinud ligi 50 kraadist soojust. Eile siia jõudes näitas kraadiklaas varjus kell viis 45 kraadi ja isegi vetsust telkimisplatsile kõndimine võttis keha märjaks. 

Teel siia tegime ka lühikese peatuse Coral Bays, mis on lihtsalt üks armas kuurortlinnake üli-ilusa ranna ja üli-ilusate kõrgete hindadega ehk otsustasime sealt kiirelt edasi Exmouthi tulla. Õhtu möödus basseini ääres, lisaks kohtasime ka taaskord eestlasi. Kuumus siin on aga lihtsalt tappev - õhtul magama jääda ei saa, sest mingit õhu liikumist ei toimu. Pluss kärbsed - meie uus sõber on kärbsevõrk ümber pea, mille ostsin enne siia tulekut, sest üsna raske on midagi teha, kui samal ajal umbes 20 kärbest su näo peal kõnnib. 

Hommik algas vara nagu ikka ja otsustasime minna poolsaare tippu avastama ja mõnda kaunist randa otsima. Kui esilagu plaanisime minna mõnda randa siin lähedal, siis üsna kiiresti matsime selle plaani maha. Tipphetk tuli aga siis, kui mõtlesime minna üht laevavrakki vaatama, mis paistab poolsaare tipust. Nimelt nii kui ukse avasin lendas mulle vastu umbes 200 kärbest (ilma liialdusteta). Kärbsevõrk pähe ja laevavraki ära nägime, lisaks lamas rannas ka hiiglaslik surnud delfiini sarnane elukas. Selg oli meil mõlemal üleni must, kaetud kärbestega. Olime juba peaaegu lootust kaotamas, et siin ongi igal pool nii. Siiski sõites paarkümmend kilomeetrit edasi jõudsime Cape Range rahvusparki, kus asub ka ningaloo reef ehk kõik muutus ühekorraga heaks. Temperatuur langes, tuul, kärbsed kadusid ja imeilusad rannad koos riffidega. Seadsime end sisse Turquoise Bayl, mida peetakse üheks ilusamaks rannas Lääne-Austraalias ja arvatavasti nad ei eksi. Helesinine vesi, riffid, valge liiv...proovisime oma uut snorgeldamisvarustuts ja nägime igasugu põnevaid kalu. Mul õnnestus ka koos ujumisrõnga suuruse kilpkonnaga koos ujuda. Päris ehmatav oli esialgu kui sihuke elukas sinu alt läbi ujub. Aga väga äge! Üks mees nägi ka riffi all haid peidus. Õnneks siin on kalu palju ja inimesi nad enamasti ei puutu. Pole vähemalt kuulnud küll. Igaljuhul veetsime super päeva ehk meie jõulud siis sel aastal olid sihukesed. Hiljem sõitsime tagasi karavanparki, kus ootasid meid juba kärbsed ja kuumus. Ootasime siis vaikselt pimeda saabumist, sest sel ajal poevad need vastikad elukad peitu. 

Plaanid siin muutuvad väga kiiresti - kui täna õhtul veel mõtlesime, et veedame ka järgmise päeva paradiisirannas, siis ilmselt suundume hoopis edasi 600 km, et külastada veel ka üht rahvusparki enne kui lõuna poole tagasi sõitma hakame. Selleks peame minema sisemaa poole. Siinkandis on hetkel ka suured tulekahjud ja mõni tee oli kinni, aga homseks peaks juba kõik okei olema ehk valmis uuteks seiklusteks.

HL

             Meie parim sõber - kärbsevõrk

                                                                          Jõlupäev

                             Turquoise Bay

                                                    Termiidipesad tee ääres, kuid näevad välja
                                                           pigem nagu suure mehe miinid

     Juba igapäevased emud, seekord lausa linnatänaval

                                                See on siis, kui öösel on 35 kraadi sooja

Shark Bay - Monkey Mia

Ma ei tea miks, aga alati ma kirjutan blogi siis kui kuskil urkas oleme...ilmselt pole siin lihtsalt midagi paremat teha.  Kohaks on siis Carnarvon - 900 km Perthist ja veidi suurem linn kui eelmised. Aga väga kahtlane koht, enamus on aborigeenid (normaalsemad küll kui Perthis) - ühesõnaga lahkume siit niipea kui võimalik.

Eelmised päevad on seevastu olnud väga elamusterikkad. Sõitsime mööda "world heritage drive", kus iga paarikümmne kilomeetri tagant oli midagi vaadata. Esimene peatus oli stromatoliitide juures, mis on väidetavalt maailma kõige vanemad elusorganismid. Välja näevad kahtlaste kivimürakate moodi...oli omamoodi igatahes.

Järgmisena suundusime Shell Beachi ehk terve rand koosneb väikestest ja suurematest merekarpidest.
Edasi käisime ühel vaateplatvormil, kust oli ülihea vaade otse vette kalade ja muude loomade vaatamiseks. Mõned inimesed väitsid, et need kalad seal all olid haid - kes teab, ehk olid ka, sest koha nimi on ka ju Shark Bay. Möödaminnes külastasime ka Denhami, mis on selle piirkonna nö "pealinn" ja siis Monkey Miasse. Kui me varem mõtlesime, et see on ikka ka linna moodi, siis tuli välja, et ainult kuurordiala hoopis ehk kohvik, hotell, rand ja kõik...pluss sinna sisenemiseks peab pileti ostma. Kohe suutsime me muidugi valida ainukese koha ujumiseks, kus seda teha ei või. Rahulikult olime vees, kui üks naine lehvitades meie juurde tuli ja ütles, et me ujume delfiinide söötmise alas. :)
Õhtuks suundusime Francois Peroni rahvusparki, et seal öö veeta. Sissepääs sinna on ainult 4 WD autodele. Igal pool kästi ikka kummid pooltühjaks lasta, sest vastasel korral pole läbipääs väga hea. Meil puma muidugi pole...õnneks kohapeal oli vastav asjandus olemas ehk kummid pooltühjaks ja minek. Ilmselt kui poleks neid tühjaks lasknud, oleksime üsna pea seal liiva sees kinni ka olnud. Ja üldse poleks tahtnud seal ussijälgedega teel autot välja kaevama minna. Sõit kestis sinna ligi 45 minutit kuigi oli ainult 10 km pikk. Koht ise oli suure laguuni ääres, kus peale meie ka paari autot oli. Terve liiv oli igasugu võimalikke loomajälgi ja ussi sik-sakke täis. Ega kui pimedaks läks, siis enam väga jalutama ei kippunud ka.

Hommikul oli plaan 7.45 Monkey Miasse jõuda, sest sel ajal tulevad sinna delfiinid. See tähendas meile 5.30 äratus, voodi kokku ja minek. Teepeal kohtasime ka umbes 5 emut - neid juba täitsa mitu korda nähtud. Igatahes kõik läks hästi kuni jõudsime kummide pumpamise kohta, sest selgus, et pump enam ei töötanud ja kumme täis ei saanud. Muud siis üle ei jäänud, kui sõitisme lähedal asuvasse linna pooltühjade rehvidega ja otsisime üles bensiinijaama. Õnneks tulime üsna suure varuga ja delfiine maha ei maganud. Teepeal sinna, aga käis korraga pauk...ma ei saanud aru, et mis nüüd järsku lahti. Ega muud polnudki, kui sõitsime kängurule otsa. Otse põõsast hüppas meie auto raudadesse. Auto ja meie jäime terveks, kängurul aga nii hästi ei läinud - sest keha ja pea olid hoopis eri tee servades. Osa kängurust oli ka meie raua küljes ja mõned verepiisad. Kahju küll, aga kui ta juba teel on, siis pole väga midagi teha. 

Monkey Miasse jõudes olid ka delfiinid juba kohal - kokku kuskil 8 tükki. Üks oli täitsa pisike - umbes 3 nädalat vana. Seal toimub delfiinide söötmine ja kindlad delfiinid käivad seal igal hommikul ligi 30 aastat juba. Päris ägedad olid. 

Kella 10st algas 2,5 tundi kestev "wildlife cruise" purjekaga. Nägime delfiinde, kilpkonnasid, lendkalu ja mitu korda üht pruuni suurt imetajat, kelle nime ma eesti keeles ei tea. Mõnel õnnestus näha ka veemadu. Ja õhtul kella 6st päikseloojangu kruiis, mille saime lisaks tasuta. Ostsime 4l paki veini ja nautisime õhtut. Kuna tuul ja lained olid üsna suured, siis enamus inimesi lahkus purjekalt poolmärjana. Aga väga super sõidud mõlemad! Kes kunagi sinna kanti satub, siis soovitan kindlasti minna. Õhtu veetsime karavanpargis koos Leedy turvamehe ja tema tüdrukuga, keda me juhuslikult kohtasime. Päris naljakas oli tuttavaid näha 1000 km kaugusel Perthis. Varem olime temaga ainult paar sõna vahetanud. Õhtu oli väga mõnus - meenutasime Leedy aegu ja jõime karastusjooke (Leedy on see baar, kus Perthis töötasime).

Hommikul pakkisime asjad kokku ja sõitsimega siia...õnneks hommikul lahkume sellest "kaunist" linnakesest. Selline oligi siis minu üsna põhjalik ülevaade :) Head jõuluaega kõigile!

HL

jeeah,

Sain ka lõpuks mahti kirjutada. Seiklus on siiani vägevalt läinud. 50 kraadises kuumuses läks auto keema ja radikas peetis. Niisiis istusime Kalbarris paar päeva kauem, kui alguses plaanitud. Telliti uus radikas, pandi külge ja seiklus jätkus. Tulime edasi Monkey Miasse, jõudsime suht hilja ja võtsime ööbimiskoha ühe laguuni äärde, 10 km off-roadi, kuskil tunnike sõitu ja kohal me olimegi.

Kummid tühjaks ja rajale!

Natuke vanemast ajast ka. Enne tulekut ehitasin autosse voodi, et mugavam peatuda.

Ja pärast esimeset katset trippi alustada avastasime, et autos sees ruumiga enam kiita pole ja tegin otsuse, et panen katusele raamid ja korvi. Kui raamid katusel, siis tuli juurde plaan, et panen kasti ka.Leidsin odava 165L kasti. Kast oli alguses üsna plank ja nigel. Panin juurde igaksjuhuks mõned needid, tihendasin ääred ära, et vesi sisse ei tuleks ja panin sisse ketid, et kui kaane lahti teed, siis ta teisele poole alla ei kukuks. Sai käidud 3 korda ehitusmarketis mutreid ja polte ostmas, kuna plaan muutus iga korraga. Alguses otsin kasti täpselt selle mõõduga, et ta korvi mahuks. Aga pärast avastasin, et kui korv teistpidi panna, siis mahub kast sinna kõrvale ja ruumi tuleb aina juurde. Natuke puurimist, mutrivõtme välgutamist ja külge ta saigi.

Kuna Hiie-Liin ei luband oma kingi katusele kasti panna, siis otsustas ta, et need jäävad autosse ja ise läheb katusele. Tegelikult tuli ikka autosse. :)

Enne tulekut ostsime telgi ka, et vahelduse mõttes päris värskes õhus ka olla. Mõtlesime, et mis me siin ikka ruumiga priiskame, ostame kahe inimese telgi. Üles pannes tundus ta ikka väga pisike. Ja see ei jäänud ainult tundeks.

Üldiselt reisiga siiani väga rahul, täna käisime esimese farmis ka tööd uurimas, saime kontaktid ja vaatame nüüd, kas tahame sinna minna või mõtleme edasi. 

Ja tervitused kõigile meie poolt!

Häid jõule!

Siim ja Hiie-Liin. :)

PS! Piltide suuremalt vaatamiseks vajuta pildile!

Kalbarri

Nonii – täna ehk teisipäeva õhtul oleme sihukeses üsna urkas nagu Billabong. Telefoni levi siin pole, rääkimata Telstra 3G ehk ka Internetiühendus puudub. 

Asjad pole vahepeal läinud päris nii nagu plaanitud. On olnud häid ja halvemaid juhtumisi. Kuid kes teab, milleks see halb hea oli. Viimased päevad veetsime siis Kalbarris, mis on väike mõnus puhkuse- ja kalurilinnake. Olemas on kohvikud, baarid ja kõik muu mida vaja. Esimese päeva pühendasime tervenesti Kalbarri rahvuspargile, mis oli igat hetke väärt. Ronisime kõikvõimalike nukkide otsa, ronisime mööda kivirannikut alla randa...igalt poolt avanesid võrratud vaated rannikule. Ega sõnadega seda ei oskagi kirjeldada. Lisan mõne pildi ka. Õhtu poole ehk siis 4 ajal otsutsasime sisemaa poole sõita, kus on üks rahvuspargi põhikohti – nature’s window. Tee sinna polnud, aga kõike meeldivam – nimelt 26 km värskelt freesitud teed ehk totaalset vibratsiooni. Tundus nagu terve igavik. Kohale jõudes tuli matkata veel 500 m õige kohani. Ei tundu ju väga hull – väljas oli ligi 40 kraadi, pluss seal oli märk, et nende kivide juures on temperatuur ligi 10 kõrgem ehk kusagil 50 ringis. Vaade oli muidugi suurepärane – pärast olin näost punane nagu vähk. Järgmise kohani oli veel 12 km freesitud teed ja 900 m matka. Tasus ära end siiski. Ja nüüd tuleb siis kõige põnevam koht. Ehk hakkasime tagasi sõitma mööda „mõnusat „ teed kui järsku kuuleme mingit mulina taolist asja. Peatasime auto kähku kinni ja auto oli keema läinud. Siim julge nagu ta on jooksis kohe kapoti juurde, tõstis selle ülesse ja nii kui korgi pealt ära sai tuli sihukese purskega see keev pruun vesi sealt välja. Kuidagi sai ennast maha rullida , et otse näkku ei saaks. Üleni mudane oli küll, aga õnneks kõik korras. Edasi siis läksid esimest korda kasutusse meie veekanistrid. Kork oli aga sihukese hooga ära hüpanud, et seda leida ei õnnestunud. Minema me sealt igaljuhul saime õnneks. Lugu pole aga veel läbi. Karavanpargis avastasime, et vesi kaob jube kähku ja kõik ikka korras pole. Hommikul helistasime RACi ehk kindlustusse, mille Siim tegi, tulid kohale ja jõudsid selgusele, et radiaator katki ja muud pole teha kui välja vahetada. Kuna oli pühapäev, siis tähendas see meile veel kahte päeva Kalbarris. Esialgu plaanisime esmaspäeval edasi liikuda. Radiaatorist veel nii palju, et nagu pärast selgus siis see oli igivana ja 4 kohast katki ehk vedas, et me selle seal avastasime, mitte sihukeses urkas nagu tänase öö veedame. Kalbarris käisime veel Rainbow Jungle’s, mis on nö papagoide loomaed – võis näha igasugu erisorte. Üks ala oli sihuke, kus kõik lendasid vabalt. Päris ilusaid ja erilisi papagoisi nägime ja ühega saime isegi veidi juttu puhuda. Vaatasime ka kohalikud rannad üle, kus oli enamasti ülisuur tuul. Kui rannast lahkusime olime lihtsalt üleni liivased, sest tuul puhus kõik peale. 

Pühapäeva õhtul juhtus veel sihuke asi, et sõime parajasti äsja grillitud kana ja jõime õlut, kui 2 kutti ja üks tüdruk meist mööda kõndisid. Mõlemad ilma ühegi sõnata saime aru, et tegu on eestlastega ja kui neile tere ütlesime, olid nad üsna üllatunud. Õhtu veetsime koos nendega ja vahetasime reisimuljeid. Mina esialgu sain aru, et kõik on eestlased ja mõtlesin omaette, et päris imelik nad inglise keeles räägivad omavahel. Arvasin, et võib-olla tahavad harjutada keelt. Varsti tuli välja, et üks on hoopis nende sakslasest sõber.  

Ja ülejäänud kaks päeva me lihtsalt ootasime, et auto valmis saaks. Võtsime endale ajutiselt rendika sealt samast parandust. Käisime rannas ja mängisime monopoli. Algul armsana tundunud Kalbarri oli lõpuks juba üsna igav ja tüütu ning kannatamatult ootasime oma autot. Kuigi alguses pidi see valmis saama teisipäeva hommikul, siis vajalikud osad jõudsid alles pärastlõunal kohale. Ehk hakkasime liikuma alles 5 paiku. Kaua sõita ei saanud, sest pimedaks läks ära ja pole siin kõige mugavam sõita, sest kängurud tulevad rohkem liikvele. Seepärast valisimegi ööbimiskohaks esimese kämpa. Kui eelmisel 500 km oli asulaid palju, siis teisel ehk praegu on neid praktiliselt null.

Loomadest veel niipalju, et nüüdseks oleme kohanud ka juba vabalt liikuvaid elusaid känguruid. Esimest nägime meie karavanpargi kõrval kalpsamas Eile oli mõni ka teeääres. Lisaks kohtasime karavanpargis täitsa suurt sisalikku – ca 40 cm. Pluss eile enne kämpasse jõudmist nägime teepeal ka esimest madu. Kuigi oli üsna väike, siis jubejube ikkagi. Loodan, et nendega eriti kokkupuuteid ei tule. Ja muidugi papagoid, kes iga nurga peal kraaksuvad, väga-väga palju väiksemaid sisalikke.

Sihukesed olid siis Kalbarri seiklused. Kui blogi kirjutamist alustasin olime Billabongis ja kohe magama jäämas. Nüüd juba ammu liikvel uusi kohti avastamas. Sellest aga juba järgmine kord.

     Kalbarri National Park

                                            Nature's Window

Roadtrip

Kolmapäev oli lõpuks see päev, kui alustasime oma trippi põhja poole. Auto sisse pakitud ja minek. Siim tahab hiljem kirjutada ka tema auto ehitamisest.

1. päev

Igaluhul esimene peatus oli Lancelin, kus me ühe korra juba käisime surfamist proovimas. Astusime sisse esimesse sandboardi laenutusse, kus meid tervitas ilma esihammasteta omanik, kes meid lahkelt õigesse kohta juhatas. Ekslemise peale leidsime suured liivatüünid, mis meenutasid kohati lund. Mäkke ronimine oli muidugi eraldi töö, sest tuul oli korralik, liiv näkku ja mägi kõrge. Siim üritas ikka lauaga püsti sõita, aga kuna eriti ei libisenud, siis pidime

kelgutamise peale jääme. Tund aega seda lõbu oli ja rohkem poleks viitsinud ka. Ära minnes olid hambavahed, silmad, juuksed, kõrvad paksult liiva täis. Laudu tagasi viies pakkus omanik meile veel õlut ja siis edasi.

Edasi viis teekond Pinnaclese kõrbesse, mis on üks siinsetest rahvusparkidest. Nelivedu sisse ja tegime tiiru ära. Pildi pealt võib näha, milline see umbes oli.

Õhtuks jõudsime Jurien Baysse, mis on väike kalastuslinn. Astusime sisse esimesse karavanparki ja sättisime oma autovoodi sisse. Pärast paari õlu tegemist kohalikus country club's tuli plaan süüa teha. Väljas oli aga järsult kottpimedaks läinud ja lambi olime unustanud osta. Nii ma siis tegin seal ühe väike led tule abil süüa vaevu nähes, kus võileib asub. Karavanpargi väliköögis lõbustas rahvast pika habemega vanamees. Alguses mõtlesime, et mingi suvaline ätt, aga tuli välja, et vana meelelahtuaja. Pärast üritas mulle peale suruda oma habemes näo pildiga maikat...suutsin ikka välja keerutada. Esimene öö autos oli päris okei, välja arvatud üks sääsk, kes oli kusagilt sisse pugenud ja mind umbes 10 punniga rikastas.

2.päev

Hommikul asusime uuesti teele. Käisime läbi kõik kohalikud kalurikülad ja muud huvitavad paigad. Nägime teepeal korralikult känguru laipasid ja soolikaid. Päris naljakas on vaadata, kuidas ümberringi kõik on üks põõsas - paistab nagu mets, aga madal. Teine variant on, et kõik on nagu eestis augusti kuu kuivanud muru. Ja seda paistab lõputult. Õhtuks jõudsime Geraldtoni, mis on siinkandis üks suuremaid linnu. Iseenesest ikka väike linn - algul tundus veidi Pärnu moodi. Seadsime sisse end backeris ja tegime väikse linnatiiru. Iseenesest armas koht, kuigi hommikuks tundus juba veidi igav. Otsusasime käia vahelduseks ka viisakamas kohas söömas. Tulemus oli - külmutatud pitsa maitsega pitsa ja suur arve. Mõned õlud/siidrid ja magama.

3.päev

10st visati meid juba välja ja mõtlesime külastada kohalikku vaatamisväärsust - ausammast II ms uppunud laeva Sidney II liikmetele. Samal ajal sattus seal olema tasuta giidiga eksursioon. Ausammas ise oli hiiglaslik - koosnes 5 erinevast kohast ja igal asjal umbes 10 tähendust. Natuke naljakas oli seda kuulata, kuidas see giid rõhutas, et 600 inimest sai sõjas hukka seal ja kui suur see kaotus see oli. Kui nüüd võrrelda iga teise riigi hukkunuid II ms, siis oli see arv ikka üsna pisike.

Varusime endale eski sööki ja jääd täis ning suundusime edasi. Esimene peatus oli Horrocksis, kus tegime endale ühe korraliku eine rannas. Teine koht oli Port Gregory, kus asetseb "Roosa järv". Poleks kunagi osanud ette kujutada, et see võibki nii roosa olla. Roosa värv tuleneb mingist bakterist, mida see sisaldab ja samuti pidi seal olema beetakarotiini. Nägi väga võimas välja, pildi peal võib tunduda tuhmim. Pärastlõunaks jõudsime Kalbarrisse, mis on umbes 600 km kaugusel Perthist. Võtsime koha karvanpargis ja panime telgi püsti. Telgist veel niipalju, et ostsime kahe inimese oma. Püsti pannes oli see aga üsna pisike - pidime madratsi sisse pressima. Siia jääme 2-3 päevaks. Vaatamist siin on. Nüüd istume nagu luksuslikud matkajad oma laua ja tooliga õues, elektripistik kõrval nagu aussis kombeks. Sihukesed on viimased paar päeva olnud ja aina paremaks läheb. Ilm on ka põhja poole liikudes kuumemaks muutnud ja ilmselt läheb veel palavamaks.

Suvine jõulupidu

Nonii ja tagasi Perthis me olemegi. Elan praegu koos 6 kutiga Lõuna-Perthis. Seda aga vaid paariks päevaks, sest täna oli see õnnelik päev, kui Siimu ema pakk saabus, mis tähendab, et miski meid enam Perthis kinni ei hoia. Pakk ise oli küll väga uhke - mitu suurt ristsõnaraamatut, kõiksugu ajakirju, hunnikutes šokolaadi, linnupiima, piparkoogid, sprotid, põdraliha konserv, suitsuvorst. Nüüd meil magusat ikka jagub :) Igatahes suur aitäh!!! :)

Nädalavahetus oli aga superluks. Nagu ma enne mainisin elasime Siimu bossi karavanis, mis ise paistis küll väljast väike, aga mahutas 2 laia voodit ja ühte nari, köök, dušš, WC. Reede õhtul käisime kohe kohalikus country pubis, kus punaste nägude ja suurte vuntsidega maamehed kaanisid õlut ja rääkisid baaridaamiga. Õhtul grillisime ja mina tegin traditsioonilist kurgi-tomati-hapukoore salatit. Ainuke, kes seda aga maitsta julges oli Andrew (Siimu boss), teised ei läinud lähedalegi. Üldse siin on kombeks süüa grill-liha/vorsti saia vahel nagu burgerit, mitte koos salatiga. Mul viskas kergelt saia närimine kopa ette.

Laupäeval nägin kohe hommikul esimest korda delfiine meres hüppamas. Päris äge oli! :) 11 ajal laenas Andrew oma sõbranna tütre surfilauda ja sõitsime Lancelini, mis on tuntud suure tuule ja ideaalse surfikohana. Rand oli täis neliveolisi autosid, kes otse mere äärde sõidavad. Andrew näitas veidi ette surfilauaga ja siis oli meie kord. Lained olid ikka võimsad küll ja nii tugevad, et murravad maha. Ärame igatahes proovisime - surfamiseks seda küll nimetada ei saa, aga mõnus oli! Lainetest veel niipalju, et näiteks üleeile vajas ca 20 inimest kohalikus Perthi rannas esmaabi ja paar inimest murdsid ribisid, sest lained olid nii tugevad. Edasi läksime Siimu bossi venna suvekoju, kuhu ka ülejäänud kaader kogunes. Õlut, veini voolas ojadena ja heast söögist puudus ei tulnud. Saime ka proovida omaniku ATV, Siim sattus sellest eriti ekstaasi. Ilm oli ka superhea - kuskil 35 kraadi sooja. Mängisime ka neile tradisioonilist murupalli, mis on põhimõtteliselt sama nagu petang. Siim leidis ka aiast peremehe poja mänguauto pealt (samal ajal kui poiss sõitis sellega) redbacki ämbliku, mis on üks mürgisemaid siin, aga ka üks kõige levinumaid. Väga suur ta polegi, aga oi kui mürgine. Mõned peolised kustusid juba varakult ära - nt Siimu boss läks juba 7st magama. Me püsisime kauem ikka üleval. Aga hommikune äratus oli ka juba 7st - ega kui nii vara magama minna vist hiljem ei suudagi ärgata. Siimu bossi poeg oli aga isa auto lukku lasknud nii, et võtmed sees ehk nemad jäid sinna veel kindlustusfirmat ootama lahti muukima. Meie pakkisime asjad kokku ja tulime Perthi tagasi. Õhtul käisime veel Kings Parkis linnavaadet nautimas.

Sihuke mõnus nädalavahetus. Pluss see oli ka proovireis meile enne suuremat trippi ehk avastasime, et vajame katuseraami autole asjade jaoks. Täna tegelesimegi selle otsimisega ja nüüd see meie auto katust kaunistab.

Üks päev veel ja minek. Hetkel siin sihuke äike, mürin ja välk, et loodetavasti katust ära ei vii.

Mõni päev kui viitsimist lisan pildid ka,

Kaotused ja võidud

Käimas on viimased päevad Perthis. Asjad on enam-vähem pakitud ja oleme valmis lahkuma. Kui juba paari kuu jooksul on nii palju asju juurde tekkinud, siis ma ei tea, mis Eestisse tulles saama hakkab. Igatahes - kust siis nüüd alustada? Paus tuli pikk, üks põhjus on ka see, et wifi jagaja laadimisotsik läks katki ja seetõttu arvutiga netti ei saanud.

Esiteks siis. Paar nädalat tagasi oli see kaunis päev Siimu jaoks, mil ta lõpuks oma kalli Iphone 4S kätte sai. Ilmselt üks tema parimaid päevi siin, Iphone fänn nagu ta on. Lugu oli üldse nii, et üks päev helistati optusest ja pakuti lepingut koos Iphonega niiet põhimõtteliselt nagu niisama saadud. Siim ei andestaks kui ma ei maini, et see on 64 GB ja valget värvi. Nüüd ma olen meie majas ainus, kellel Iphone pole ja varsti ilmselt ka Austraalias ainus.

Üks asi tuli, aga teised läksid - nimelt kaks nädalat tagasi pühapäeva öösel vastu esmaspäeva käisid meie autos vargad Auto seisis maja ees. Ära viisid TomTomi (polnud üldse nähtavalgi kuskil), pool kasti kokat, ühe paki suitsu, 10 dollarit sentides parkimisraha ja 13-dollarilise matkagrilli. Aru saime üldse nii, et hommikul läksin Siimu tööle viima ja avastasime, et uksed on lahti. Hakkasime siis sõitma ja Siim küsib, et kas ma kulutasin parkimissendid ära. Eitava vastuse peale hakkas kähku GPSi otsima. Kuna ka seda ei leidnud, siis haaras käsi suitsupaki järele...aga mida pole seda pole. Vähemalt jäi auto alles ja on terve. Me ei teagi täpselt, kuidas ta sisse sai, aga võimalik, et pagasniku uks oli lahti. Pärast seda selgus, et meie armas rahulik kodukant polegi nii rahulik, vaid on tuntud Perthi getona ja on üks kriminaalsemaid rajoone. Sellepärast siin igal õhtul sireenid vist ongi :)

See pole veel kõik. Järgmisel päeval koju jõudes parkis Siim nagu tavaliselt auto maja ette, aga otse naela otsa ehk tagumine rehv katki. Nael oli aga kummis nii tugevasti, et saime sellega veel mitu päeva sõidetud. Kummid vajasid nagunii vahetamist, nüüd tuli see lihtsalt kiiremini ette võtta. Jällegi aga vedas ja Siim leidis 500 dollari eest uued velgedel kummid. Päris uhked on all ja vihma korral ei peagi autoga liugu laskma nagu enne.

Järgmisena läks siis netipulk katki. Loodetavasti sellega meie kaotused piirduvad. Ilm on juba väga soe - iga päev ca 35 kraadi. Üks päev tuli korralikult äikest ka - terve päeva välgutas. Viimane nädal on olnud täielikult eesti söögi nädal- pelmeenid, borši supp, must leib, läti sprotid, verivorstid, hapukapsas. Tellisime ühe eestlase käest verivorste. Mõtlesime, et kui suured need ikka on ja võtsime kaheksa. Kätte saades oli aga üllatus suur - hiigelvorstid! Ma pole kunagi nii suuri näinud. Jõudsime kahepeale vaevu kaks ja pool vorsti ära süüa. Nüüd on külmikus 5 tükki ja ei teagi, mis nendega peale hakata. Kaasa ka väga võtta ei saa.

Aeg on läinud kiirelt nagu ikka - oleme ühtede eestlastest kuttidega rohkem suhtlema hakanud, kelle juures ka mõni pidu maha peetud ja öö veedetud. Pidu on ka saanud - kellel rohkem, kellel vähem. Siim otsustas üksõhtu, et võiks koju hoopis üle aia tulla, mitte uksest. Kiviaia kohal on aga traatvõrk, millega koos ta sealt alla käis otse lillepeenrasse - jalad on lõhki ja sprinklerid puruks. Kuna see juhtus paar päeva pärast autovargust, arvasid majakaaslased, et vargad on aias.

Eile õhtul käisime Leedervilles töötajate õhtul, kus kõik saavad poole hinnaga jooke. Rahvast oli kohal palju ja õhtu läks veidike käest ära. Ütlesime kõigile head aega. Hommikul kähku üles ja matkavarustust ostma. Saime 2 eskit, telgi, laua, gaasiballoonidega pliidi (esimese viis varas ära), valgustid, söögivahendid, panni ja veel muud sada asja. Auto on asju igatahes pungil täis - vaevu mahume ise sinna ära. Siim ehitas sinna kõrgema aluse, et saaksime sileda pinna pealm adratsiga magada. Siis ei pea iga õhtu telgi ja võimalike ussidega jändama. Kuigi praegu küll ette ei kujuta, kuidas me peaksime sinna mahtuma.

Kell pool neli alustasime teekonda Ledge Pointi, mis on umbes 100 km Perthist. Siin toimub homme Siimu teise töökoha jõulupidu. Elame hetkel karavanipargis ja saame Siimu bossi karavanis magada. Päris mõnus oli linnast välja saada. Muidu oleksime alustanud pühapäeval oma edasist teekonda Exmouthini, aga kuna Siimu ema saatis meiel 8 kg paki, siis lähme tagasi Perthi seda ootama. Peaks iga päev saabuma. Majast kolisime välja täna, aga saame ajutist peavarju ühtede eesti kuttide juurest.

Ahjaa, Siimu boss ei taha teda üldsegi siit ära lasta. Pakkus full-time lepingut ja hiljem ka sponsorship viisat...töö on küll hea, aga kuna aega on hetkel ainult üks aasta, siis ei taha siia toppama jääda.

Igatahes paar päeva veel ja meie uued seiklused võivad alata! :)