Tuesday, July 17, 2012

Teeme tööd ka

Pisut lähemalt siis tööst, mida ma juba peaaegu et 6 kuud teinud olen ja Siimul saab varsti peaaegu aasta väikeste pausidega. Firma nimi on Bulldog Graphics ja tegeleb kõiksuguste reklaamide valmistamisega ja paigaldusega v.a tele- ja raadioreklaamid. Kui kujutate nüüd linnapilti ette, siis tulevad silmade ette kõiksugused poodide kirjad/pildid poodide vaateakendel, suured reklaamid autoteede ääres, bannerid kaubanduskeskustel, allahindluste sildid, autoreklaamid jne - võibki loendama jääda ehk klient peab selle saama, mida tahab ja siin on klient tõesti kunungas. Ka baarides, söögikohtades - keegi ei viitsi pikalt vaielda ja lihtsalt jäädakse nõusse kliendi sooviga. Meie firma on tegelikult väike: boss Andrew, tema paremast käest ustav tööline Pete, kes on nende pere heaks juba ca 40 aastat töötanud ehk tema jagab neid asju üldjuhul kõige paremini, 2 indoneesia tšikki, kes tegelevad printimise, kujundamise ja sita keeramisega. Üldjuhul lihtsalt on nii, et neil juhtub kogemata väga palju...ja siis Siim ja mina. Meil on siis oma workshop seal. Lisaks tegutseb ka seal teine firma Barret displays, mis kuulub meie omaniku Andrew isale ja seda juhatavad tema 2 venda. Nemad tegelevad siis ka kõiksugu asjadega, raske seletada, nt teevad erinevaid stende messidele ja igasugu keerulisi asju. Vaadake kodulehte, siis saate paremini aru - http://barrettdisplays.com.au ja vaadake meie kodulehte ka http://bulldog-graphics.com.au Barretis on inimesi mitu korda rohkem meil, lisaks austraallastele uus -meremaallased, iirlased ja ka kaks eesti kutti. Töö juures puutun kokku igasuguste põnevate asjadega, millega varem tegemist pole olnud. Ühed nendest näiteks tööriistad. Isegi eesti keeles ei tea nende erinevate tantide, kangide, kruvide nimesid ja inglise keeles ammugi mitte. Suht sageli on olukord kui Pete ütleb mulle, et ma tooksin autost tööriista kastist mingi tööriista, umbes kolm korda küsin üle, siis lähen ja sobran umbes 10 minutit seal kastis ja nuputan, et mis see võiks olla, mida ta tahtis. Aga pole hullu, varsti olen remondinaine valmis, tulen eestisse ja puurin ja uurin igasugu auke seina. Pete on 50. austraallane siis, alguses võib tunduda veidi tõre, aga tegelikult täiesti vastupidi. St tõre võib tunduda meestele, naistega on tal alati nägu naerul. Suht tihit pean ka mingit kaupa firmadest ära tooma, mis me tellime, näiteks erinevaid kilesid, laminaati, plaate. Eile siis asusin taaskord spandexisse laminaati tooma, mis on siis suured laiad rullud kasti sees. Läksin väiksema kastiga autoga, poolenisti panin rullid kasti nagu alati. Siis aga helistas Pete, et ma läheks veel teise kohta ja võtaks plaadid. Okei, sõitsin sinna ära ja pidin panema plaadid katusele, sest kast oli teisi asju täis. Katuseraam on aga sihuke lombakas natuke ja ega ma suuremat sorti siduja ka pole. Sidusin neid siis mingi saja köie ja nööriga üli kaua, tundus et nagu on kinni ja hakkasin workshopi poole sõitma. Sõites kuulsin nagu, et mingi imelik hääl. Üritasin pöörata nii rahulikult kui võimalik. Enne kiirteed on aga veel viimane valgusvoor, pidurdasin rahulikult ja nii need plaadid mul katuselt ilusti alla libisesid otse kapoti peale. Ma ei jõudnudki veel midagi teha, kui juba tagumisest autost kaks oz'i kutti välja hüppasid ja need mulle tagasi kinni sidusid. Vedas, et kiirteel alla ei lennanud. Siin on suht tavaline, et autodest lendab asju. Tihipeale on kiirteed kingi, igasugu riideid jne. Sihuke väike ùlevaade siis. Loodan, et saite oma küsimustele vastuse.

Saturday, July 7, 2012

Kiire-kiire ja aeglane arvuti

Võtan ennast kätte ja kirjutan. Edasi lükanud juba peaaegu kuu aega. Kuna mu arvuti on nii aeglane, siis ei teki tahtmist seal nii keerulist protseduuri nagu blogi kirjutamine ette võtta. Kust siis nüüd alustada?  Varsti hakkabki jooksma mu viimane kuu Austraalias. Aasta on ootamatult kiiresti läinud ja varsti ongi aeg juba tagasi tulla. Kes veel ei tea, siis tagasi tulen ainult mina, Siim on otsustanud pikemalt Austraaliasse jääda ja loodetavasti tulen ka mina siia veel pikemalt tagasi kui ülikooliga ühel pool on.

Kui Eestis praegu naudite suve, siis meil on südatalv. See ei tähenda aga midagi hullu - parematel päevadel on 23-24 kraadi sooja, enamasti päeval ikka 17 vähemalt. Hommikud on külmad ja kuuldavasti on mõned inimesed ka pangakaardiga autot saanud puhastada. Mul sellist võimalust pole olnud. Vahepeal tundus kohe väga külm, et ostsin lausa mütsi ja kindad, neid olen kandnud ainult paaril korral. Aga mis siis vahepeal toimunud on? Juuni alguses oli meil taaskord pikk nädalavahetus ehk lääneaustraalia päev  või midagi taolist. Sõitsime koos meie bossi Andrew, tema pere ja sõpradega Perthist ca 250 km põhja poole Sandy Cape, mis on imeilus tasuta kämpamisala otse mere ääres. Kuna koht on väga populaarne (isegi talvel), siis Andrew naine läks juba päev varem ja võttis kohad ära. Teised nautisid muidugi luksuslikku elu karavanis, meie pidime leppima telgiga. Öösel tundus ikka päris jäine kohati. Koht oli väga mõnus, Siim proovis kala saada, aga edutult. Või noo nagu nad alati ütlevad, siis nad saavad kala küll, aga viskavad kõik tagasi. Sai isegi ujumas käidud ja päikest võetud. Austraallased arvasid, et jube külm vesi on - bossi naine pakkus mulle ujumiskostüümi, et ma ära ei külmuks. Kui lõpuks ise vette jõudsin, siis polnud hullu midagi - kuskil 19-20 kraadi. Teisel päeval katsetasime ka Andrew naise uut Toyota Landcruiserit, sõitsime üle liivadüünide ja 4WD radadel. Järgmiseks sihtpuntkiks võtsime Dalwallinu, kus elavjad meie sõbrad Glea ja Madis. Tegemist on siis väikse linnakesega Perthist põhja poole ca 270 km, aga mitte mööda rannikut vaid sisemaad pidi. Töötavad nad seal siis kohalikus kohvikus, Madis kokkab ja Glea teeb kohvi. Madis oli kaevanud aeda augu ja telliskividega selle ümbritsenud ehk katsetasime lõkkeplatsi jaanipäeva jaoks. Ja sobis küll! Siin on lõkke tegemine üsna keeruline teema, sest kardetakse tulekahjusid. Praktiliselt on see igal pool keelatud ja kui tahad teha, peab küsima loa tuletõrjest. Loa nad ka said tänu pereemale. Pidasime maha ühe korraliku eesti peo koos kartulisalati ja šašlõkiga. Neile külla läksime ka paar nädalat hiljem kui oli päris jaanipäev. Kaasa tuli meiega veel üks eesti neiu Perthist ja maha sai peetud korralik jaanipäev. Kuna lõke polnud väga kõrge, siis said isegi kõik üle lõkke hüpatud. Dalwallinusse sõitma peab mööda sisemaa teed, mida kasutavad ka enamasti rekkad, sest see ühendab suuri kaevandusi Perthiga. Seekord nägime ikka mega suuri rekkasid. Paar korda tuli vastu selline elukas, et pidime tõmbama nii tee äärde kui saab ja siis mahub vaevu mööda. Enne seda on muidugi mitu hoiatava sildiga autot. Nägime mitmeid rekkasid, kes kandsid valmis maja, silda (mitte valmis), hiiglaslikke kaevanduse masinaid, kaevanduse masinate kumme (minust umbes 3-4 korda kõrgemad). Vahepeal on tee nii kitsas ka, et ainult üks auto mahub normaalselt peal sõitma. Õnneks ega vastu väga palju autosid ei tule, kui siis rekkad enamasti.
Muidu on väga kiired ajad töö juures olnud. Üks põhivendi tööl pidi põlveoperatsioonile minema ja lisaks oli veel maksuaasta lõpp ehk kõik kliendid tahavad tööd vanasse aastasse jätte. Olime Siimuga iga päev vähemalt 7-18 tööl, vahepeal 20ni. Eelmine reede alustasime üldse 4.30 hommikul. Nii need nädalad lähevad - kiirelt, millest on tegelikult kahju. Ei tõmba sinna Eestisse tagasi veel praegu. Kui siis tahaks tulla külla ja minna oma toredate sõbrannadega peole. Austraalia on saanud väga koduseks selle aastaga. Isegi enamus toiduasjad oleme leidnud endale. Täna just käisime ja ostsime leiba ning borši supi põhja.
Nagu ma enne mainisin, siis just lõppes maksuaasta ehk tuleb teha tuludeklaratsioon. Aga ei - see pole nii lihtne nagu Eestis. Pärast iga maksuaasta lõppu peab firma saatma kõigile sellel aastal tööl olnud inimestele palga kokkuvõtte, kus on kirjas, kui palju makse oled maksnud ja palju teeninud. Nimelt siin on astmeline tulumaks ja igakord maksad erineva arvu makse olenevalt teenitud summast. Siis et deklareerida peab tõmbama inernetist iga aasta ühe programmi ja sinna sisestama oma andmed, kinnitama identiteeti jne...Kõlab  lihtsalt, aga nii see pole. Juba pärast esimese lahtri täitmist ütles mulle programm, et mu sünnikuupäev on vale.  Seetõttu on siis palju firmasid ja agente, kes teevad umbes 100 dollari eest inimeste eest ära maksutagastuse. Alguses mõtlesin, et miks selle peale kulutada, aga nüüd saan aru. Lisaks saab Austraalias igal aastal kuni 300 dollari eest küsida raha tööriiete, koolituste eest ilma tšekkide, tõendite näitamiseta. Nt firmalogoga pluusid, steelcapid ( metallninaga saapad), keemiline puhastus jne. Nagu oleme kuulnud, siis peaks see olema üsna lihtne. Meie maksutagastuse teeb õnneks ära meie raamatupidaja ehk ei pea ise jamama ja agendile ka ei pea maksma. Sihukesed lood on siis praegu. Üldiselt naudime ikka elu. Käisime eile bossi ja teiste töökaaslastega pärast tööd baarid ja kujunes väga pikaks. Siin on üldse väga tavaline, et pärast tööd minnakse samades tööriietes baari jooma ja footyt vaatama. Samamoodi on meil tööjuures mitu külmkappi, mis on enamus aega õlut täis. Muidu laeks mõne pildi ka, aga kuna arvuti seda väga ei luba, siis praegu jääb see tegemata. Kes tunneb rohkem huvi, siis vaadake facebookist. Me lähme teeme nüüd mõne Capten Morgan Spiced Goldi kokteili, et tähistada meie omaniku tütre ülikooli lõpetamist. Cheers!