Päikesepõletus ja jalgpall

Hetkel naudin kodus oma esimest Austraalia päikesepõletust. Nimelt käisin pühapäeval jälle üle pika aja rannas, ilm oli soe, aga väga tuuline, mistõttu hindasin vist päikest natuke valesti. Kreemi küll panin, aga ilmselt liiga harva ja nüüd on mõnus punane nägu....aiaii. Siim ei tule veel ranna lähedalegi, sest tal oli reedel õues mõnus 12-tunnine tööpäev - kaevasid mingeid auke jne. Igatahes sai ta töölt kaasa korraliku päikesepõletuse ja villid kätele.

Viimastest nädalatest siis natuke. Ei saanud meiegi jätta suurt jalgpalliõhtut vahele. Pigem oli see küll jalgpallihommik, sest mäng algas kohaliku aja järgi 3.45. Üks ainukesi kohti, kus seda näidati oli kohalik kasiino, mis on ainuke üldse Lääne-Austraalias. Kogu teekond meile sinna algas üsna põnevalt. Nimelt lõpetasime töö umbes pool üks ja plaan oli siis kähku rongi peale minna. Sellisel ajal käivad nad suht harva ja järgmine pidi alles pooleteist tunni pärast minema. Igaljuhul maha me sellest jäime, pluss avastasime veel , et Siim unustas passi töö juurde. Läksime kergema vastupanu teed ja tellisime takso. Kohale jõudes polnud aga lugu kõige toredam, sest Siimu sisse ei lastund. Nagu ma maininud olen, siis siin kontrollitakse peaaegu alati dokumente ja enamasti tahetakse ikka passi saada. Pidasime plaani, et mida teha. Õnneks olid ka meie majakaaslased tulemas, kes Siimu id-kaardi suutsid kodust üles leida. Ootasime siis kuskil 2,5 tundi kasiino ukse taga, vahepeal ühinesid meiega ka Joosep ja Anna. Uni oli küll juba päris suur. Lõpuks Siim oma id-kaardi sai. Siis selgus aga, et turvad ja managerid olid muutunud (Siim üritas ikka kõiki neid sebida enne) ja nad olid asendunud ühe kilist turvamutiga, kes üldsegi ei tahtnud aktsepteerida id-kaarti (kuigi enne oli jutt, et toogu kasvõi ükskõik milline pildiga dokument). Karjus seal, et see on seadusevastane ja me rikume seadusi.Õnneks polnud kõik ikkagi nii karmid ja sisse me lõpuks saime. Kasiino ise oli väga särav ja uhke. Me seadsime oma sammud seal asuva spordibaari poole, kus oli ligi 20 eestlast ja ülejäänud iirlased. Vaatasime mängu ära ja oi kui tore oli kuulata, kuidas punapead laulsid seal oma võidulaule. Pidu sellega veel läbi ei saanud, vaid viis meid kaasmaallaste juurde jätkupeole. Ja koju kuskil 10ks...polnud just kõige parem olemine ja ega õhtul tööle ka väga ei viitsinud minna. Igaljuhul õhtu läks korda, hoolimata, et eesti kaotas. Iirlastest veel niipalju, et neid on siin ikka väga PALJU ja austraallased neid eriti ei salli. Baaris peetakse meil ka iirlast kõige halvemaks kliendiks ja nende väljendite kohta visatakse nalja. Näiteks kui nad tahavad viina spritega, siis nad küsivad "vodka white" või "vodka white lemonade". Nagu meil oleks veel ka teistvärvi limonaade.

Eesti toimuvatest uudistest veel, et sellel toredal kuupäeval (11.11.11), kui toimus jalkamäng, sain ma endale ka pisikese venna. Oskas valida endale hea kuupäeva :)

Üks päev käisime ka loomaaias. Nägime Austraalia põhiloomad, ämblikud, ussid ära, kellega meil tulevikus on võimalik kohtuda. Loomaaed ise polnud väga suur ja Tallinna loomaaiale väga alla ei jää. Kuna minu soov oli kindlasti koaalasid näha, siis otsisime neid seal ligi 45 minutit. Lõpuks siis leidsime õige koha, aga neid polnud kuskil näha. Seepeale loomaaiavalvur näitas meile kahte karvatuusti puu otsas ja tuleb välja, et need armasd karud magavad 22 tundi päevas, sest nad toituvad ainult lehtedest ja on seetõttu kogu aeg väsinud. Ilmselt sellepärast neil sihuke padjanägu ongi peas.

Eelmine nädal käisin veel mingi lambitööl ühel päeval, kus pidin shampust jagama kaubanduskeskuse ostuõhtul. Töö ise kestis vaid 5 tundi, aga kuna see oli agentuuri vahendusel, siis pidin selleks seal agentuuris 1,5 h erinevaid pabereid täitma. Lisaks tegema matemaatikaülesandeid (korrutamine, üksteise all liitmine), vastama raamatu abiga küsimustele tõstukite, erinevate masinate, ehitustöö ohutusnõuete kohta. Töö ise oli mega igav, sest see kaubanduskeskus polnud oma üritust eriti reklaaminud ja inimesi oli vaid mõni. Pidin seal kandikuga ringi käima ja jooke pakkuma (kahjuks polnud ainult kedagi kellele pakkuda). Aga lihtne raha, sest palka maksti hästi. Ühele tüdrukule vist üldse ei meeldinud seal - pärast 2h ütles, et läheb pausile, aga tegelikult jooksis ära :P Saab kindlasti "hea" märgi agentuuri endast.

Selleks korras kõik.

Hiie-Liin

natuke autost.

Sai siis täna lõpuks täna ära tehtud full car service ja 100-point safety inspection, mis on midagi sellist nagu eestis ülevaatus. Tuli välja, et auto pole vist kunagi mujal kui asfaldi peal sõitnud ja kõik liikuvad osad olid täiesti korras ja on valmis teenima meid veel pikalt. Ära sai vahetatud kõik õlid - filtrid, mõned pirnid jne. Nüüd on vaja natuke ergutada meie majanaabrit Fredit, kes on juhtumisi autoelektrik ja mingi isehakanud elektriku "nokk kinni - saba lahti" süsteemid loodetavasti korda teeb. Nimelt kui salongivalgustid põlevad, siis makk ei tööta ja vastupidi. Ise pean veel pagasiruumi kuskil 20-25cm kõrgema lisapõranda ehitama, kuhu alla jääksid ka panipaigad. Seda läheb vaja selleks, et kui tagumised istmed alla lasta, siis saaksime oma täpselt autosse mahtuva madratsi peal mugavalt magada ja telgi alla sooja ronivate usside probleem saab kiire lahenduse. Ühesõnaga varsti oleme valmis oma mitmete tuhandete kilomeetrite pikkuseks teekonnaks, mis saab alguse suure tõenäosusega 7 detsembril.

Eile käisime loomaaias ka, aga sellest räägib Hiie-Liin juba ise pikemalt ja koos piltidega.

Endast paari sõnaga niipalju, et kõik jätkuvalt hästi ja töine, homme alustan juba kella kuuest hommikul ja lõpetan öösel 1 ajal - tavaline reede. :D

"Ja mu õnn võiks olla suur,
 kui te ükskord, nähes kuud,
 mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
 kui et - kurat teab, mismoodi tal seal läheb."

Olge siis tublid ja meie poolt tervitused kõigile!

kiirelt midagi,

Nii, on saanud alguse meie treeningud kohalikus jõusaalis. Pärast tõsist trennisessiooni olin ma väga rõõmus avastades, et meil on seal SAUN. Kiirelt riided kappi, rätik ümber ja saunas ma olingi. Pärast kuskil 10 minutit üksinda mõnulemist astus sisse üks naine, selgus et tegemist on segasaunaga. Sellegipoolest vaatas ta mind suurte silmadega, et ma seal oma rätikuga istusin. Mina teda veel suuremate silmadega, sest ta oli üleni riides ja ketsid olid jalas. Ja nii ta jäigi, istus maha ja hakkas samuti omamoodi sauna nautima. Ometigi seal väga külm ei olnud, kuskil 70 kraadi kanti. Olin seal veel kuskil 10 minutit, minu lahkudes jäi ta ikka sinna. Mõtlesin pärast tükk aega, et kas lähen telefoni tooma ja pilti tegema, aga kahjuks julgusest ei piisanud.

Muidu kõik hästi, homme öösel kuskil nelja ajal näidatakse meil mängu ka, mida üritame ühte pubisse vaatama minna. Loodame ikka unele vastu panna ja ka oma pöialde panus panna. Olge siis tublid!

Siim.

Mida pikemat aega ei kirjuta, seda vähem on viitsimist jälle alustada. Igaljuhul elu käib hetkel üsnagi samas rütmis. Tänu autole oleme rohkem saanud ringi liikuda ja aktiivsemad olla.

Vahepeal mõtlesime juba, et suvi on käes, aga ikkagi pole. Viimased 5 päeva on vihma kallanud ja tundub, et talv hakkab tagasi tulema. Enne seda igaljuhul nautisime juba rannamõnusid täiel rinnal. Siimuga on ainult see häda, et ta lausa tõmbab kõiki kärbseid ja võimalikke putukaid enda peale. Juba Eestis võis seda näha. Mida rohkem siin soojemaks läheb, seda rohkem kärbseid ilmub ja üsna tavaline on, et terve Siimu selg on neid täis. Sama juhtub ka rannas. Scarborough beachil on lisaks veel umbes mustmiljon lepatriinut, kes samuti eriti Siimu armastavad. Mul jääb üle lihtsalt tema lähedusse hoida, sest siis nad mind ei puutu :)

Lisaks oleme maha pidanud mõne grillpeo, mis on olnud toredad. Ja baaris on ka päris kiired ajad. Esiteks mainisin enne, et meil toimus pidu naistele poolalasti meestega. Tuli välja, et see oli hoopis tuletõrjujate kalendri esitluspidu ehk kõik musklimehed olid tuletõrjujad. Terve baar oli valgetes kleitides kiljuvaid naisi täis ja nagu ma aru sain, siis leidus seal ka kohalikke austraalia kuulsusi. Aga mis meil nendest - kõik võõrad näod. Ükskord varem oli Austraalia tähtsa ragbi võistkonna pidu ja kohalikud olid ähmi täis. Meie vaatasime tuima näoga :D Ja eelmine nädal toimus ka kurikuulus ja kauaoodatud Melbourne Cup. Selle jaoks kogunesid kõik baari jõhvikad juba päev varem, et kunstmuru maha panna. Kui ma vare arvasin, et see on tähtis spordisündmus, siis tundus mulle, et pigem mitte. Võistlus ise kestis umbes 1o minutit ja enamik inimesi selleks ajas sinna ei tulnudki. Suurem mass tuli hiljem, et ennast lihtsalt täis juua ja pidu panna. Naistel olid minikleidid ja peakaunistused, meestel ülikonnad. Võib-olla vanemate inimeste jaoks on see panuste tegemine ja võiduajamise vaatamine tähtsam, aga tundus küll, et pigem on see üks enesenäitamine. Õhtu lõpuks nägi terve klubi nagu laut välja - muru oli mullaks saanud. Järgmise päeva kannatas veel ära sellega, aga pool neljapäeva pidi Siim koos teiste kuttidega muru jäänuseid kühveldama ja põrandat pesema. Vürtsi lisas ka vihm, niiet mõni koht nägi üsna mudaaugu moodi välja. Asja igatahes sai ja muru said maha. Naljakas, et ühe päeva pärast viitsiti ikka nii palju vaeva näha.

Kell on juba 12 läbi ja meie majas ammu kõik magavad. Varsti hakkavad juba üles tõusma. Me tulime just kinost, käisime In Time vaatamas. Film oli väga hea ja jälle väga originaalse sisuga. Nii et soovitan kindlasti ära vaadata.

Rohkem praegu väga ei meenu. Mõtleme vaikselt oma detsembris algava reisi peale ja naudime viimast kuud Perthis.

Päev rannas

Muru enne inimesi