Plaanide muutus

Peaks vist üle pika aja midagi kirjutama ka. Asjad on läinud teistmoodi, kui alguses plaanitud. Ma arvan, et oleme oma plaane siin juba umbes 50 korda ümber muutnud. Nüüd on aga suuremad muutused ehk kui plaanisime järgmine nädal suunduda farmi poole, siis seda me enam teha ei kavatse. Mitte ainult praegu vaid ülse. Põhjuseks on Siimu töö ja sellega kaasnevad soodustused ja lisavõimalused, mida talle pakuti. Pikemalt ja täpsemalt sellest kunagi hiljem. Igaljuhul on plaan jäädagi Perthi ja hetkel tegeleme aktiivselt maja otsimisega, mis on päris keeruline siin. Tahavad igasugu soovitusi ja muid kinnitusi, et meil raha on. Meie enda nõudmised on ka muidugi päris kõrged. See aga ei tähenda, et me ülejäänud Austraalia avastamata jätame. Plaan on teha märtsis kusagil kuupikkune idakalda tripp, pluss järgmine nädal teeme umbes nädalapikkuse reisi Lääne-Austraalia lõunapoole. Siim praegu remondib juba mitu päeva meie autot. Auto sõitis küll, aga imelik klõbin oli sees. Kuna teenindustes imevad nad raha korralikult käest ära, siis hakkas Siim Arunni abiga ise parandama. Tuleb välja, et nii lihtne see ikkagi polnud, sest nende äravahetamiseks peab peaaegu kogu kapoti tühjaks tegema. Viimased kolm päeva ongi ta tegelenud sellega. Loodetavasti kõik läheb plaanipäraselt ja saame vähemalt esmaspäeval liikuma.

Kui viimati elasime eestlaste diivanil, siis nüüd kaks nädalat oleme peatunud Siimu töökaaslaste majas. Tegemist on ca 60-aastase austraalia paariga ja korralikud peoloomad. Iga päev tõmbavad kahepeale kasti õlut ära õhtuti ja üldse sihuke hipi maja on. Mees sõidab ringi 70ndate erkrohelise Fordiga ja kannab iga päev erinevat värvi peapaela. Väga ägedad inimesed on ja nalja saab täie raha eest. Nädalavahetuseti neil siin pidu alati, siis maja rahvast täis, enamus jäävad ööseks ka. Eelmine pühapäev käisime nendega paadiga sõitmas. Ilm oli pilvine ja ma unustasin päiksekreemi koju kotti ja pärast oli ikka korralik põletus, väga valus. Minu õnneks olid järgmised kõik päevad 40 kraadi sooja ehk toast ma päevasel ajal ei lahkunud. Ühe päeva olin pruun ka ja nüüd on see meeldiv nahavahetuse aeg. Nägu on ikka sihuke jubedus, et Siim vaatab otsa ja ei saa naeru pidama. Teised teevad ka siin nalja mu üle. Ilm on jaa meeletult kuum praegu, pidavat Perthi üks kuumimaid olema aastate jooksul. Konditsioneer on parim sõber. Meie toas aga sihuke luksus puudub ja peab puhuriga läbi ajama...ega väga magada ei saa nii.

Eile oli siin suur sündmus - Austraalia päev. Kõik inimesed olid riietanud ennast austraalia lipu värvidesse ja läksid linna ilutulestikku vaatama. Seda tegime ka meie ja päris ilus oli. Ühele poole vaadates oli ilutulestik, teisele poole vaadates äiksenooled. Võimas vaatepilt! Linnas olid ka veel mingid rahutused ehk peatänaval järsku kõik neegrid hakkasid jooksma ühes suunas ja nende järel mendid. Tänavatel oli korralikult inimesi käeraudus maas. Ka meil oli väike insident mentidega, mille peale ma läksin küll nii närvi. Täielikud tropid ikka! Ehk jalutasime Kings Parkis raudteejaama poole ja kõigil inimestel olid alkopudelid ja asjad käes kogu aeg. Paljud olid tulnud ülse eskydega (külma hoidev kast). Tulime siis mööda teed rahulikult ja Siimul oli Corona pudel käes, kus oli umbes üks lonks ja läks prügikasti juurde seda viskama. Prügikasti kõrval olid aga kaks menti, vaatasid meiel ilusti otsa ja ütles, et siin ei tohi juua. Olgu siis, tore teada...aga ei. Küsis Siimult dokumenti, me mõtlesime, et kontrollib vanust. Tema seepeale aga võttis oma paberi ja kirjutas trahvi 200 dollarit!!!! Alkoholi tarbimise eest avalikus kohas. Me olime nii šokis. Tuli välja, et üks pisike ala oli, kus võis juua. Täiesti normaalne. Ütlesime veel, et oleme turistid ja ei teadnud. Ment vaatas otsa, naetatas ja kõik. Imselt tahtsid väänata korralikult trahve see päev, et kirja saada. Kui siin enamus inimesi joovad rannas õlut või siidrit, mis siis tegelikult vist lubatud pole. Eile siis oli ment läinud nimelt randa patrullima, sest enamikel oli vaba päev ja püha ning väänas korralikult trahve. Täiesti haige, täis peaga sõitmise eest on siin trahvid räigelt väiksed...ma lähen ikka närvi, kui selle peale mõtlen. Maksta me seda küll ei kavatse, õnneks keegi ei maksa siin neid trahve. Oleks siis veel millegi eest, aga kaine peaga, et läksime pudelit prügikasti viskama.

Ahjaa autodest veel nii palju, et meil on kohe mingi asi, et kui meie sees oleme, siis auto katki läheb. Seekord siis polnud õnneks meie oma. Eelmine laupäev mõtlesime Arunni, Pauli ja Siimuga minna krabisid püüda Mandurahsse, mis on siit ca 90 km. Olime siis peaaegu kohal juba, kui mõtlesime, et võiks bottleshopist läbi käia ja õlut osta. Auto pargitud, poes käidud, minekuks valmis, aga auto enam käime ei lähe. Siim helistas jälle juba tuttavasse RAC kindlustusse ja sai selle Arunni autole ka väikse raha eest tehtud. Mehaanik tuli kohale ja ütles, et teistmoodi ära ei saa kui treiler järgi. Kuna olime juba nii pika maa tulnud, siis mõtlesime, et kohe järgi ei kutsu. Õnneks läks auto katki õiges kohas - jõgi, bottleshop, baar ja söögikoht olid kõrval. Ehk veetsime seal terve päeva. Kohtasime ka täiesti juhuslikult teisi eestlasti, mis oli ikka suht üllatav, sest see koht oli ikka üsna suvaline. Püüdsime kala ja õhtul vaatasime kohaliku tantsuklubi tantsu :P Kuskil 9 paiku tuli meie treiler ka järgi. Siis selgus aga asjaolu, et sinna mahub ainult kaks inimest peale, meid aga oli 4. Õnneks mahtusime mina ja Paul eestlaste autosse ja sain nendega Perthi. Ehk lõpp hea, kõik hea ja päev oli tore. Arunnil muidugi nii tore polnud, sest tema pidi nüüd hakkama autot remontima. Koos nad on seda Siimuga juba mitu päeva teinud ja täna ilmselt ka öösel.

Rohkem sihukese kuumusega midagi meelde ei tulegi. Palavad tervitused teile!

HL

Tagasi Perthis

Tere jälle!

Oleme oma seiklustega jõudnud tagasi jälle Perthi - kohe ei saa siit ära üldse. Kuigi linn ise pole väga suur, on see saanud väga koduseks - tuttavad kohad, sõbrad, töö, töökaaslased. Kauaks me siia peatuma ei jää - ca 3 nädalat veel ehk kuni Austraalia päevani, sest Siimu tööpartner läks operatsioonile ja Siim asendab teda seni. Peatume hetkel Lõuna-Perthi mitte kõige atraktiivsemas rajoonis Bentleys 6 eesti kuti diivanil ehk mina ja 7 meest majas. Vaikselt hakkab see diivani elu muidugi juba üle viskama - vaikselt oleme uurinud ka muid võimalusi.

Elu siin on olnud väga meeleolukas. Saabusime Siimu sünnipäevaks, mida tähistasime ca 10 inimesega Sir John Mitchelli pargi lõunakaldal, kust on üle jõe otse hea vaade linnale. Siin on peaaegu igas pargis olemas elektri-või gaasigrillid ja istumiskohad. Kuigi konkurents oli tihe, saime endale katusega väikse pingi ja laua. Õlled, vodka crusherid, kartulisalat, grillkana ja pidu võis alata. Oli mõnus istumine ja ma usun, et Siim jäi ise ka rahule. Ja edasi tulidki aastavahetuse pikad pidustused. Mulle tähendas see küll kahte tööpäeva, mis polnud üldsegi halb. Kuna baaris toimus beach party, siis oli kogu baaride ala kaetud paksu liivaga, toodud olid väiksed basseinid, kõik inimesed kandsid rannariideid, kaasa arvatud ka töötajad. Päris lõbus oli - kliendid ostsid shotte ja hea meeleolu. Perth on vist üks ainukesi Austraalia linnu, kes ilutuestikku ei korralda aastavahetusel. Säästavad ilmselt raha Austraalia päeva jaoks, sest see on palju suurem pidustus siin. Eile nägime poes umbes 5 riiulit täis austraalia lipuvärvides asju - alates plätudest, lipsudest, pallidest, mütsidest kuni kottide, taldrikute jnejne...See pilt nägi üsna uskumatu välja! Aastavahetuse juurde tagasi minnes, siis Siim tähtistas seda koos eesti kaadriga, kuhu lisandus veel meie majarahvale inimesi. Lõpuks jõudis oma otsaga ikkagi Leedy'sse välja.

      Leedy vana-aasta õhtul

Pärast aastavahetust oli vaid üks puhkepäev, kui otsustasime minna Siimu ja Markoga Summadays  muusikafestivalile. Aussis on sellised üritused suviti väga populaarsed. Suve jooksul on ca 5 festivali, mille esinejate list on enamasti ülemaailmsete nimedega ja sama festival toimub üle Austraalia 4-5 suurlinnas. Kuna Stereosonicule (eelmine festival) me ei jõudnud, siis ei tahtud Summadaysist ilma jääda. Piletid saime ka vedamise peale Internetist ühe tüübi käest, kes müüs täpselt 3 piletit ja 30 taala tavahinnast odavamalt. Festival ise oli ÜLI VINGE! Ilm oli hea ja kogu rahvas oli peomeeeolus. Snoop Dogi ajal tegime supertrügimise - kõige tagant peaaegu esimesse ritta ja tasus end ära. Igaljuhul kellel vähegi võimalik, soovitan kindlasti külastada neid festivale ja mitte raha pärast põdeda, sest emotsioon on seda väärt. Me üritame ka kindlasti veel mõnele jõuda.

Ja nüüd peale seda oleme niisama puhanud, töötanud, bodyboardingut proovinud, sushit söönud ja linnas ringi  käinud. Sushist veel nii palju, et see on siis palju odavam kui Eestis ja iga nurga peal. Kui meie Austraalia aja alguses Siim heitis mulle ette, kui ma jälle sushit läksin ostma, siis nüüd on Siimust saanud paadunud sushi fänn ehk peaaegu iga päev teeb ta ise ettepaneku seda minna ostma. Baarist sain ka üllatavalt palju tunde ja Siim ka sellest nädalast iga päev tööl. Nüüd tuleb auto veel korda teha ja võimegi alustada teed lõuna poole. Uurime ka farme ja väike lootus on juba ka olemas. Perthi ilm tundub praegu väga mõnus ja vahepeal isegi veidi jahe pärast põhja pool kogetud - ca 32 kraadi päeval. Aga selleks korraks kõik!

H-L