Uued tegemised

See nädal avastasime, et ka Austraalias on väga populaarsed cherry.ee taolised lehed ehk päevapakkumised erinevatele teenustele/toodetele, ainult et neid lehti on veel kordades rohkem. Ja meie muidugi nende õnge läksime. Esiteks ostsime autole ülevaatuse ja õli vahetuse 49 dollari eest ja nüüd veel ka ühe spordiklubi 2 kuu pääsme 39 dollari eest. Eesmärk on "Hiie-Liin ja Siim farmiks tugevaks". Tegelikult mõtlesime juba trenni peale varem ja nagu ma kirjutasin lasime ka ühes spordiklubis pakkumise teha, aga nii lühikese aja peale tuleb see ikkagi mõttetult kallis. Loodan, et see koht nüüd meid ainult üle ei lase, sest täna helistasin sinna kaks korda, aga õige inimesega rääkima ikkagi ei pääsenud. Ütlesid, et neil praegu nii kiire ja võtavad ühendust. Lisaks soetasime endale veel tomtomi, mis on siin kindlasti väga vajalik. Nüüd saame hakata ka rohkem trippima siinkandis ilma ekslemata. Vaikselt paneme juba plaani paika meie detsembrikuu pikemaks reisiks.

Muudest uudistest veel, siis põhiline teema on ikka kuniganna Elisabeth II Austraalia tuur, mida ta alustas eelmine nädal. Iga päev näitab telekas, kus ta käis ja mida tegi. Eile jõudis Perthi ja siit läheb tagasi Inglismaale. Seoses sellega on nädalavahetusel kesklinnas liikus kinni ja ühistransport tasuta. Lisaks on veel homme kuninganna sünnipäev ja tähtis püha ehk enamikele inimestele puhkepäev. Meile muidugi mitte, sest ega siis klubis pidu pidamata saa jääda. Homme on hoopis vastupidiselt tavalisele (vaiksele) reedele suur pidu, mis on mõeldud naistele ehk puurides ja laval tantsivad poolpaljad mehed ja veel muu meelelahutus.. Täna poleerisin töö juures 3 tundi klaase, et siis homme naised ikka šampust saaksid ilusatest klaasidest juua. Mitte et mul seal midagi paremat üksida neljapäeva hommikuti teha oleks. Enamasti esimesed kaks tundi täidan külmkappe jookidega (võimalikult aeglaselt) ja ülejäänud aja poleerin klaase. Vahepeale saan ka heal juhul paar õlut valada kui hästi läheb. Aga pole hullu - raha tiksub ja vahelduseks "trammi päevadele" on see ka hea. Järgmine nädal on tulemas Austraalias tähtis spordisündmus - Melbourne Cup. See kujutab endast hobuste võiduajamist. Melbournes pidi see nii suur sündmus olema, et töölt on vaba päev. Suur päev on see ka kõikidele pubidele/klubidele, kes ekraani omavad ja eriti veel meile. Garden baari ette pannakse kunstmuru ja veel sada asja. Hommikul/päeval vaadatakse võistlust ja õhtul on pidu. http://www.leedervillehotel.com/upcoming/the-leederville-hotel-melbourne-cup-party-2011/ Meie Siimuga oleme igatahes hommikul kella 10st platsis ja läheb arvatavasti ööni välja. Tuleb põnev igatahes! Kui veel eelmisest suurüritusest rugbyst rääkida, siis Uus-Meremaa võitis ja ohhh seda rõõmu. Enamik baarist olid ju nemad. Šampust ledas ojadena ja ka muid jooke. Kahjuks hindasid paljud inimesed oma rahalisi võimeid suures õnnehoos üle ja väga palju oli juhtumeid, kus tegin joogid valmis ja siis avastab, et oih mul pole raha. Ja kui ma seepeale vähema raha eest ei anna saavad veel kurjaks, et mismõttes ei saa nüüd.

Haidest veel nii palju, et eelmine nädal sõi jälle üks hai siin lähedal oleva saare juures sukelduja sõprade silmade ees ära. Nüüd on juba nädal aega käinud jaht selle hai püüdmiseks. Tegelikult asi nii hull pole, et üldse ujumas käia ei tohiks. Peab ise ettevaatlik olema ja sukelduma minnes ju kõik teavad riski. Nädalavahetuseks lubab jälle sooje ilmu (vahelduseks vihmale, mis see nädal on olnud) ja plaan randa minna. Ravime päiksega kõik viimased nohujäänused minema. Ostsin ka endale eile kohalikku nohurohtu ja kohe palju parem. Nüüd Siim ütleks kindlasti selle peale, et mis ma sulle juba mitu nädalat rääkinud olen.

Ja muud ei tulegi meelde. Naudime oma viimaseid Eesti jooke, ei teagi, kuidas need siiamaani säilisid. Oleme tutvust teinud ka kohalike õlude/siidritega, mis on täitsa joodavad. Minu lemmikuks on saanud siider Bulmers, mida pärast tööpäevi klubi kulul juua saab.

Siim siin!

Tervitused ka minu poolt üle pika aja!

Olin täna liiga kiire ja tegin kõik töö ära, niiet sain lõunast koju. Asjadlood jätkuvalt hästi või isegi veel paremad. Tööd on tänaseks juba kõvasti tehtud, nüüd võiks päeva isegi puhata. Eelmine nädal sai kuskil 70 tundi tööl oldud ja nädalad enne seda on umbes samasugused olnud. Üleeelmine nädal olin veits haige, ühe päeva lamasin päris voodis, aga ülejäänud aja ravisin ennast käigupealt. Nüüd viimased nohu riismed, aga kohe-kohe ilmselt needki läinud.

Rugby sai läbi, see tähendab seda, et Leederville'is nii hullu andmist edaspidi ilmselt enam ei ole. Mõned suurüritused veel - reedel Queens birthday ja 2. nov. Melbourne cup ja siis läheb tavalist rada edasi, mida me veel küll näinud ei ole, aga eks kohe näeme.

Nii, nüüd põhiteema - ostsime lõpuks auto omale. Välja sai valitud üks mõnus suur 4WD Mitsubishi Pajero. Kuulutus tegi kohe ärevaks ja tuli tunne, et see on täpselt see auto, mida me tahame, aeglustid, lukud, üpris väikse läbisõiduga, automaat, kliima  ja kõik muud jutud. Saatsin siis müüjale sõnumi, et olen huvitatud, aga mitte sellise hinnaga. Pakkusin oma hinna ja müüja ilmselt kohkus selle peale ära ja ütles mulle, et see läheb ilmselt kohe ära ja eks annab teada mulle, kui praegused ostjad huvitatud pole. Järgmine päev saatsin Hiie-Liini telefonilt uue sõnumi ja mängisin uut huvilist. Seekord hinnast ei rääkinud ja läksime vaatama. Kohale jõudes ei pidanudki pettuma, ootaski meid ees täpselt see mida olime oodanud. Müüjaks osutus Iirlane, kes hakkas oma otsi kokku tõmbama ja koju ära minema, niiet müügiga üsna kiire. Proovisõidul oli kõik muu hästi peale selle, et auto kiskus pisut vasakule, mille ka kohe müüjale ära mainisin. Ta oli üsna hämmingus ja ütles, et tema käes pole sellist asja kunagi olnud. Proovisime natuke veel ja tõepoolest nii oligi. Hakkasime siis hinnast rääkima, alguses küsis ta 3200 dollarit, alla 3000 ei tahtnud eriti lasta. Siis rääkisime sellest, et auto tee äärde kisub, sain 2800 peale. Lõpuks ütlesin, et olen 2800'ga nõus, kui ise Rego(kohalik numbrimärgi maks - u 250 dollarit 6 kuud), sellega ta ei nõustunud. Pakkusin 2600 ja maksan kohe sulas ära. Jäi nõusse. Käisin automaadist läbi, tulin tagasi ja ütlesin, et sain ainult 2500, et võta või jäta. Võttis. Kui aga minema sõitsime siis tuli välja, et auto oma suurte ja laiade rataste tõttu kiskus vasakule pikirööbaste pärast. Korralikule teele saades neid enam ei olnud ja auto kulges rahulikult otse oma teed. Siiani pole õnneks autoga mingeid üllatusi olnud ja tundub, et tegime superostu.



Ja pildid ka.

Minu poolt siis tänaseks kõik, tõmban otsad kokku ja vaatan mis õhtu toob. Ärge siis unustage kommenteerimast, et teaksime kas keegi ikka loeb ka veel!

Tervitused kõigile ja olge tublid!

Peole minek polegi alati nii lihtne

Tere kallid sõbrad!

Ega midagi erilist uut polegi juhtunud. Ilmad on siin muutlikud nagu kevadele kohane. Üks päev võib olla 35 kraadi, järgmine päev 19. Kolmapäeva õhtul pidin tööle minnes jope jälle välja otsima. Võib-olla sellest on ka tingitud minu konstantne nohu, mis taaskord suurenes. Ilmselt siin õitsevad praegu igasugused lilled ka. Muide kui Eestis puud langetavad lehti, siis siin vastupidiselt langetavad pigem koort, kuid mitte lehti. Päris naljakad näevad puutüved välja.

Mõtlesin, et räägin veidi meie klubi turvasüsteemidest, mis on veidi erinevad Eesti omadest. Esiteks põhipeopäevadel nagu kolmapäeval ja laupäeval küsitakse kõigilt dokumenti, kes klubisse lähevad. Lisaks sellele, et nad uurivad ikka väga põhjalikult pilti ja kogu dokumenti, siis skännitakse see spetsiaalsesse masinasse sisse. Dokumendi põhilehekülg ilmub suurelt ekraanile, mida meie turvaülem ja manager veel analüüsivad ja siis see salvestatakse. Alates eelmisest nädalast on meil lisaks ka uus masin ehk nüüd peavad inimesed ka oma sõrmejälje andma koos dokumendiga. Tegelikult on see hea, sest edaspidi nad ei pea enam dokumenti kaasas kandma. Tavaline on ka see, et turvamees küsib inimestel klubis niisama dokumenti. Samuti ei pea turvad end siin tagasi hoidma - kui mõni inimene läheb veidi ülemeelikuks, siis võib vabalt turvamehelt vastu lõugu saada ja visatakse välja. Üldse jälgitakse siin inimesi väga teraselt. Kohe kui liiga purjus, siis tuleb supervisor ja ütleb meile, et teda enam teenindada ei või. Eelmine pühapäev oligi nii, et koht on 10ni lahti, aga mitte kedagi teenindada ei võinud alates 8st.

Muidu polegi väga midagi uut. Ainuke asi, et eile kolisid meie lisaks uued majakaaslased - eestlastest paar, kes on Austraalias juba mitmendat korda, seekord juba sponsorship viisaga. Veidi kitsamaks läheb, aga üür langeb päris märgatavalt ja meil oligi üks tuba vaba.

Olge ikka mõnusad ja ma püüan ka oma nohust lahti saada :)

Ja esimene kuu on juba möödas

Tänase seisuga oleme siin juba kuu aega olnud. Aeg ja nädalad lähevad nii kiiresti, et ei saa arugi. Igaljuhul oleme end hästi sisse seadnud ja austraallastele kohase muretu eluviisiga harjunud. Siin on ikka ellusuhtumine üldse teine ja asju ei võeta liiga tõsiselt ja ei paanitseta nii palju. Näiteks kui laevas oli pidevalt mingid jamad, käiakse luuramas töötajaid ja kogu aeg on ikka midagi halvasti, siis siin on täiesti vastupidi. Meie managerid ja supervisorid üritavad kogu aeg kõiki töötajad motiveerida. Näiteks reedel tööl olles tuli boss baari ja küsis, et kas me shotte tahame - et olevat head tööd teinud. Lisaks võib peale tööd baari kulul ühe (vahel ka rohkem) joogi teha. Neljapäeviti on töötajate õhtud, kus saab erinevaid jooke proovida ja kõik ülejäänud on poole hinnaga. Vedas meil ikka väga, et sinna tööle saime. Reedel sattus Leederville päris palju eestlasi pidutsema (kuskil viis). Väga imelik oli ikka eesti keeles klientidega suhelda, joogi nimed kõlasid täitsa teistmoodi. Klientidest veel nii palju, et ikka iga päev pean selgitama, et kust pärit olen. See viskab juba kergelt üle. Enamasti kui ütlen, et "from Estonia" saavad nad aru, et Austria, Macedonia või midagi taolist. Lisaks küsitakse iga päev korduvalt, et kas ma olen rootslane. Paljud teavad Eestit siin Eurovisiooni võidu järgi. Üllataval kombel on austraallased suured fännid ja vaatavad seda igal aastal.

Laupäeval jäi Siim haigeks - nohu, palavik, köha ja tööle ei tulnud. Ma siis pidin üksi üleval baaris olema, mis oli välja renditud ühe poisi 21.aastaseks sünnipäevaks. Baari eelarve oli 1700 dollarit ja külalisi kuskil 15-20. Igaljuhul jõid nad eelarve 3 tunniga ära ja kella 9-ks oli kõik otsas. Peo korraldajast ema oli ka ikka parajalt üllatunud, kui ütlesin, et nad on kogu raha ära kulutanud ja peavad nüüd kõik maksma hakkama. Kokku läks tal see koos üüriga 2100 dollarit, pluss söögid veel. Niimoodi tähistatakse siin sünnipäevi! Üldse on 21. saamine väga tähtis sündmus, kuigi sellega mingied lisavõimalusi ei kaasne.

Ilmad on siin juba päris soojaks läinud. Nädalavahetusel oli kuskil 34 kraadi ja juba oli väga palav ja raske. Nagu ma ütlesin, siis Siim oli haige ja meie nädalavahetuse plaanidest ei tulnud midagi välja. Nüüd on õnneks enam-vähem korras. Teisipäeval käisin esimest korras pikemalt meie kodule kõige lähemas rannas. Väga mõnus oli, kuigi vesi üsna jahe. See muidugi ei heidutanud lapsi ja surfareid. Rand ise koosneb väikestest lahesoppidest, et pmst on suur tõenäosus enda privaatrannas olla. Vetelpäästjaid selles rannas pole. Eelmisel nädalal sõi hai ühe vanamehe ära, kes läks varahommikul ujuma Cottesloe rannas. Rand ise on üsna populaarne, aga varahommikuti ja hilisõhtul ei tasu ujuma minna, sest siis on suurem oht. Meest ennast pole üles leitud, aga ujumispüksid koos hambajälgedega leiti. See on juba siis teine hairünnak kahe kuu jooksul läänekaldal. Üldiselt on neid siiski harva ja suvalises kohas ei tasu vette hüpata.

Kolmapäeval sai ka Siim ühe vaba päeva ja käisime Kings Parkis. Tegemist umbes 400 hektari suuruse pargiga, kust avaneb hea vaade linnale. Lisaks on seal suviti veel igasugused kontserdid, kino, botaaniaaed ja üldse populaarne piknikukoht. Väga mõnus oli igaljuhul. Pärast käisime ühes spordiklubis hindu uurimis ja nüüd nad pommitavad meid kogu aeg. See tüüp helistas Siimule järgmine päev reaalselt mingi 10 korda ja jättis kaks teadet kõneposti. Nüüd just jälle helistas.

Paar korda käisin ka veel Sancho pagariäris tööl - nüüd on seal olukord selline, et kõik vähegi mitte mitteprantslased on teise poodi tööle läinud ja ainult prantslased järgi jäänud. Ma käin seal ikka väga harva, võib-olla hakkan varsti mingit teist kohvikut otsima. Enne ootan, et baaris rugbi mm läbi saab, sest siis hakkan sealt vist vähem tunde saama. Seoses sellega siis Austraalia kaotas eile ja finaali ei pääsenudki. Reedel hakkab kolmanda koha eest võitlema.

Poodidest veel niipalju, et avastasin eile, et meie kohalik Coles (Selveri taoline pood) on nüüd laupäeviti ja pühapäeviti suletud. Kui süüa tahame, siis peab reedel ära ostma. Ma pole veel vist maininud ka, et siin alkoholi toidupoes üldse ei müüda. Selle jaoks on eraldi nö "pudelipoed" ehk bottleshopid, kuhu on enamasti autodele drive-in. Joogid ise on suht korraliku hinnaga. Näiteks 700 ml viin maksab 35 dollarit, kast õlut 50 dollarit. Samas kui arvestada nende palku, siis pole see nii palju. Vein selle eest on odav. Just soetasime endale 4-liitrise paki veini 14 dollari eest.

Igaljuhul on nüüd esmaspäev käes ja on võimalus jälle poodi süüa minna ostma. Siim on ka haigusjärgselt näljane.

Tuli meelde veel üks asi. Alguses ei saanud me aru, et miks nii paljud autod on üleni väikseid mõlke täis. Nüüd saime teada, et talvel oli korralikumat rahet tulnud ja ikka väga paljud autod said kannata. Nüüd liigub siin selliseid päris palju ringi.

Tere jälle!

Pole ammu mahti saanud kirjutada, sest üsna tihe graafik ja õhtuks väsinud. Igaljuhul läheb meil hästi ja väga töiselt, eriti Siimul. Pagariäriga muutus mul asi kahtlaseks. Õhtuti saatsid smsi, et tule homme, siis jälle, et ära tule...nii mitu korda. Igaljuhul lõpuks tahtsid mind nädalavahetusel, aga siis baaris põhitöö ja ütlesin neile ära. See vist väga ei sobinud ja pärast seda mingit vastust enam ei saanud (vähemalt alguses arvasin seda). Reede ja laupäeva veetsin põhimõtselt terve aja Leedervilles. Laupäeval olid ragbi finaalid ja enamik aussid on suured fännid - kokkuvõttes olime tööl 14 tundi jutti (vahepeal saadeti sundpausile) ja terve aja räige tramm. Korralikult sai keevitatud neid jooke ikka. Kui laevas mõtlesid, et baaris on tramm, siis sellega ei anna võrreldagi. Sihuke tunne, et inimesed ei lõppe kunagi ära. Tegelikult oli mõnus ja aeg läks ka kähku. Kella kahest saime koju ja hommikul oli plaan uuesti tööle minna. Olime juba uksest väljumas, aga siis öeldi, et pole vaja. Mulle igatahes (ja Siimule ka vist) meeldib seal ikka täiega - inimesed ülimõnusad ja üldse kogu õhkkond.

Ilmad on juba ka päris soojad (eriti neil päevadel, kui tööl oleme). Pühapäeval käisime esimest korda ookeani ääres ka ära. Siin on üsna populaarne rannas grillida ja pikniku pidada. Meil oli ka see plaan, aga kuna oli üsna tuuline ja ma veidi haige ka, siis loobusime sellest hiina restorani kasuks. Mõned inimesed juba ujusid ka - Eesti juunikuu merevesi on vist, aga siin tundub sihuke ikka liiga külm.

Esmaspäevast algas siis jälle kiire töönädal (või mul siis puhkenädal). Päeval sain aga kõne ja kutsuti tööle nädalaks ajaks Perth Royal Showle. Ega ma tegelikult telefonist midagi aru ei saanudki taaskord, sest ülisuure prantsuse aktsendiga räägiti. Teisipäevast tänaseni töötasin siis seal Sancho putkas. Tuleb välja, et päris maha nad mind siiski ei kandnud. Perth Royal Show on nagu tivoli tuuri sarnas, aga kordades suurem ja siin on lisaks lõbustuspargi osale ka igasugu muid asju - alates riiete müügist veini degusteerimiseni välja. Toimub igal aasta samal ajal Perthis koolivaheajal. Töö oli täitsa mõnus - sai õues olla ja õnneks olid töökaaslased ka üsna normaalsed. Taaskord enamus prantslased. Ahjaa, tegin avastuse, et kõik inimesed, keda siiani Sanchos tööl olen näinud on kas a)prantslased või b)kilid või c) kilidest prantslased ja siis suur erand mina. Ei tea, kuidas mind üldse sinna kutsuti. Valik oli õnneks palju väiksem ja sain nende macaroonide ja briochidega rohkem tuttavamaks. Prantsuse aktsent on ikka päris naljakas - varsti hakkan ise ka nii inglise keelt rääkima. Madmosellid ja monsjöörid juba tulevad. Sain ka neid imekalleid ja väärtuslikke macaroonisid süüa isu täis. Head on küll, aga ise ei ostaks. Näevad välja siis sellised http://designismine.blogspot.com/2007/08/beautiful-food-2-chocolate-macaroons.html . Üks maksab kuskil 3 dollarit, väärtuslikumad 6 ja rohkem. Nüüd on vist enam-vähem kõik seal pagariäris - esmaspäeval pean veel läbi käima ja palga saama. Samas nad ütlesid, et kui vahepeal tahavad ja mul aega on, siis kutsuvad. Pmst vist tahtsidki mind juhutööliseks sinna ja praegu see isegi sobib. Eks näis :)

Elu on muidu ilus. Esmaspäeval katsetasime on hot tub'i ka õues ära ja päris tasemel oli! :) Ei teagi, miks varem pole proovinud. Kui praegu veel kasutasime sooja vett, siis ilmselt varsti peame külma vee asemele panema. :P

Avastame vaikselt ka Austraalia poemaastikke. Ma olen kergelt sõltuvusse sattunud reinikuaegsetest sumovöödest, mida siin igas poes müüakse erinevaid sorte. Pluss on lemmikuks saanud ka coca-cola. Igas poes on tavaliselt pakkumine hea hinnaga 2 kasti kokat ja meil tavaliselt õue külmkapp neid täis. Isale rahustuseks, et me ei toitu ainult rämpstoidust ja sööme ikka normaalseid asju ka.

Hetkel ei tule midagi rohkem pähe - reede on käes ja aeg on mõned kokteilid valmistada.