Tere jälle!

Pole ammu mahti saanud kirjutada, sest üsna tihe graafik ja õhtuks väsinud. Igaljuhul läheb meil hästi ja väga töiselt, eriti Siimul. Pagariäriga muutus mul asi kahtlaseks. Õhtuti saatsid smsi, et tule homme, siis jälle, et ära tule...nii mitu korda. Igaljuhul lõpuks tahtsid mind nädalavahetusel, aga siis baaris põhitöö ja ütlesin neile ära. See vist väga ei sobinud ja pärast seda mingit vastust enam ei saanud (vähemalt alguses arvasin seda). Reede ja laupäeva veetsin põhimõtselt terve aja Leedervilles. Laupäeval olid ragbi finaalid ja enamik aussid on suured fännid - kokkuvõttes olime tööl 14 tundi jutti (vahepeal saadeti sundpausile) ja terve aja räige tramm. Korralikult sai keevitatud neid jooke ikka. Kui laevas mõtlesid, et baaris on tramm, siis sellega ei anna võrreldagi. Sihuke tunne, et inimesed ei lõppe kunagi ära. Tegelikult oli mõnus ja aeg läks ka kähku. Kella kahest saime koju ja hommikul oli plaan uuesti tööle minna. Olime juba uksest väljumas, aga siis öeldi, et pole vaja. Mulle igatahes (ja Siimule ka vist) meeldib seal ikka täiega - inimesed ülimõnusad ja üldse kogu õhkkond.

Ilmad on juba ka päris soojad (eriti neil päevadel, kui tööl oleme). Pühapäeval käisime esimest korda ookeani ääres ka ära. Siin on üsna populaarne rannas grillida ja pikniku pidada. Meil oli ka see plaan, aga kuna oli üsna tuuline ja ma veidi haige ka, siis loobusime sellest hiina restorani kasuks. Mõned inimesed juba ujusid ka - Eesti juunikuu merevesi on vist, aga siin tundub sihuke ikka liiga külm.

Esmaspäevast algas siis jälle kiire töönädal (või mul siis puhkenädal). Päeval sain aga kõne ja kutsuti tööle nädalaks ajaks Perth Royal Showle. Ega ma tegelikult telefonist midagi aru ei saanudki taaskord, sest ülisuure prantsuse aktsendiga räägiti. Teisipäevast tänaseni töötasin siis seal Sancho putkas. Tuleb välja, et päris maha nad mind siiski ei kandnud. Perth Royal Show on nagu tivoli tuuri sarnas, aga kordades suurem ja siin on lisaks lõbustuspargi osale ka igasugu muid asju - alates riiete müügist veini degusteerimiseni välja. Toimub igal aasta samal ajal Perthis koolivaheajal. Töö oli täitsa mõnus - sai õues olla ja õnneks olid töökaaslased ka üsna normaalsed. Taaskord enamus prantslased. Ahjaa, tegin avastuse, et kõik inimesed, keda siiani Sanchos tööl olen näinud on kas a)prantslased või b)kilid või c) kilidest prantslased ja siis suur erand mina. Ei tea, kuidas mind üldse sinna kutsuti. Valik oli õnneks palju väiksem ja sain nende macaroonide ja briochidega rohkem tuttavamaks. Prantsuse aktsent on ikka päris naljakas - varsti hakkan ise ka nii inglise keelt rääkima. Madmosellid ja monsjöörid juba tulevad. Sain ka neid imekalleid ja väärtuslikke macaroonisid süüa isu täis. Head on küll, aga ise ei ostaks. Näevad välja siis sellised http://designismine.blogspot.com/2007/08/beautiful-food-2-chocolate-macaroons.html . Üks maksab kuskil 3 dollarit, väärtuslikumad 6 ja rohkem. Nüüd on vist enam-vähem kõik seal pagariäris - esmaspäeval pean veel läbi käima ja palga saama. Samas nad ütlesid, et kui vahepeal tahavad ja mul aega on, siis kutsuvad. Pmst vist tahtsidki mind juhutööliseks sinna ja praegu see isegi sobib. Eks näis :)

Elu on muidu ilus. Esmaspäeval katsetasime on hot tub'i ka õues ära ja päris tasemel oli! :) Ei teagi, miks varem pole proovinud. Kui praegu veel kasutasime sooja vett, siis ilmselt varsti peame külma vee asemele panema. :P

Avastame vaikselt ka Austraalia poemaastikke. Ma olen kergelt sõltuvusse sattunud reinikuaegsetest sumovöödest, mida siin igas poes müüakse erinevaid sorte. Pluss on lemmikuks saanud ka coca-cola. Igas poes on tavaliselt pakkumine hea hinnaga 2 kasti kokat ja meil tavaliselt õue külmkapp neid täis. Isale rahustuseks, et me ei toitu ainult rämpstoidust ja sööme ikka normaalseid asju ka.

Hetkel ei tule midagi rohkem pähe - reede on käes ja aeg on mõned kokteilid valmistada.