Reedene päev algas üldse meil väga vara - nimelt pidime juba tööl olema 5.30 ehk 4st äratus. Sihuke tunne oli küll nagu oleks keset ööd üles aetud. Tegelikult oli varajane minek seepärast, et kell 2 töö lõpetada ja saaks hakata Margaret Riveri poole sõitma. Päriselt aga nii ei läinud, sest just sel päeval oli järsku mega-mega palju tööd. Polegi varem sihukest rabelemist ja jooksmist olnud nagu reedel ehk me lõpetasime umbes 3.30 alles. Plaan oli siis minna Margaret Riverisse, mis asub Perthist lõuna poole ca 290 km. Tuntud heade surfirandade ja veiniistaduste poolest. Terve nädal toimus seal üks surfivõitlus, mille pärast me esmalt teekonna ette plaanisime võtta üldse. Või no idee oli minna juba kaua aega enne seda, aga nüüd tundus hea aeg. Esialgu oli siis plaan startida kell 2. Töö venimise tõttu ja muude toimetuste pärast saime minema alles 6st. Auto oli reisiseltskonda täis 9.30 jõudsime ka lõpuks kohale. Ööbimiskohta meil seal aga polnud, sest mõni koht, kuhu helistasime oli täis ja sinna, kuhu esmalt plaanisime minna, pidi enne 6 kohale minema. Ilmselgelt 6ks me ei jõudnud. Kasutasin meie asjalikku matkaraamatut ja leidsin ühe lambafarmi, kus on juures ka kämpamisala koos muude luksustega nagu ikka siin kombeks. Esimene asi, mis autost välja tulles oli asjaolu, et õues on VÄGA KÜLM. Sihukest külma siin ei mäletagi. Panime rõõmsalt telgi ülesse ja siis tuli teine asjaolu - unustasime kõik voodiriided pluss teki koju. Viisin järgmisena madratsi telki ja kolmas tähelepanek oli, et madratsil on punn kadunud. Seega oli ainuke võimalus magada tühja madratsi peal ilma tekita. Ja väljas oli tõesti külm.Õnneks meie telkimisplatsi lähedal oli kämpaköök ja lõkkeplats. Võtsime oma eski (kohalike nimetus külmakastile) ja õlled ning pidu võis alata. Terve koht oli täis enamasti noori, kes olid tulnud surfivõistlust vaatama, lisaks veel päkkerid, kes püsivalt seal elasid. Esmalt plaanitud rahulikust õhtust ei tulnud midagi välja. Gloria hiilis mingi aeg magama, mina natuke hiljem. Poistel läks aga veidi näpust ja nende väikestesse peadesse tulid igasugused huvitavad õlle poolt tekitatud ideed. 10st oli öörahu ja koha omanik pani lõkkele kaane peale, et varsti ära lõppeks üritus. Nii kui nad aga minema läksid pani lõke tagasi põlema. Köögis oli ka piljardilaud, mida võis kella 10ni mängida. Posid aga arvasid, et selleks on hea aeg kell 4 öösel. Ja sedamoodi nad pargirahva välja vihastasid. Üks püsiv kämpaja oli korralikult vihastanud ja lõpuks kiid ära võtnud. Kui Siim just päeval oli rääkinud, et ta tahaks näha, kuidas arbuus sodiks kukub, siis nende jutu järgi "kogemata" (ilmselt oligi kogemata), nad seda ka samal õhtul kogesid. Külmkapi peal oli hiigelsuur arbuus ja kuidagimoodi komistasid või läksid vastu külmkappi ja seepeale terve arbuus maha kukkus täiesti sodiks. Niimoodi, et terve ruum seda täis oli. Siis oli kiire minek, tuled kustu ja magama. Minekuga oli kohe nii kiire, et unustasid eski koos õlledega sinna. Arbuusilugu aga sellega ei lõppe. Nimelt arbuusi omanik oli kämpa püsielanik ja tema suur vili oli talle nimelt nii kallis, et tegi sellest üli suure teema. Hommikul avastasime, et meie eski lõkkeplatsi juurest on kadunud ja ei omanik ega keegi sellest midagi ei teadnud. Asusime asja uurima, kuid algul targemaks ei saanud. Õhtul jälle köögis grillides otusustas Siim teadetetahvlile kirjutada "Where's my eski and 5 Coronas?". Sõime seal rahulikult kui järsku üks tüdruk tõusis püsti ja kirjutas lisaks " and my watermelon". Sellega oli teada, kes meie eski ära varastas. Tegelikult ta teadis,et arbuus oli katki mitte kadunud ja jutt oli liikvele läinud, et mingid eestlased mängisid piljardit öösel ja eks ta siis viis otsad kokku, et nemad ka ta arbuusi ära lõhkusid. Terve õhtu ja öö vaatas meid sihukese tapja pilguga. Mingi aeg tuli omanik ja viis piljardikiid ära ning ütles, et keegi oli terve eelmine öö mänginud piljardit ja inimesed ei saanud magada. Ütles veel, et "some estonians" ja keegi oli veel ka arbuusi ära lõhkunud. Posid muidugi ütlesid, et arbuusist nad midagi ei tea...arbuus on ju ümmargune ja võib ise maha veereda. Terve õhtu arutasime erinevaid teooriaid, miks see arbuus nii oluline oli jne...sihukesed plaanid ja mõtted käisid läbi :) Ühel hetkel läks Siim jälle tahvli juurde ja parandas kirja "my watermelon - I'm watermelon 'ks". Tüdruk sai vist suht vihaseks ja jõllitas meid tapjasilmadega edasi, midagi öelda ka ei julgenud. Mingi aeg saatis oma kuti tahvli juurde, kes arbuusikirja üldse ära kustutas. Veetsime seal aega edasi, jõime kirsi Jim Beami ginger alega...meil oli igati hea olla. Kuna 10st oli öörahu, siis olid see aeg omanikud jälle platsis. Üritust nad aga laiali ei saatnud seekord, vaid jäid isiklikult valvama, kuni lõke ära kustuks. Kui tuli lõpuks kustutatud said, siis saatsid kogu seltskonna isiklikult laiali, eriti oli see suunatud meile. Meid veel hoiatati, et me sinna tagasi ei läheks ja, et oleme üldse õnnelikud, et ka teise öö seal saame veeta, sest KEEGI MÄNGIS ÖÖSEL PILJARDIT JA ARBUUS OLI KATKI. Jah, arbuusi kaotusvalu oli suur ja kogu teema põhimõtteliselt tõmbaski seesama neiu ülesse. Sihuke karm režiim pandi pargile peale tänu eestlastele. Ehk kui eestlased pidu peavad, siis ikka korralikult. Kuulduste järgi elasid seal ka veel ühed eestalsed juba kolm kuud, neid me aga ei kohanud. Ilmselt nad kaua seal enam ei ela ka.
Nüüd aga ülejäänud reisist...nimelt ma enne mainisin, et tekke ega midagi meil polnud. Öösel läks aga VÄGA külmaks (eriti esimene õhtu). Mina ütlesin kohe, et telki ma ei tule ja magan autos. Seal oli aga ikkagi külm ehk panin kõik riided selga, mis võimalik - enda pusa, siimu pusa, kapuutsid pähe, teksad, sokid, mässisin jalad käterätiku ja siimu kampsuni sisse ja leidsin ühe lina ja lennukiteki meie autost. Niimoodi oli päris okei. Siim kõva mees mõtles aga,et läheb telki. Keris ennast jope ja lühikeste pükstega madratsi sisse rulli. Mingi aja pärast oli aga aru saanud, et jalgu enam ei tunne ehk tuli ka ära autosse. Mina siis magasin see öö esiistmel kuidagi kõveras, Siim tagaistmel - teisel ööl vastupidu. Täna on ikka veel jalgadel suht kõver olla.
Päevad olid aga soojad nagu ikka. Laupäeval läksime siis surfivõistlusi vaatama, mille pärast algul tulime. Rahvast oli palju ja enamus ikka sihukesed surfiteadlikud inimesed nagu austraallased ikka. Kurb asjaolu oli aga, et õlut seal ei müüdud ja poistel läksid kohe suunurgad allapoole. Lained olid küll võimsad ja surfarid väga head. Kuskil tund aega olime, siis otsustasime, et see võistlus pole ikka meie jaoks. Sufarid olid liiga kaugel, et neid kaua vaadata, pluss ega me sellest spordialast väga palju ei tea ka. Telekast on ilmselt huvitavam vaadata. Läksime bussiga auto juurde ja mõtlesime, et kuna Margaret River on ju tundud oma veinide ja istanduste pooles, siis peaksime ka meie mõnda minema. Nii sõitsimegi sisse esimesse, mis teepeal oli. Veinidegustatsioon maksis 10 dollarit - mina, Siim ja Taaniel kui "suured veiniteadjad" otsustasime selle võtta. Kokku sai maitsta 5 veini ja need pidi ise valima umbes 12 veini hulgast. Meie valisime kohe kõige kallimad ehk siis ka kõige tummised. Alguses kõige kallima valge, siis punase ja hakkasime järjest lahjemate poole minema. Kõige viimasena valisime kõige lahjema maitsega valge veini. Alles seejärel ütles degustaator meile, et tegelikult maitstakse neid vastupidi ehk lahjemast kangemani, sest muidu jääb tugevama maitse suhu. Vaikselt omaette naeris meie üle ja väga ei viitsinud tegeleda ka - ilmselt sai aru, et pole potensiaalsed ostjad. Mõtlesime talle veel lõpus öelda, et meile maitseb ikka "Coon" rohkem - see on kohalik 4-liitrine parmuvein, mis maksab ainult 14 dollarit ja maitseb hästi, kuid toob korraliku peavalu hommikul. Enamasti joovadki seda päkkerid või aborigeenid. Lõpuks kogu degusteerimise peale unustasime veel maksta ka... Enne kui jälle peoks läks otsutasime midagi asjalikku teha ja läksime koopaid avastama. Taolised koopad nagu Tšehhis on, ainult siin saab üksi ka sisse minna. Kiivrid pähe, taskulambid kätte ning uurisime ja puurisime kõik läbi. Ja pärast seda ostsime korraliku hunniku kanafileed, lemmikut mee-sojakastme marinaadi, türgi leiba, tomatit, kurki, hapukoort ja pidasime maha ühe õige eesti grillpeo, lisaks vürtsitas seda arbuusi ja piljardi draama.
Täna hommikul pakkisime telgid ja asjad kokku. Ütlesime nägemist arbuusinaisele (kes veel hommikul hambaid pestes ikka tapja pilguga vahtis) ja lammastele ning suundusime Yallingupi, mis oli 50 km üles poole. Jällegi üks tore koht, mis meeldib eriti surfajatele. Lained oli küll võimsad. Tegime Siimuga umbes 100 lainepilti, käisime ujumas ja võtsime tee tagasi kodu poole. Kuskil 6ks olime jälle vanas heas Perthis. Kogu tripp läks väga asja ette ja nalja sai rohkem kui rubla eest. Nüüd on jälle vahelduseks mõnus pikutada voodis ja jalgu sirutada. Kogu sünnipäev oli väga meeleolukas, kuigi aastanumber 21 ei paku Austraalias mingeid lisavõimalusi - kõik on alates 18, nii kasiino, baarid, klubid jne. Ometi peetakse seda üli tähtsaks sünnipäevaks...ei tea küll miks. Igatahes ega siis muud nüüd üle ei jää kui hakata planeerima meie järgmist reisi, mis toimub juba paari nädala pärast lihavõtete ajal. Seniks aga sööge arbuusi ja mängige piljardit!
HL & Siim
Esialge suursündmus ehk surfivõitlus
Õiged veiniteadlased
