Telgielu

Meie elu on hetkel veel jätkuvalt telgis. Väga ära harjunud juba. Vahepeal läheb veits liivaseks ja on tunne justkui magaks rannas, aga lai voodi ja looduslik konditsioneer on olemas. Tegelikult olen aktiivselt ikka maju otsinud ja nüüdseks juba viite vaatamas käinud. Iga kord on korralik rahvamass koos, kes juba seal olles tahavad aktiivselt ankeete täitma hakata. Esimest ankeeti oli ikka korralik tüütus täita - tahavad saada pmst kõike. Tööandja, eelmiste üürnike, kohalike austraallaste soovitusi, nende numbreid, aadresse. Lisaks panga väljavõtet, palgalehti, koopiaid kõikidest võimalikest dokumentidest, mis on, kommunaalide arved jne...Korralik paberimajandus. Nüüdseks oleme enam-vähem asjad kokku saanud, ainult pangaväljavõte veel teha. Kuna meil endal praegu nii palju raha pole nagu oleks tore kontol näidata, siis peame kellegilt veidi päevaks laenama, paneme mõlemad kordamööda oma kontole, laseme kinnitatud väljavõtte teha ja siis raha uuesti välja. Sellist skeemi kasutatakse siin üsna tihti. Tegelikult oleme ainult ühe avalduse sisse andnud ja kuigi vaatajaid oli 20 ringis, siis avaldusi oli ainult 3, mis annab veidi lootust. Teise avaldusega jäime hiljaks kahjuks, maja oli super hea. Vahepeal oli veel sihuke naljakas seik, et panime kuulutuse netti ka, et otsime maja ja nüüd kolmapäeval helistas üks tüüp, et tal maja pakkuda. Väitis, et ei viitsi home openit teha ja agentuuriga jamada. Palus, et läheksime maja väljast vaatama ja kui meeldib, siis saame kokku ja ta näitab seest. Asukoht oli super hea meile ja väljast tundus täitsa okei - kaks suurt garaaži ja väga suur aed. Eriti arvestades seda, et tavaliselt siin on imepisikesed aiad kui üldse. Neljapäevaks leppisime kohtumise kokku. Mõtlesime, et kui jube ikka olla saab. Sisse oleks saanud ka kolida juba järgmine nädal. Aga näed saab ikka olla jube - kohe kui sisse astusin sain aru, et tegemist on täieliku peldikuga. Eiri kohutavad olid köök ja vannituba. Oma sööki ma elu sees ei paneks sellistesse kappidesse. Pole isegi Eestis nii koledat maja näinud. Otsus oli kindel, et siina me ei lähe. Nüüd omanik on mitu päeva meile helistanud ja peale käinud. Küsib ikka liiga suurt hinda sihukese peldiku eest. Aga eks tuleb aktiivselt edasi otsida. Kui varem vaatasin pigem mööbliga, siis nüüd vaatan ilma, sest neid riigub hulgaliselt rohkem ja on lihtsam saada ka.

Töötan endiselt Bulldogis. Neljapäeval käisime Siimuga terve päev paigaldamas. Ühes kohas pidime tee ääres seisma jääma ja korralikult liiva sisse kinni. Tundus küll, et kõva pinnas, aga nii kui peale sõitsime, vajus ratas sisse. Panime asjad üles ära ja siis autot välja tõmbama. Õnneks oli kaasas katkine kühvel kaevamiseks ja üks pikk plank. Kohalikud austraalia kutid tulid appi, panime plangu alla ja lükkasime auto välja.

Reede õhtul tähistasime Eesti Vabariigi aastapäeva karavanpargis Capten Morgan Spiced Goldi, sprottide ja põdrakonserviga. Hommikul oli plaan 4st üles ärgata ja minna Rottnesti saarele ujumist vaatama. Nimelt ligi 20 aastat on Perthis toimunud ujumisvõistlus Cottesloe rannast kuni Rottnesti saarele, mis on kokku ligi 20 km. Esimene start oli 5.45 ja viimane 7.45. Ärkasime alles 6st ja kähku minema. Terve tee rannasr kuni saareni oli pakult täis paate, kajake, lennukid ja helikopterid tiirutasid. Osavõtjaid oli kokku kuskil 2000, nendest 800 soolo ujujat. Päris karm - 20 km ookeanis ujumist. Rahvast oli vaatamas palju ja väga äge. Kiiremad pidid ujuma ksukil 4 tunniga. Pärast võtsime rannakohvikus hommikusöögi ja nautisme nädalavahetuse algust. Lõunast sõitsime linna ja Saime kokku Siimu sõbra venna ja tema sõbrannaga, kes reedel Perthi tulid. Tõid meile kõike head ja paremad - alustades Siimu rattast kuni 3 pätsi leivani. Lisaks tiina komme, karuli- ja hakkliha maitseainet, sprotte, konserve :) Nii hea! Tegime neil väikse linnatiiru, võtsime mõne siidri mõnusas katusebaaris. Õhtu poole läksime nende hostelisse Shiraleesse, kus me isegi alguses elasime. Tegime mõned tervitusjoogid ja 3ks jõudsime ikka koju - telki. Niimodi elu vaikselt kulgeb, eelmine nädal käisime Hillaryses akvaariumis. Sai läbi haiakvaariumi jalutaud ja raile patsu teha. Siin kuurordis meil ka korraliku loomaaed - jänesed, haned, pardid ja kõik muud linnud. Arunn korralikult toidab neid siin iga päev ja nüüd nad enam ei kavatsegi lahkuda. Siim plaanib juba meie tulevasse majja nad kaasa võtta. Lisan varsti mõned pildid ka, et ikka kursis saaksite olla :)

         Hommikusöögil rannas

                                                                      Meie kodu

Paadid ootamas ujujaid

Rottnest swim

Unimüts hommikul

                                                           Tööl

Uus töö ja uud kodu

Juba tripi eelviimasel päeval saatis Siimu boss Andrew talle sõnumi, et esmaspäeval võta Hiie-Liin ka tööle kaasa. Nii ma siis läksingi sinna nädala algul - esmalt oli väga imelik küll, kõik ülejäänud sihukesed töömehed, aga sellega harjusin üsna kähku. Kaks indoneesia plikat on ka, kes muudkui sädistavad omavahel. Ega ma seal midagi väga teha ei oska, sest pole kunagi selliste asjadega kokku puutunud. Tegelevad nad siis igasugu reklaamide valmistamisega, nende paigaldamisega ja kõik võimaliku taoliste asjadega. Igatahes huvitav on kogu aeg, isegi siis kui ma poole ajast niisama tsillin seal. Enamasti teen tööd koos umbes 50ndates 2-meetrise Petega, kes on paras naljavend ehk igav ei hakka seal. Tööd on mul seal ilmselt mõni nädal kui on kiiremad ajad, aga hea seegi. Neljapäeval õnnestus mul ka siin esimest korda arsti juures käia. Nimelt pidin pakkima hiigelsuuri rulle töö juures kastidesse. Kastid olid aga liiga lühikesed ja selleks pidin need teisest kastist pikemaks ehitama ehk teise kasti lõikama pooleks. Töö muutus juba rutiinseks ja palju mõtteid olid peas ehk ühel hetkel oli käsi üleni verine - lõikasin korralikult noaga pöidlasse, pmst nuki pehme osa lipendas ühe naha otsa küljes. Läksin siis Pete juurde (kes just enne ütles, et ma sõrme ei lõikaks), et kuule, ma siin lõikasin natuke sõrme. Ja siis oligi minek 200 meetri kaugusele arsti juurde, kus sain nelja õmbluse võrra rikkamaks. Kokkuvõttes oli see päris naljakas - indoneesia tsikid olid nii hirmunud nägudega nagu oleks ise sõrme lõiganud, mul oli nägu nalja täis. Nüüd siis saan uuesti minna varsti niite eemaldama. Seetõttu nüüd umbes iga teine kommentaar on kõigil iga päev, et ära siis sõrme lõika või Hiie-Liin ja noad ei käi kokku jne. Ega nad seda nöökimist ei jäta ilmselt. 

Nädalavahetusel otsustasime Arunni juurde karvanparki minna jooke tegema. Meile hakkas seal aga nii meeldima, et nüüd kolisime ka ise karavanparki. Ütlesime nägemist meie pisikesele ühekohalise väikse voodi ja ilma õhuta kunkule, ostsime ägeda suure telgi, kus saab isegi püsti seista ja kolisime siia. Arunn ostis samasuguse telgi ja nüüd on meil korralik laager siin. Isegi külmkapp on, mille Andrew meile jättis. Karavanpargis on olemas kõik mugavused alates basseinist, mullivannist kuni vannitubade, köökide jne. Isegi koduloomad on siin. Pole ammu nii hästi maganud kui siin ja nüüd see kiire majaotsimise tuhin läks ka mööda, sest meile nii meeldib. Täna käisime ka ühte maja vaatamas, aga see polnud hea, homme jälle. Ärge nüüd mõelge, et oleme kodutud, sest siin on tõesti hea elu! Tuleme töölt, basseini ja mullivanni... :) 

Sihuke elu siis praegu ja naudime seda täiel rinnal!

Esperance ja känguruvaimustus

Edasi läks meie tripp natuke teistmoodi, kui olime plaaninud. Nimelt Esperance poole sõites ei tervitanud meid enam päike vaid hoopis pilved ja natuke vihma. Ilmaennustust vaadates avastasime, et lähipäevadel paremaks ei lähe, kui siis hullemaks ehk tuleb kähku ühe päevaga kõik ära näha ja teha. Õnneks päike ikka tuli ja soe oli ka. Tegime tiiru Great Ocean Drive-l, mis on ca 30 km pikkune rada, kus iga paari km tagant on ilusad rannad ja head vaated merele. Esperances pidavat olema Austraalia ühed parimad rannad ja kahtlemata on neil õigus. Teepeale jäid Twilight beach, Nine Mile beach, Ten Mile beach jne...vaade vaate järel. Ujusime 2006.aastal Austraalia parimaks rannaks valitud Twilight beachil ja edasi läksime Cape Le Grand rahvusparki ja see on koht lihtsalt SUPERSUPER! Ööbisime seal Lucky Bay kämpas. Rannad on seal veel eriti ilusad - täiesti helesinised ja liiv on nagu tuhk...nii peenike, et kui jalutad kriuksub. Lisaks on see kängurude hulgas väga populaarne. Põhimõtselt kogu aeg võib neid seal näha. Alguses olime küll üllatunud, sest tavalisel on nad üsna arad. Pärast kämpas aga saime endale päris palju uusi sõpru. Andsime neile kana ja pärast ei tahtnudki nad enam ära minna. Muudkui tulid ja enam ära ei läinud. Seisid pliidi juures ja ootasid süüa nagu koer. Eriti äge on see, kuidas nad söövad - nagu inimene. Hoiab kahe käega kinni, hammustab ühe tüki, sööb suu tühjaks, siis järgmise :) Jube äge, sattusime ikka täielikku känguru vaimustusse. Nii kui pimedaks läks kogunes neid sinna ikka aina juurde. Igas põõsas võis kuulda hüppamist. Kui jälle üks suur meie laua juurde istuma tuli ütlesin Siimule, et kukrus pisikest kängurut polegi veel näinud, et vist on liiga arad. Siim ütles veel jajaa. Siis võtsin taskulambi, panin laua alla ja nägime, et meie ees istuval kängurul on pisike kotis. Sattusime järjekordsesse vaimustusse. Vahepeal oli pea väljas, siis sukeldus jälle kotti nii, et ainult jalg oli näha. Tegime umbes 100 pilti vähemalt neist. Ööseks unustasasime kananagitsate kausi laua peale õue ja kui hommikul ärkasin, siis oli üks neist jälle seal ja lakkus meie kaussi. Sisu oli ilmselt ammu juba tühjaks söödud.

Hommikul uudistasime veel rahvuspargis. Ronisime ühe mäe otsa või pigem oli see kalju moodi mägi. Alt ei saanudki aru, et eriti järsk ja läksime plätudega. Lõpuks oli ikka põhimõtselt otse üles ronimine, aga siin on kõik rajad nii märgistatud, et pole hullu. Üles jõudes olime korralikult läbi juba. Vaade oli hea, aga kuna ilm üsna udune, siis kaugele ei läinud. Alla minnes hakkas juba kergelt sadama ja päris all oli juba padukas. Õnneks jõudsime õigel ajal ära käia enne kui kivid täitsa libedaks läksid. Edasi oli plaan Esperance minna tagasi, aga leidsime tavalise maantee asemel hoopis otsema rannatee ja kasutasime kohe oma auto oskusi ära. 22 km mööda randa ja kõrval ülisuured lained - sellist teed oleks võinud sõitma jäädagi. Vahepeal olin natuke hirmul küll, et jääme liiva kinni, aga meie kallis auto ei vedanud meid alt. Esperances külastasime kohalikku hiina restorani, kus saime hapuks läinud sööki ehk selle peale otsustasime kähku linnast lahkuda. Esperance jättis aga üli hea mulje - kahju, et ilm natuke ära rikkus. Sinna tahaks kindlasti veel minna. Edasi oli VÄGA palju üksluist teed- üks maa koht teise järel. Polnud enam puid ega midagi. Umbes 400 km pärast tegime väikse peatuse Hydenis, kus on kuulus wave rock. Tekkinud on see ca 40 mln aastaga vee erosiooni tulemusel. Kivi ise oli küll  äge, aga ülejäänud koht ikka täitsa urgas. Nagu oleks must-valgesse filmi sattunud - mitte ühtegi värvi. Õnneks see jäi meile tee peale - ainult kivi pärast poleks küll mõtet sinna minna, mida ilmselt paljud teevad. Plaanisime järgmise öö kuskil kämbada. Ilm läks aga aina jahedamaks ja vihma sada. Kui veel 200 km Perthini oli otsustasime, et ei kutsu küll kuskile kämpana. Isegi teksade ja pusaga oli külm ehk sõitsime kähku Perthi tagasi. Nii jäigi meie tripp natuke lühemaks. Selle eest nägime nii palju vähese ajaga. Lääne- Austraalias on ikka väga palju avastada tegelikult. Enamik turiste läheb ainult ida kaldale suurlinnu avastama, aga ka siin on palju näha ja vähem turistikad.

Otsustasime oma nädalavahetust aga mitte raisku lasta ja laupäeval läksime poistega krabisid püüdma. Võrgud olid meil juba olemas, aga eelmine kord läks teepeal auto katki. Seekord nii kaugele minema ei hakanud - 20 km Perthist ja saagiga võib rahule jääda- 8 krabi saime! Ilusad sinisevärvilised olid. Algul küll väga ei võtnud, aga kohalikud õpetasid, et kanaga peab püüdma ja andsid meile veidi oma sööta ja küll siis hakkas tulema. Kohalikud poisid püüdisd ka ülisuure rai. Esimene kord ei jõudnud välja tõmmata - ca 40 mintsa üritasid, teine kord said kätte. Ja oli alles elukas. Tegid pildi ära ja viskasid tagasi. Õhtuks keetsime krabi ja oi kui head. Puhastada on neid ainult tüütu, kui keegi veel selle ka ära teeks, oleks eriti luksuslik.

Sihukesed olid meie eelmise nädala seiklused. See nädal juba uued tuuled täitsa, aga sellest juba edaspidi.

Koera asemel

Lucky Bay

Meie pere

22 km rannateed

Lucky Bay 

Wave Rock

Southern Forests

(kirjutatud 2.02.12)

Nüüd oleme siis jälle ratastel nädalaks ajaks. Siimu ja Arunni garaažis veedetud 50 tundi ei läinud raisku ja auto on taas sõidukorras ja parem kui varem – lippab lausa ise edasi. Esmaspäeval seadsime siis teekonna Edela-Austraalia poole ehk Lääne-Austraalia lõunaosasse. Kohe alguses juhtus väike äpardus – nimelt sõidame rahulikult kiirteel ja järsku käib mingi kolakas.Tähendas see seda, et bodyboard ja üks minu metallninaga saabas lendasid katuselt minema. Õnneks ükski auto pihta ei saanud ja pidime oma asjadest loobuma, sest tagasi ei saa ju kiirteel minna. Natuke kahju oli, aga bodyboard oli pmst leitud ja saabas poleks nagunii kasutust saanud, sest farmimõtest ju loobusime. Edasi juba Manjimupi poole. Seda ala nimetatakse laialt southern forests  ja oma nime ta väärib. Tee oli väga erinev sellest, mida nägime põhja poole minnes. Silmapiiri ulatuses võis näha hiigelsuuri metsasid ja mitmesaja aasta vanuseid puid. Teed olid künkalised ja käänulised ning ümbritsetud puualleedest. Vahepeal võis näha ka viinamarja ja kõiksugu teisi farme. Teepeal olevad linnad olidki enamasti väiksed farmilinnad, aga palju ilusamad ja puhtamad kui põhja pool. Pluss me pole veel ühtegi aborigeeni kohanud siiamaani. Esimene pikem  peatus oli Manjimupis. Käisime ka kohalikus visitor centre’s, et rohkem infot saada, töötaja seal aga lihtsalt tegi igas võimalikus kohas ringikesi kaardil ümber ja ütles, et vaadake ise. Käisime siis mõnes iidses metsas – King Jarrah puu juures, mis on 500 aastat vana ja 26,1 meetrit pikk. Edasi suudusime Diamond tree juurde, kuhu otsa sai 51 m kõrgusele redelist ronida. Vanasti kasutati selliseid puid metsatulekahjude asukoha määramiseks. Ka meie selle ronimise ette võtsime – alguses oli natuke jube küll, aga kui kõrgusega ära harjus polnud enam midagi hullu. Järgmine linn oli pemberton, mis on samuti väike farmilinn. Sõitisme lähedalasuvasse rahvusparki ja otsisime üles kämpaala. Seekordsel tripil üritame vältida mugavustega karavanparke ja ööbime tasuta või siis odavates kämpaalades, mida siin leidub peaaegu igas rahvuspargis ja randade juures. Tee sinna oli üli kitsas künkaline metsatee, mille ühel küljel oli lihtsal sügav org .

Teisipäeval võtsime suuna Walpole ja Denmarki poole. Nende kahe linna vahepeal on koht nimega - the Valley of the Giants, kus on 60 meetri kõrgusele tehtud rada, mille peal saab kõndida läbi hiigelsuure metsa, kutustakse seda  tree top walk. Seal käidud uurisime ka kõik ülejäänud ouud läbi ja sellega meie metsauurimine lõppes ka. Edasi suundusime Denmarki, mis on samuti üsna väike linnake – ostsime õhtusöögi materiali ja leidsime ülimõnusa kämpa-ala Perry beachil. Koht oli ca 30 km linnast väljas otse ranna juures. üks parimaid ööbimispaiku, mis meil olnud on. Edasi viis tee William (või siis Siiri Sõrmuse moodi Uljam) Bay rahvusparki Greens Pooli juurde, mis on ülimõnus täiesti läbipaistva veega rand. Kogu rannaala on aga ümbritsetud hiigelsuurtest kividest ehk lained kalda juurde ei jõua ja see muudab vee üli selgeks. Veetsime mõne aja seal, ronisime mööda kive teistesse randadesse ja Elephant Rocki juurde. Kõik oli lihtsalt super! Sihukesi kohti ei saagi kirjeldada, neis peab ise käima. Edasi kähku Albanysse, mis on üli mõnus (natuke suurem juba) puhkuslinn. Meenutab veidi Pärnut. Ja tuul on seal ka korralik kogu aeg. Käisimegi kohalikus wind farm’is, mis koosneb  12 tuulegeneraatorist. Sealt otse Torndirrup National Parki, kus olid ülihead vaated rannikule ja suured hiiglaslikest kividest kaljuservad, mis tekkisid kui palju miljoneid aastaid tagasi Antartika ja Austraalia lahku läksid. Õhtupoole mõtlesime colest läbi hüpata ja süüa osta, aga otse ninaees pandi pood kinni. Väikelinna värk, et 6st toidupoed ka kinni. Edasi mõtlesime hakata vaikselt Esperance poole sõitma, mis on Albanyst 500 km kaugusel. Kohe linna ääres nägime aga esimest hääletajat austraalias ja võtsime peale. Tegemist on 21-aastase itaalia kutiga Milanost. Parkisime auto kuskile parkla moodi kämakohta ja nüüd olemegi jälle hommikust saati sõitnud kolmekesi esperance poole. Ilm on täna kahtlaselt pilves ja vihmane. Loodetavasti on see vaid ajutine nähtus.

Tänaseks kõik ja naudime on väikest reisi edasi J