Juba tripi eelviimasel päeval saatis Siimu boss Andrew talle sõnumi, et esmaspäeval võta Hiie-Liin ka tööle kaasa. Nii ma siis läksingi sinna nädala algul - esmalt oli väga imelik küll, kõik ülejäänud sihukesed töömehed, aga sellega harjusin üsna kähku. Kaks indoneesia plikat on ka, kes muudkui sädistavad omavahel. Ega ma seal midagi väga teha ei oska, sest pole kunagi selliste asjadega kokku puutunud. Tegelevad nad siis igasugu reklaamide valmistamisega, nende paigaldamisega ja kõik võimaliku taoliste asjadega. Igatahes huvitav on kogu aeg, isegi siis kui ma poole ajast niisama tsillin seal. Enamasti teen tööd koos umbes 50ndates 2-meetrise Petega, kes on paras naljavend ehk igav ei hakka seal. Tööd on mul seal ilmselt mõni nädal kui on kiiremad ajad, aga hea seegi. Neljapäeval õnnestus mul ka siin esimest korda arsti juures käia. Nimelt pidin pakkima hiigelsuuri rulle töö juures kastidesse. Kastid olid aga liiga lühikesed ja selleks pidin need teisest kastist pikemaks ehitama ehk teise kasti lõikama pooleks. Töö muutus juba rutiinseks ja palju mõtteid olid peas ehk ühel hetkel oli käsi üleni verine - lõikasin korralikult noaga pöidlasse, pmst nuki pehme osa lipendas ühe naha otsa küljes. Läksin siis Pete juurde (kes just enne ütles, et ma sõrme ei lõikaks), et kuule, ma siin lõikasin natuke sõrme. Ja siis oligi minek 200 meetri kaugusele arsti juurde, kus sain nelja õmbluse võrra rikkamaks. Kokkuvõttes oli see päris naljakas - indoneesia tsikid olid nii hirmunud nägudega nagu oleks ise sõrme lõiganud, mul oli nägu nalja täis. Nüüd siis saan uuesti minna varsti niite eemaldama. Seetõttu nüüd umbes iga teine kommentaar on kõigil iga päev, et ära siis sõrme lõika või Hiie-Liin ja noad ei käi kokku jne. Ega nad seda nöökimist ei jäta ilmselt.
Nädalavahetusel otsustasime Arunni juurde karvanparki minna jooke tegema. Meile hakkas seal aga nii meeldima, et nüüd kolisime ka ise karavanparki. Ütlesime nägemist meie pisikesele ühekohalise väikse voodi ja ilma õhuta kunkule, ostsime ägeda suure telgi, kus saab isegi püsti seista ja kolisime siia. Arunn ostis samasuguse telgi ja nüüd on meil korralik laager siin. Isegi külmkapp on, mille Andrew meile jättis. Karavanpargis on olemas kõik mugavused alates basseinist, mullivannist kuni vannitubade, köökide jne. Isegi koduloomad on siin. Pole ammu nii hästi maganud kui siin ja nüüd see kiire majaotsimise tuhin läks ka mööda, sest meile nii meeldib. Täna käisime ka ühte maja vaatamas, aga see polnud hea, homme jälle. Ärge nüüd mõelge, et oleme kodutud, sest siin on tõesti hea elu! Tuleme töölt, basseini ja mullivanni... :)
Sihuke elu siis praegu ja naudime seda täiel rinnal!
No comments:
Post a Comment