Lihtsalt mõnus :)

Aeg läheb ikka jube kiiresti, eriti kui sa tahad, et see seisaks. Minu kuu Austraalias hakkab vaikselt lõpule jõudma. Juba pühapäeval võtan suuna Eesti poole, et teisipäeval ilusti kooli minna. Vahepealne aeg siin on olnud aga väga meeleolukas. Otsustasime külastada Perthist vaid 20 km kaugusel asuvat Rottnesti saart. Juhtus nii, et käisime seal lausa kaks korda. Esimest korda läksime koos meie ülemuse venna sõbra jahiga. Paat oli täitsa uhke, kajut, mitu korrust. Alguses saime asjast aru nii, et meid pannakse saarele maha ja nad ise sõidavad ümber selle ja püüavad kala. Lõpuks tsillisime kõik koos terve päeva laevas ja sõitsime sellega erinevatesse randadesse, kus vesi oli lihtsat ülivõrdes ilus ja läbipaistev. Paadist sai vette hüpatud kordi ja kordi, usinamad nägid isegi delfiine. Vaalu näha ei õnnestunud, kuigi läheduses nad olid, sest veepind mudane. Lõunaks jõudsime ka saarele, kus sõime lõunat ja tutvusime keskusega. Vanasti oli Rottnest saar, kuhu saadeti aborigeene. Tänapäeval aga "rikaste" saar. Nt vaid laevapilet edasi-tagasi maksab ligi 100 dollarit. Teekond sinna on aga ca 20 minutit. Kuna esimesel korral nägime saart rohkem paadi pealt, siis läksime sel nädalavahetusel omal käel tagasi. Laenutasime rattad ja sõitsime ligi 30 km ehk tegime saarele tiiru peale. Kraade oli sel päeval kõigest 40. Aga mõnus, tänu tuulele polnud väga raske. Ahjaa...lõpuks õnnestus meil ka madu näha. Sõitsime siis oma lõpukilomeetreid, kui Kärt järsku karjus, et vaata madu. Ta esmalt mõtles, et see on surnud, kuid siis hakkad kiiresti tema poole roomama ja lõpuks tõstis veel pea üles. Kärt õnneks sõitis kähku eest ära. Mina ja Siim nägime seda kõike pealt...toimus nagu kiirkaadris. Madu ise oli peenike must, aga pikk. Neid pidi seal saarel üldse palju olema. Tean ka teisi inimesi, kes pole kusagil mujal madu näinud kui Rottnestil. Ülejäänud päeva veetsime Salmon beachil, mis on üks mõnusatest randadest. Lisaks elavad vaid Rottnestil quokkad, kes on nii öelda nagu hiigelrotid, aga liiguvad edasi känguru moodi. Päris naljakad olevused. Õhtul sõitsime paadiga tagasi, sõime mõnusa õhtusöögi Fremantles.

Üldse on kogu see aeg olnud väga sisustatud ja aktiivne. Esmalt ligi 10-tunnised tööpäevad, trenn, kinos juba vähemalt 3 korda käinud, rattasõidud, grillimised. Reedel käisime ühes Mehhiko restoranis söömas, kuhu saab vaid ette broneerides ja ei pidanud pettuma. Koht ise on Mehhikole omaselt lärmakas. Üsna raske on omavahelgi rääkida, sest lärm on nii suur. Ja kui kellelgi on sünnipäev, siis kõik töötajad peavad täiest kõrist karjuma sünnipäeva laulu. Söögist ma üldse ei räägi...see oli imehea. Sihukesi burritosid ja asju pole varem saanud. Pühapäeval suutsime ennast läbi kuumuse ikkagi vedaga ka linna, kus oli Hiina uue aasta pidustused. Turg, kus sai igasugu aasia toite maitsta ja muud träni. Pärast saime Aviarys kokku Elinega Norrast, kellega kohtusin 4 aastat tagasi Šveitsi laagris. Juhuslikult olime samal ajal koos Perhtis. Päris naljakas oli pärast nii pikka aega kokku saada ja veel Austraalias. Tore igaljuhul - juba 3 inimene, keda sealt laagrist pärast seda näinud olen. Muud ei oskagi väga öelda praegu. Koju veel ei tahaks tulla. Praegu siin hea mõnus. Töö juures Andrew suudab ikka vahel juuksekarvad püsti tõsta, aga kõik muud asjad korvavad selle hetkel.

Tagasi soojas

Kaalusin ja mõtlesin, kuid lõpuks otsustasin siiski natuke blogi ka kirjutada. Kes ei tea, siis olen taaskord Austraaliamaal, mis ei tähenda, et pärast ühte semestrit ülikoolis kaugele ära põgenesin, vaid lihtsalt olen natuke aega Siimule seltsiks. Tuttavat teekonda alustasime seekord Tartu lennujaamast, mis annab täitsa lennujaama mõõtmed välja küll. 30 tundi lennujaamu ja lennukeid ja kohal me olimegi. Siimu ülemus Andrew ootas Siimu juba pikkisilmi tagasi. Tahtis isegi, et me juba neljapäeva hommikul tööle läheksime (lennuk jõudis 2 ajal öösel), mida me muidugi ei teinud. Ka mina otsustasin oma puhkust ka veidi tööga sisustada, sain oma vana ametiposti tagasi...asjad on täitsa meeles veel ja tuleb välja küll. Kuigi sisuliselt on ka väga palju passimist ja lihtsalt asjaliku näo tegemist. Andrew on säilianud oma "head" organiseerimis - ja juhtimisoskused ehk kogu aeg valitseb suur segadus ja tööd muudkui kuhjub. Lisaks on tal ka uus "mänguasi" flatbed printer, mis maksab siin 150 000 dollarit. Iga päev käib silitab ja pühib tolmu sellest. Siim sai ka nüüd ülesandeid veel juurde loomulikult ehk multimees nagu ta on seal.

Üldjuhul on Austraalia ikka samasugune nagu varem. Kui viimati kui siin viibisin oli külm vihmane talv ja kandsin vahel toaski mütsi, siis nüüd on see asendunud mõnusa suvega. Keskmiselt 30-35 kraadi iga päev, kuigi järgmiseks paariks päevaks lubab ligi 39. Elame ikka samas kohas koos perenaise ja kahe tütrega, kelle elu on läinud paremuse poole - suheldakse isegi väljaspool maja olevate inimestega ja kõik käivad tööl. Laupäeval oli Austraalia päev ehk ühesõnaga väga tähtis püha. Seega oli esmaspäev töölt vaba. Võtsime ette 200 km ja sõitsime lõuna poole Busseltoni, kus meie töökaaslane Pete koos oma naise ja sõpradega karavanides puhkasid. Karavanpark asus otse ookeani ääres linna külje all ja oli täiesti paksult rahvast täis. Saime telgi ära paigutatud Pete karavani kõrvale. Kuigi Perthis toimus ka Austraalia päevale kohaselt suur ilutulestik, otsustasime sellest loobuda ja õigesti tegime. Laupäeva veetsime rannas, mängisime seal palli ja saime ka loomulikult veidi kõrvetada. Austraalia päike on endiselt salakaval. Õhtu poole käisime Busseltoni kail, mis on 1,6 km pikk ehk paras väike õhtune jalutuskäik. Õhtud möödusid meil enamasti Pete karavanis õlut juues ja niisama juttu ajades. Väga mõnus. Pühapäeval võtsime Pete ja Siimuga ette väikese tripi selles regioonis, et näha kohti, kuhu me eelmine aasta ei jõudnud. Esmalt tegime peatuse väikeses linnakeses,mille nime ma kahjuks ei mäleta. Iseloomulik on aga see selle poolest, et terve linn on erinevaid täissuuruses lehma kujusid täis ja iga nurga peal müüakse naturaalseid erinevat sorti komme, mis on ikka kolmekordse hinnaga. Õnneks saab tasuta proovida. Edasi suundusime Augustase ja Cape Leeuwini tuletorni juurde. Sealt on näha, kuidas India ookean ja Lõuna ookean kohtuvad. Uurisime läheduses igasugu paiku ja tegime iga nurga juures pilti. Õhtul jõudsime veel ka Margaret Riveri šokolaadivabrikusse, mis on sisuliselt keset põldu hiiglaslik šokolaadipood, kus saab osta käsitsi tehtud maiustusi. Ka Perthis peaks nende pood olema, ainult et hinnad on odavamad. Kohapeal oli võimalus ka šokolaade maitsta, millega seostub ka natuke naljakas lugu. Nimelt oli seal kolm suurt kaussi, kus igaühes olid erinevad väiksed šokolaadipallikesed. Kõrval oli kiri "kasuta lusikat", millega oli mõeldud, et ära käega tõsta neid komme endale, vaid tõsta lusikaga, kas siis oma käe või salvräti peale. Üks umbes 10-aastane neegripoiss, kes ilmselgelt lugeda oskas, kasutaski ilusti lusikat: võttis selle suure lusika ja sõi neid komme nagu supikausist otse suhu. Pärast ei tekkinud enam väga isu antud lusikat katsuda. Õhtul jälle grillisime ja tutvusime ka Pete sõpradega. Esmaspäeval pakkisime telgid ja asjad kokku, et minna Simmo jäätisevabrikusse, mida Pete naine meile soovitas. Inimesi oli seal väga palju ja jäätisevalik SUUR. Alates ferrero rocheri maitselisest jäätisest kuni õunapiruka maitselise jnejne...mida võtta, mida jätta ja üks nii öelda jäätisepall annab Eesti mõistes ikka vähemalt kaks kui mitte rohkem välja. Enne jäätise söömist veetsime aega Eagle Bays, mis on imeilus rand täiesti kristallselge veega. Kui Perthi randades on lained väga suured ja ujuda üsna keeruline, siis seal oli ideaalne. Lisaks polnud seal ka raisid, keda Busseltoni rannas võis näha igas suunas. Kui olime päikese poolt juba ära praetud suundusime tagasi Perthi ja läksime Gardenisse, mis on sama omaniku oma, mis Leederville Hotel (varasem töökoht) ja asub täpselt kõrval. Saime tasuta jooke ja parimat pizzat, mis kunagi Austraalias saanud olen. Sellega lõppeski nädalavahetus, millega väga rahule jäime.

Nüüd on töönädal täies hoos - st nüüd juba jälle lõppemas. Muidu on Austraalia elu ikka mõnus. Püüan vältida ennast paksuks söömast ja rohkem ise süüa teha. Kõik olid töö juures nii üllatunud, et ma olen nii peenikeseks jäänud...vahepeal hakkas juba endal imelik. Tegin ühte spordiklubisse ka kaardi. Nüüd olengi seda külastanud paar korda. Naljakas on ikka, et siin sisuliselt puuduvad riietusruumid. Inimesed kõnnivad trenniriietega sisse ja pärast samamoodi nendega välja. Isegi ujulasse läheval paljud otse autost rätik ümber ja pärast märjana tagasi. Paar nädalat veel ja siis juba koju tulek. Aeg läheb kiiresti. Selge on aga see, et kui eelmine kord ei tahtnud üldse Eestisse tagasi minna, siis nüüd ei tundu seal ka midagi nii hull. Ainus, mis mind veel siin hoiab on Siim. Selleks korraks kõik. Kui usin olen, siis ehk kirjutan mõni kord veel.

HL