Viimastest nädalatest siis natuke. Ei saanud meiegi jätta suurt jalgpalliõhtut vahele. Pigem oli see küll jalgpallihommik, sest mäng algas kohaliku aja järgi 3.45. Üks ainukesi kohti, kus seda näidati oli kohalik kasiino, mis on ainuke üldse Lääne-Austraalias. Kogu teekond meile sinna algas üsna põnevalt. Nimelt lõpetasime töö umbes pool üks ja plaan oli siis kähku rongi peale minna. Sellisel ajal käivad nad suht harva ja järgmine pidi alles pooleteist tunni pärast minema. Igaljuhul maha me sellest jäime, pluss avastasime veel , et Siim unustas passi töö juurde. Läksime kergema vastupanu teed ja tellisime takso. Kohale jõudes polnud aga lugu kõige toredam, sest Siimu sisse ei lastund. Nagu ma maininud olen, siis siin kontrollitakse peaaegu alati dokumente ja enamasti tahetakse ikka passi saada. Pidasime plaani, et mida teha. Õnneks olid ka meie majakaaslased tulemas, kes Siimu id-kaardi suutsid kodust üles leida. Ootasime siis kuskil 2,5 tundi kasiino ukse taga, vahepeal ühinesid meiega ka Joosep ja Anna. Uni oli küll juba päris suur. Lõpuks Siim oma id-kaardi sai. Siis selgus aga, et turvad ja managerid olid muutunud (Siim üritas ikka kõiki neid sebida enne) ja nad olid asendunud ühe kilist turvamutiga, kes üldsegi ei tahtnud aktsepteerida id-kaarti (kuigi enne oli jutt, et toogu kasvõi ükskõik milline pildiga dokument). Karjus seal, et see on seadusevastane ja me rikume seadusi.Õnneks polnud kõik ikkagi nii karmid ja sisse me lõpuks saime. Kasiino ise oli väga särav ja uhke. Me seadsime oma sammud seal asuva spordibaari poole, kus oli ligi 20 eestlast ja ülejäänud iirlased. Vaatasime mängu ära ja oi kui tore oli kuulata, kuidas punapead laulsid seal oma võidulaule. Pidu sellega veel läbi ei saanud, vaid viis meid kaasmaallaste juurde jätkupeole. Ja koju kuskil 10ks...polnud just kõige parem olemine ja ega õhtul tööle ka väga ei viitsinud minna. Igaljuhul õhtu läks korda, hoolimata, et eesti kaotas. Iirlastest veel niipalju, et neid on siin ikka väga PALJU ja austraallased neid eriti ei salli. Baaris peetakse meil ka iirlast kõige halvemaks kliendiks ja nende väljendite kohta visatakse nalja. Näiteks kui nad tahavad viina spritega, siis nad küsivad "vodka white" või "vodka white lemonade". Nagu meil oleks veel ka teistvärvi limonaade.
Eesti toimuvatest uudistest veel, et sellel toredal kuupäeval (11.11.11), kui toimus jalkamäng, sain ma endale ka pisikese venna. Oskas valida endale hea kuupäeva :)
Üks päev käisime ka loomaaias. Nägime Austraalia põhiloomad, ämblikud, ussid ära, kellega meil tulevikus on võimalik kohtuda. Loomaaed ise polnud väga suur ja Tallinna loomaaiale väga alla ei jää. Kuna minu soov oli kindlasti koaalasid näha, siis otsisime neid seal ligi 45 minutit. Lõpuks siis leidsime õige koha, aga neid polnud kuskil näha. Seepeale loomaaiavalvur näitas meile kahte karvatuusti puu otsas ja tuleb välja, et need armasd karud magavad 22 tundi päevas, sest nad toituvad ainult lehtedest ja on seetõttu kogu aeg väsinud. Ilmselt sellepärast neil sihuke padjanägu ongi peas.
Eelmine nädal käisin veel mingi lambitööl ühel päeval, kus pidin shampust jagama kaubanduskeskuse ostuõhtul. Töö ise kestis vaid 5 tundi, aga kuna see oli agentuuri vahendusel, siis pidin selleks seal agentuuris 1,5 h erinevaid pabereid täitma. Lisaks tegema matemaatikaülesandeid (korrutamine, üksteise all liitmine), vastama raamatu abiga küsimustele tõstukite, erinevate masinate, ehitustöö ohutusnõuete kohta. Töö ise oli mega igav, sest see kaubanduskeskus polnud oma üritust eriti reklaaminud ja inimesi oli vaid mõni. Pidin seal kandikuga ringi käima ja jooke pakkuma (kahjuks polnud ainult kedagi kellele pakkuda). Aga lihtne raha, sest palka maksti hästi. Ühele tüdrukule vist üldse ei meeldinud seal - pärast 2h ütles, et läheb pausile, aga tegelikult jooksis ära :P Saab kindlasti "hea" märgi agentuuri endast.
Selleks korras kõik.
Hiie-Liin
No comments:
Post a Comment