Kalbarri

Nonii – täna ehk teisipäeva õhtul oleme sihukeses üsna urkas nagu Billabong. Telefoni levi siin pole, rääkimata Telstra 3G ehk ka Internetiühendus puudub. 

Asjad pole vahepeal läinud päris nii nagu plaanitud. On olnud häid ja halvemaid juhtumisi. Kuid kes teab, milleks see halb hea oli. Viimased päevad veetsime siis Kalbarris, mis on väike mõnus puhkuse- ja kalurilinnake. Olemas on kohvikud, baarid ja kõik muu mida vaja. Esimese päeva pühendasime tervenesti Kalbarri rahvuspargile, mis oli igat hetke väärt. Ronisime kõikvõimalike nukkide otsa, ronisime mööda kivirannikut alla randa...igalt poolt avanesid võrratud vaated rannikule. Ega sõnadega seda ei oskagi kirjeldada. Lisan mõne pildi ka. Õhtu poole ehk siis 4 ajal otsutsasime sisemaa poole sõita, kus on üks rahvuspargi põhikohti – nature’s window. Tee sinna polnud, aga kõike meeldivam – nimelt 26 km värskelt freesitud teed ehk totaalset vibratsiooni. Tundus nagu terve igavik. Kohale jõudes tuli matkata veel 500 m õige kohani. Ei tundu ju väga hull – väljas oli ligi 40 kraadi, pluss seal oli märk, et nende kivide juures on temperatuur ligi 10 kõrgem ehk kusagil 50 ringis. Vaade oli muidugi suurepärane – pärast olin näost punane nagu vähk. Järgmise kohani oli veel 12 km freesitud teed ja 900 m matka. Tasus ära end siiski. Ja nüüd tuleb siis kõige põnevam koht. Ehk hakkasime tagasi sõitma mööda „mõnusat „ teed kui järsku kuuleme mingit mulina taolist asja. Peatasime auto kähku kinni ja auto oli keema läinud. Siim julge nagu ta on jooksis kohe kapoti juurde, tõstis selle ülesse ja nii kui korgi pealt ära sai tuli sihukese purskega see keev pruun vesi sealt välja. Kuidagi sai ennast maha rullida , et otse näkku ei saaks. Üleni mudane oli küll, aga õnneks kõik korras. Edasi siis läksid esimest korda kasutusse meie veekanistrid. Kork oli aga sihukese hooga ära hüpanud, et seda leida ei õnnestunud. Minema me sealt igaljuhul saime õnneks. Lugu pole aga veel läbi. Karavanpargis avastasime, et vesi kaob jube kähku ja kõik ikka korras pole. Hommikul helistasime RACi ehk kindlustusse, mille Siim tegi, tulid kohale ja jõudsid selgusele, et radiaator katki ja muud pole teha kui välja vahetada. Kuna oli pühapäev, siis tähendas see meile veel kahte päeva Kalbarris. Esialgu plaanisime esmaspäeval edasi liikuda. Radiaatorist veel nii palju, et nagu pärast selgus siis see oli igivana ja 4 kohast katki ehk vedas, et me selle seal avastasime, mitte sihukeses urkas nagu tänase öö veedame. Kalbarris käisime veel Rainbow Jungle’s, mis on nö papagoide loomaed – võis näha igasugu erisorte. Üks ala oli sihuke, kus kõik lendasid vabalt. Päris ilusaid ja erilisi papagoisi nägime ja ühega saime isegi veidi juttu puhuda. Vaatasime ka kohalikud rannad üle, kus oli enamasti ülisuur tuul. Kui rannast lahkusime olime lihtsalt üleni liivased, sest tuul puhus kõik peale. 

Pühapäeva õhtul juhtus veel sihuke asi, et sõime parajasti äsja grillitud kana ja jõime õlut, kui 2 kutti ja üks tüdruk meist mööda kõndisid. Mõlemad ilma ühegi sõnata saime aru, et tegu on eestlastega ja kui neile tere ütlesime, olid nad üsna üllatunud. Õhtu veetsime koos nendega ja vahetasime reisimuljeid. Mina esialgu sain aru, et kõik on eestlased ja mõtlesin omaette, et päris imelik nad inglise keeles räägivad omavahel. Arvasin, et võib-olla tahavad harjutada keelt. Varsti tuli välja, et üks on hoopis nende sakslasest sõber.  

Ja ülejäänud kaks päeva me lihtsalt ootasime, et auto valmis saaks. Võtsime endale ajutiselt rendika sealt samast parandust. Käisime rannas ja mängisime monopoli. Algul armsana tundunud Kalbarri oli lõpuks juba üsna igav ja tüütu ning kannatamatult ootasime oma autot. Kuigi alguses pidi see valmis saama teisipäeva hommikul, siis vajalikud osad jõudsid alles pärastlõunal kohale. Ehk hakkasime liikuma alles 5 paiku. Kaua sõita ei saanud, sest pimedaks läks ära ja pole siin kõige mugavam sõita, sest kängurud tulevad rohkem liikvele. Seepärast valisimegi ööbimiskohaks esimese kämpa. Kui eelmisel 500 km oli asulaid palju, siis teisel ehk praegu on neid praktiliselt null.

Loomadest veel niipalju, et nüüdseks oleme kohanud ka juba vabalt liikuvaid elusaid känguruid. Esimest nägime meie karavanpargi kõrval kalpsamas Eile oli mõni ka teeääres. Lisaks kohtasime karavanpargis täitsa suurt sisalikku – ca 40 cm. Pluss eile enne kämpasse jõudmist nägime teepeal ka esimest madu. Kuigi oli üsna väike, siis jubejube ikkagi. Loodan, et nendega eriti kokkupuuteid ei tule. Ja muidugi papagoid, kes iga nurga peal kraaksuvad, väga-väga palju väiksemaid sisalikke.

Sihukesed olid siis Kalbarri seiklused. Kui blogi kirjutamist alustasin olime Billabongis ja kohe magama jäämas. Nüüd juba ammu liikvel uusi kohti avastamas. Sellest aga juba järgmine kord.

     Kalbarri National Park

                                            Nature's Window