Sydney ja Melbourne reis (2): Melbourne

Eile lõpetasin siis sellega, et läksin Melbourne lennuki peale. Lend ise kestis kõigekst natuke üle tunni. Maandus väikesesse lennujaama, mis asus Melbourne kesklinnast ligi 55 km. Pilet sinna lennujaama oli ligi 40 dollarit odavam kui põhilennujaama ehk alati tasub vaadata lende väikestesse rottidesse lennujaamadesse. Sealt olin broneerinud juba otse bussi linna. Ilm tundus ikka Melbournes alguses väga külm. Eks ma valmistasin ennast selleks ette ka, sest see on Austraalias tuntud väga vahelduva ja pigem jaheda ilma poolest. Isegi suvel pidavat olema vihma ka ja praegu on peaaegu et juba talv. Esimese asjana ostsin endale vihmavarju. Ilm oli täpselt selline, et üks hetk oli soe, päike ja 10 minuti pärast sadas vihma. Kirjutasin veel Siimule smsi, et siin ilm nii mõnus ja samal ajal hakkas vihma sadama. Otsisin oma hosteli (või tegelikult oli nimi Space Hotel) ja see oli super ilus. Võtsin endale jälle 6. toa. Igal korrusel oli mingi asi - minu korrusel kinoruum - samasugused punased toolid nagu  kinodes ja suur ekraan, kolmandal korrusel jõusaal, neljandal raamatukogu moodi puhkeruum ja viimasel hiigelsuur köök, rõdu. Kõige ilusam hostel, mida kunagi näinud olen ja ainult 27 dollarit oli öö. Sydneys mind hoiatati, et Melbourne hostelid on palju räpasemad ja koledamad, aga tegin õige valiku. Mõlemad hostelid valisin hostelworldi kaudu lugedes nende hinnanguid, arvustusi ja asukohta silmas pidades.

Esimesena tegin siis tiiru ümber kesklinna. Nimelt on Melbourne on ainuke linn Austraalias, kus on tramm (Sydneys on ka mingi taoline asi, kuid vaid paarsada meetrit). Liigub ka tasuta tramm ehk city circle mis teeb tiiru kesklinnale. Peatub iga tänava ristumiskohas, kus siis öeldakese, et mis asub paremal/vasakul, kuhu sellest peatusest saab ja lühikese ajaloo nt millal ehitati. Täitsa tore asi ja saab veidi paremini aru linnast. Melbourne tundus algul kuidagi palju keerulisem kui Sydney. Kohati oli see aga NII aeglane. Vahepeal oli tunne, et jala saab ka kiiremini, kuna peatusi oli ikka väga tihi, pluss valgusfoorid. Käisin Federation Squarel, mis on linna nö keskväljak. Pmst kogu aeg toimuvad seal mingid üritused, festivalid. Ühel õhtul algas sealt mingisugune öömaraton. Melbourne on väga teistsugune linn kui ülejäänud Austraaliat. Palju vanasid hooneid, samal ajal palju väga huvitavat arhitektuuri ja teistsusugseid ehitisi. Kui Sydney meenutab pigem Ameerikat, siis Melbourne Euroopat. Paljud peavad seda suureks versiooniks Tartust. Meeleolu pole nii kiire kui Sydneys vaid pigem sihuke boheemlaslik, palju kunstiinimesi (JA AASIALASI) ja ka üks parim shopingulinnasid Austraalias. Kuna minu eesmärk polnud shoppamine, siis seda ma ka eriti ei harrastanud. Lisaks oli mul vaid käsipagas, milleks oli mu väike seljakott, mis oli minnes juba üsna täis. Esimesel õhtul Melbournes sain ka mõnusa üllatuse ehk hakkasin haigeks jääma. Pühapäeval sain veidi külma Sydneys suure tuule käes jalutades ja esmaspäeva õhtul oli korralik haigus sees. Hingata nina kaudu ei saanud, kurk üli valus, ilmselt ka väike palavik. Öösel eriti magada ei saanud, pluss hommikul pidi veel kell 7 tõusma, et ainetele registreerida ülikoolis...Lõpuks teisipäev oligi sihuke uimane. Käisin Queen Victoria Marketil, kust saab kõikvõimalikke asju. Palju parem võrreldes Sydney marketitega. Aga Londoni omasid ei ületa vist miski. Müüdi igasugu põnevaid sööke, puuvilju, riideid. Kuna ma nohu tõttu maitset ei tundud, siis jäi seepäev söömata. Neljapäeval ostsin sealt  aga bratwursti ja hapukapsaga hot dogi, mis oli täitsa hea. Pool ülejäänud päeva veetsin hostelid teed juues, mis muutis enesetunde juba täitsa talutavamaks. Suhtelsin hostelirahvaga ja õpetasin ühele italioonole inglise keelt. Nii naljakas see nende aktsent ikka. Õhtul läksin linna jalutama jälle ja pimedas pilte tegema. 

Kolmapäeval oli äratus juba 6st, sest broneerisin endale päevase reisi Great Ocean Roadile. Vastu tuli mikrobuss, kogus rahva peale ja linnast väljas me juba olimegi. Sõitmist oli palju, aga kuna peatused tihedalt, siis seda väga tähele ei pannudki. Grupis oli igasugu naljakaid inimesi ka - nt kaks umbes 70-80 aastat roosades siidkleitides ja looridega birma naist. Nii armsad olid nad. Vanem neist (sendimeetri paksuse halli patsiga) tuli  isegi oma roosa kleidikesega vihmametsa väiksele matkale. Väga ilusaid kohti ja vaateid nägi teepeal. Nägin ära oma esimesed metskud koaalad. Elavad ühes karavanpargis kõikide puude otsas peaaegu. Korralikud karvapallid on ikka. Üsna raske on neid üldse puu otsas märgata. 20 tundi päevast magavad, kuid meil õnnestus neid ka ärkvel näha. Lisaks oli veel VÄGA palju papakoisid, kes meelsasti inimeste peas või õla peal istusid. Eriti muidugi asiaate ründasid, sest nad söötsid neile sihvkasid. Ilm oli ka üsna hea, vihma ei sadanud. Kogu tripp läks väga asja ette ja hea, et ikka otsustasin sellele minna, sest tegelikult ma seda ei plaaninud.

12 apostlit, mis on Great Ocean Roadi üks kõige kuulsamaid kohti. Tegelikult neid kivimoodustusi 12 ei ole, aga kui GOR turistisihtkohas tehti, siis nimetati palju vaatamisväärsusi ümber, et need oleksid  meeldejäävamad.

London Bridge - ehk tegelikult oli seal praegu tühja koha peal enne õhuke rada ehk meenutas silda ja seal peal oli lubatud isegi inimestel käia. 1990.aastal juhtus aga sihuke asi, et üks paarike oli parasjagu tagumise osa peal, kui tuli suur laine ja silla osa nagu naksti merre kukkus. Paarike jäi siis lõksu tagumisele osale. Õnneks nende sõbrad olid kaldal ja läksid abi otsima (sest mobiile siis veel polnud eriti). Lõpuks lubas helikopter 5 tunni pärast tulla. Kuna see aeg tundus aga liiga pikk, siis helistati kanal 7 (nagu eestis kanal 2 vb), kes siis tuli oma kaamerate ja helikopteritega kohale ja enne tegi ikka toreda loo ja filmis paarikest lõksus ning lõpuks päästis ära ka.  Selline lugu - vedas, et kedagi silla osa peal ei olnud.

Tagasi Melbourne jõudsime umbes 9 ajal. Neljapäev oligi juba viimane päev. Käisin veel marketil ja niisama nautisin seda linna. Sõitsin trammiga St Kildale, kus asub rand ja suviti põhiline baarides käimise koht. Oli täitsa ilus, aga ei midagi erilist. Rand polnud ka suurem asi. Pimedas võib seal minipingviine kohata. Ilm oli ka väga mõnus ja soe. Isegi ilma jakita sai olla. Kuna lennuk läks alles 8 õhtul, siis aega oli üsna palju. Jõin Melbourne head kohvi ja istusin Federation Square'l. Nimelt käib Austraalias nö vaidlus, et kus siis ikkagi on kõige parem kohvi - enamus arvavad et Melbournes. Lõpuks otsustasin ikka Eureka tornis ka ära käia. Kuna ma Sydney Tower Eyes üsna pettusin, siis ei tahtnud alguses Melbourne omasse minna. Tegelikult oli see aga mitmeid kordi parem - palju kõrgem, nägi igale poole, klaas oli maast laeni, isegi õues sai käia (ja ei pidanudki 40 dollarit juurde maksma), poole odavam ka. Veetsin seal peaaegu 2 tundi. Alguses kui oli valge ja kui hakkas pimedaks minema. Väga mõnus koht.

Pärast seda oligi aeg minna juba lennujaama. Tagasilend oli suurest lennujaamast. Võtsin bussijaamast shuttle bussi ja paarikümne minuti pärast olingi juba lennujaamas. Lend sujus hästi ja jetstar kohaliku odavlennufirmana teeb silmad ette ikka Ryanairile ja Easyjetile. Meie boss muidugi alguses kohe, et oi Jetstar on sitt, aga oli täitsa tavaline. Lisaks saab osta näiteks 10 dollari eest endale ipadi kasutus sõidu ajaks, kus on igasugu filme, seriaale, muusikat. Pikkadel lendudel on meediasüsteem tavaline, aga lühikestel pole varem seda näinud. Isegi Estonian Air, kes ennast odavlennufirmaks ei pea (ega ka ole), ei paku sellist võimalust. Kell 12 olingi juba tagasi kodus Perthis, kuhu saabudes oli tunne nagu oleks soojamaareisile tulnud. Kokkuvõttes ma ei oskagi öelda, et kumb linn mulle rohkem meeldis. Alguses Melbourne jõudes olin täitsa kindel, et Sydney meeldib rohkem, aga mida kauem esimeses viibisin, seda rohkem hakkas see mulle meeldima. Seal pole küll suuri tuntud vaatamisväärsusi, aga Melbournes on midagi muud. Tuntud oma väga rohkete baaride, pubide, hea kohvi, shoppamise ja põhikoht, kus footyt mängitakse/vaadatakse. Footy on siis taoline nagu ameerika jalgpall, ainult austraala versioon ehk natuke teised reeglid. Mina hakkaksin ilmselt seal elades tundma puudust headest randadest. Kui juba Austraalias elada, siis ikka ilusa ilmaga kohas, sest vihmast ilma saab eestis piisavalt tunda. Aga kõigega ju harjub. Niiet Melbourne on tore ja Sydney on ilus...Eks iga üks otsustab ise, nii öelda nöökimist nad ilmselt omavahel kunagi ei lõpeta. Selline väike ülevaade siis minu reisist. Kes veel vahepeal aru ei saanud, siis jah, ma käisin seal üksi. Ja tegelikult ongi täitsa tore üksi reisida, nii tutvud ja suhtled palju rohkem teiste inimestega ning saad teha ja käia täpselt enda järgi. Ainult selle nädalaga tutvusin ma filipiinlase, 3 inglase, 5 sakslase, austerlase, 2 kanadalase, itaallase, uusmeremaallase, hiinlase, tailase, hollandlase ja lisaks mitme austraallasega. Sihuke kirju seltskond siin koos. Nüüd aga kõik, tänud neile, kes selle kõik läbi lugeda viitsisid.

HL