Arbuus ja pillerkaar!

Esiteks suured tänud kõigile õnnesoovide eest ehk te vast pole mind veel täiesti maha kandnud. Aga ma siis räägin natuke lähemalt meie suurepärasest ja meeldejäävast nädalavahetusest.

Reedene päev algas üldse meil väga vara - nimelt pidime juba tööl olema 5.30 ehk 4st  äratus. Sihuke tunne oli küll nagu oleks keset ööd üles aetud. Tegelikult oli varajane minek seepärast, et kell 2 töö lõpetada ja saaks hakata Margaret Riveri poole sõitma. Päriselt aga nii ei läinud, sest just sel päeval oli järsku mega-mega palju tööd. Polegi varem sihukest rabelemist ja jooksmist olnud nagu reedel ehk me lõpetasime umbes 3.30 alles. Plaan oli siis minna Margaret Riverisse, mis asub Perthist lõuna poole ca 290 km.  Tuntud heade surfirandade ja veiniistaduste poolest. Terve nädal toimus seal üks surfivõitlus, mille pärast me esmalt teekonna ette plaanisime võtta üldse. Või no idee oli minna juba kaua aega enne seda, aga nüüd tundus hea aeg. Esialgu oli siis plaan startida kell 2. Töö venimise tõttu ja muude toimetuste pärast saime minema alles 6st. Auto oli reisiseltskonda täis 9.30 jõudsime ka lõpuks kohale. Ööbimiskohta meil seal aga polnud, sest mõni koht, kuhu helistasime oli täis ja sinna, kuhu esmalt plaanisime minna, pidi enne 6 kohale minema. Ilmselgelt 6ks me ei jõudnud. Kasutasin meie asjalikku matkaraamatut ja leidsin ühe lambafarmi, kus on juures ka kämpamisala koos muude luksustega nagu ikka siin kombeks. Esimene asi, mis autost välja tulles oli asjaolu, et õues on VÄGA KÜLM. Sihukest külma siin ei mäletagi. Panime rõõmsalt telgi ülesse ja siis tuli teine asjaolu - unustasime kõik voodiriided pluss teki koju. Viisin järgmisena madratsi telki ja kolmas tähelepanek oli, et madratsil on punn kadunud. Seega oli ainuke võimalus magada tühja madratsi peal ilma tekita. Ja väljas oli tõesti külm.Õnneks meie telkimisplatsi lähedal oli kämpaköök ja lõkkeplats. Võtsime oma eski (kohalike nimetus külmakastile) ja õlled ning pidu võis alata. Terve koht oli täis enamasti noori, kes olid tulnud surfivõistlust vaatama, lisaks veel päkkerid, kes püsivalt seal elasid. Esmalt plaanitud rahulikust õhtust ei tulnud midagi välja. Gloria hiilis mingi aeg magama, mina natuke hiljem. Poistel läks aga veidi näpust ja nende väikestesse peadesse tulid igasugused huvitavad õlle poolt tekitatud ideed. 10st oli öörahu ja koha omanik pani lõkkele kaane peale, et varsti ära lõppeks üritus. Nii kui nad aga minema läksid pani lõke tagasi põlema. Köögis oli ka piljardilaud, mida võis kella 10ni mängida. Posid aga arvasid, et selleks on hea aeg kell 4 öösel. Ja sedamoodi nad pargirahva välja vihastasid. Üks püsiv kämpaja oli korralikult vihastanud ja lõpuks kiid ära võtnud. Kui Siim just päeval oli rääkinud, et ta tahaks näha, kuidas arbuus sodiks kukub, siis nende jutu järgi "kogemata" (ilmselt oligi kogemata), nad seda ka samal õhtul kogesid. Külmkapi peal oli hiigelsuur arbuus ja kuidagimoodi komistasid või läksid vastu külmkappi ja seepeale terve arbuus maha kukkus täiesti sodiks. Niimoodi, et terve ruum seda täis oli. Siis oli kiire minek, tuled kustu ja magama. Minekuga oli kohe nii kiire, et unustasid eski koos õlledega sinna. Arbuusilugu aga sellega ei lõppe. Nimelt arbuusi omanik oli kämpa püsielanik ja tema suur vili oli talle nimelt nii kallis, et tegi sellest üli suure teema. Hommikul avastasime, et meie eski lõkkeplatsi juurest on kadunud ja ei omanik ega keegi sellest midagi ei teadnud. Asusime asja uurima, kuid algul targemaks ei saanud. Õhtul jälle köögis grillides otusustas Siim  teadetetahvlile kirjutada "Where's my eski and 5 Coronas?". Sõime seal rahulikult kui järsku üks tüdruk tõusis püsti ja kirjutas lisaks " and my watermelon". Sellega oli teada, kes meie eski ära varastas. Tegelikult ta teadis,et arbuus oli katki mitte kadunud ja jutt oli liikvele läinud, et mingid eestlased mängisid piljardit öösel ja eks ta siis viis otsad kokku, et nemad ka ta arbuusi ära lõhkusid. Terve õhtu ja öö vaatas meid sihukese tapja pilguga. Mingi aeg tuli omanik ja viis piljardikiid ära ning ütles, et keegi oli terve eelmine öö mänginud piljardit ja inimesed ei saanud magada. Ütles veel, et "some estonians" ja keegi oli veel ka arbuusi ära lõhkunud. Posid muidugi ütlesid, et arbuusist nad midagi ei tea...arbuus on ju ümmargune ja võib ise maha veereda. Terve õhtu arutasime erinevaid teooriaid, miks see arbuus nii oluline oli jne...sihukesed plaanid ja mõtted käisid läbi :) Ühel hetkel läks Siim jälle tahvli juurde ja parandas kirja "my watermelon - I'm watermelon 'ks".  Tüdruk sai vist suht vihaseks ja jõllitas meid tapjasilmadega edasi, midagi öelda ka ei julgenud. Mingi aeg saatis oma kuti tahvli juurde, kes arbuusikirja üldse ära kustutas. Veetsime seal aega edasi, jõime kirsi Jim Beami ginger alega...meil oli igati hea olla. Kuna 10st oli öörahu, siis olid see aeg omanikud jälle platsis. Üritust nad aga laiali ei saatnud seekord, vaid jäid isiklikult valvama,  kuni lõke ära kustuks. Kui tuli lõpuks kustutatud said, siis saatsid kogu seltskonna isiklikult laiali, eriti oli see suunatud meile. Meid veel hoiatati, et me sinna tagasi ei läheks ja, et oleme üldse õnnelikud, et ka teise öö seal saame veeta, sest KEEGI MÄNGIS ÖÖSEL PILJARDIT JA ARBUUS OLI KATKI. Jah, arbuusi kaotusvalu oli suur ja kogu teema põhimõtteliselt tõmbaski seesama neiu ülesse. Sihuke karm režiim pandi pargile peale tänu eestlastele. Ehk kui eestlased pidu peavad, siis ikka korralikult. Kuulduste järgi elasid seal ka veel ühed eestalsed juba kolm kuud, neid me aga ei kohanud. Ilmselt nad kaua seal enam ei ela ka.

Nüüd aga ülejäänud reisist...nimelt ma enne mainisin, et tekke ega midagi meil polnud. Öösel läks aga VÄGA külmaks (eriti esimene õhtu). Mina ütlesin kohe, et telki ma ei tule ja magan autos. Seal oli aga ikkagi külm ehk panin kõik riided selga, mis võimalik - enda pusa, siimu pusa, kapuutsid pähe, teksad, sokid, mässisin jalad käterätiku ja siimu kampsuni sisse ja leidsin ühe lina ja lennukiteki meie autost. Niimoodi oli päris okei. Siim kõva mees mõtles aga,et läheb telki. Keris ennast jope ja lühikeste pükstega madratsi sisse rulli. Mingi aja pärast oli aga aru saanud, et jalgu enam ei tunne ehk tuli ka ära autosse. Mina siis magasin see öö esiistmel kuidagi kõveras, Siim tagaistmel - teisel ööl vastupidu. Täna on ikka veel jalgadel suht kõver olla.

Päevad olid aga soojad nagu ikka. Laupäeval läksime siis surfivõistlusi vaatama, mille pärast algul tulime. Rahvast oli palju ja enamus ikka sihukesed surfiteadlikud inimesed nagu austraallased ikka. Kurb asjaolu oli aga, et õlut seal ei müüdud ja poistel läksid kohe suunurgad allapoole. Lained olid küll võimsad ja surfarid väga head. Kuskil tund aega olime, siis otsustasime, et see võistlus pole ikka meie jaoks. Sufarid olid liiga kaugel, et neid kaua vaadata, pluss ega me sellest spordialast väga palju ei tea ka. Telekast on ilmselt huvitavam vaadata. Läksime bussiga auto juurde ja mõtlesime, et kuna Margaret River on ju tundud oma veinide ja istanduste pooles, siis peaksime ka meie mõnda minema. Nii sõitsimegi sisse esimesse, mis teepeal oli. Veinidegustatsioon maksis 10 dollarit - mina, Siim ja Taaniel kui "suured veiniteadjad" otsustasime selle võtta. Kokku sai maitsta 5 veini ja need pidi ise valima umbes 12 veini hulgast. Meie valisime kohe kõige kallimad ehk siis ka kõige tummised. Alguses kõige kallima valge, siis punase ja hakkasime järjest lahjemate poole minema. Kõige viimasena valisime kõige lahjema maitsega valge veini. Alles seejärel ütles degustaator meile, et tegelikult maitstakse neid vastupidi ehk lahjemast kangemani, sest muidu jääb tugevama maitse suhu. Vaikselt omaette naeris meie üle ja  väga ei viitsinud tegeleda ka - ilmselt sai aru, et pole potensiaalsed ostjad. Mõtlesime talle veel lõpus öelda, et meile maitseb ikka "Coon" rohkem - see on kohalik 4-liitrine parmuvein, mis maksab ainult 14 dollarit ja maitseb hästi, kuid toob korraliku peavalu hommikul. Enamasti joovadki seda päkkerid või aborigeenid. Lõpuks kogu degusteerimise peale unustasime veel maksta ka... Enne kui jälle peoks läks otsutasime midagi asjalikku teha ja läksime koopaid avastama. Taolised koopad nagu Tšehhis on, ainult siin saab üksi ka sisse minna. Kiivrid pähe, taskulambid kätte ning uurisime ja puurisime kõik läbi. Ja pärast seda ostsime korraliku hunniku kanafileed, lemmikut mee-sojakastme marinaadi, türgi leiba, tomatit, kurki, hapukoort ja pidasime maha ühe õige eesti grillpeo, lisaks vürtsitas seda arbuusi ja piljardi draama.

Täna hommikul pakkisime telgid ja asjad kokku. Ütlesime nägemist arbuusinaisele (kes veel hommikul hambaid pestes ikka tapja pilguga vahtis) ja lammastele ning suundusime Yallingupi, mis oli 50 km üles poole. Jällegi üks tore koht, mis meeldib eriti surfajatele. Lained oli küll võimsad. Tegime Siimuga umbes 100 lainepilti, käisime ujumas ja võtsime tee tagasi kodu poole. Kuskil 6ks olime jälle vanas heas Perthis. Kogu tripp läks väga asja ette ja nalja sai rohkem kui rubla eest. Nüüd on jälle vahelduseks mõnus pikutada voodis ja jalgu sirutada. Kogu sünnipäev oli väga meeleolukas, kuigi aastanumber 21 ei paku Austraalias mingeid lisavõimalusi - kõik on alates 18, nii kasiino, baarid, klubid jne. Ometi peetakse seda üli tähtsaks sünnipäevaks...ei tea küll miks. Igatahes ega siis muud nüüd üle ei jää kui hakata planeerima meie järgmist reisi, mis toimub juba paari nädala pärast lihavõtete ajal. Seniks aga sööge arbuusi ja mängige piljardit!

HL & Siim

Esialge suursündmus ehk surfivõitlus

 Õiged veiniteadlased

                                                                  Koopaid puurimas

                                                                         Lõbus kaevur

                                    Tähelepanu tahvlile - enne kui arbuusitädi sinna joonistama läks

                                                                       Mingid eestlased

                                            Alati on tore tagasi tulla meie tagasihoidlikku majja

Luksuslik elu siseruumides

Jah, täna on see päev, mil ma kirjutan järgmise postituse, kuid enam mitte telgis istudes. Vaid hoopis meie mõnusas toas, kus on isegi püsiühendus. Eelmine nädal siis otsutasime, et telgielust on ikka korralikult kopp ees ja peaks endale siis toa leidma, kui maja otsimisega nii kaua läheb. Tegime gumtree lahti ja täitsa mitu tükki leidsime. Teisipäeval käisime siis esimest vaatamas ja ei pettunud. Kuigi asub hoopis Lõuna-Perthi pool ehk töökohast teisel pool linna - tegemist on siis suure villaga, kus elab omanik ehk umbes 50.aastane naine, tema tütar (ca 24) ja veel üks üüriline umbes 50ndates naine. Maja on ikka väga-väga suur - viis magamistuba, kinoruum, kaminaruum koos suure malelauaga, söögituba, veel üks söögitoa taoline ruum, suur sise-grillala, suur aed purskaevuga, lisaks spa aias ja ehe pizzaküpsetusahi. Kui algul maja ära vaatasime polnud veel päris kindlad. Õhtul aga taaskord karavanparki minnes kohtusime meie ratturist valvuriga, kes iga asjaga vingub kogu aeg meiega. Kord arvas, et meie telk kulutab liiga palju nende muru või telk on liiga kaugel meie alast jne... Iga kord ähvardas, et kui seda nüüd nii ei tee selleks ajaks, siis viskame välja. Kuu aega kellegi vingumist kogu aeg ei jõua kuulata ja viimane kord lihtsalt tuli astus meile põhimõtteliselt telki sisse ehk pärast seda olime kindlad, et võtame selle toa. Kolmapäeval viisime oma asjad sisse ja nüüd oleme nautinud selliseid luksuseid nagu siseruumis magamine ja VOODI! Väärtustage seda! Viimane kord magasime normaalses voodis detsembri alguses, pärast seda on olnud ainult kas madrats, diivan või ühekohaline kitsas voodi. Maja on ka igati hea. Lisaks elavad siin veel ka 18-kuune koer Bailey ja kass. Nüüd kindlasti hakkavad kõik paanitsema, et mul ju koera allergia, aga kõik on okei. Meie toas ta ei käi ja omanik ka koristab kogu aeg ehk saame elatud küll koos. Rajoon on ka suht uhke - enamasti rikkamad inimesed.

Laupäeval saime Siimu onupojaga kokku, kes alles Austraaliasse tuli ja läksime minigolfi mängima. Linnast umbes 20 km on minigolfi rajad botaanikaaia moodi kohas. Kõnnid läbi erinevate puude, järvede ja nende vahel on mängualad. Kokku oli 36 tükki ja mängisime kõik läbi ka. Ega see nii lihtne polegi. Pärast tegime veel väikse piljardi ja õhtul suundusime eestlastest töökaaslastega randa õllele ja grillima. Grillimisest ei tulnud kahjuks midagi välja ehk jäi ainult õlu. Poisid olid teeäärest korraliku golfivarustuse leidnud koos pallide, tikkude ja keppidega ehk öösel sai ka päris golfilööke proovitud. 5st saime koju ja nautisme luksust hommikul kaua magada. Telgis see kahjuks polnud võimalik, sest alates 8st läks täiesti saunaks ja linnud andsid ka korralikku kontserti hommikuti. Külastasime täna jälle meie lemmikut vene poodi, kus soetasime seekord leiba, karumsi kohueksi, pelmeene, sefiirikomme, kalja ja normaase maitsega juustu. Hinnad on muidugi korralikult kirved, aga tasub ära. Pood asub meie uuele kodule täitsa lähedal, ilmselt hakkame tihedateks külalisteks. Õhtu poole läksime Cottesloe randa, kus on alates märtsi algusest olnud skulptuurinäitus. Täitsa omamoodi oli, mõni asi oli täitsa äge. Pärast võtsime kannu head kokteili Cottesloe hotellis ja pidasime sunday sessionit nagu Austraalias pühapäeviti kombeks on. Nädal jälle läbi ja nii need siin lähevad. Praegu eriti kiiresti. Teeme väikseid plaane juba mu sünnipäevaks ka. Loodetavasti saame linnnast välja selleks ajaks. Aga ma ei saa palju aega kulutada blogile, olen jälle sõltuvusest seriaalide vaatamisest netis, mida ma mitu-mitu kuud teha ei saanud. Nüüd tuleb järgi vaadata kõik. Lisan mõned illustreerivad pildid ka uuest kodust.

Ja kõigile, kes tahavad pakke, kaarte või muid toredaid asju saata, siis nüüd on meil ka oma aadress.

14 Maldon Way, Mt Pleasant, 6153 Perth, WA, Australia

Nädalavahetusest nädalavahetusse

Viimasel ajal nii palju tegemist, et ei saa mahti eriti kirjutada. Ei maininud siin enne, et tegelikult oli meie auto vahepeal täitsa tuksis jälle. Asi algas siis kui kolisime telki ja järgmine päev Siim avastas, et õli jälle lekib. Paar päeva saime tööl käidud nii, et kallasime õli peale iga päev, aga kaua nii ju ei sõida. Võtsime siis töö auto, mida keegi vabal ajal ei kasuta. Meie õnneks aga pidi see just siis minema teenindusse kaheks nädalaks. Mõnus elu telgis ilma autota. Ega muud üle ei jäänud kui Arunn pidi hakkama tund aega varem tööle minema, et meid enne ära viia ja pärast õhtul järgi tulema. Õnneks ta töötab üle tee meist. Sõitsime siis korraliku "pereautoga" ringi 2 nädalat. Nimelt on tal korralik tööauto ikka - suure kastiga tööriistadade jaoks ja ees kolmeinimese pink. Üsna keeruline oli sinna ikka kolmekesi mahutada - hakkama aga saime. Siim istus keskel ja vahetas käike, Arunn vajutas sidurit. Pika peale tüdinesime nii meie kui tema sellest jamast ära ja oli aeg auto korda teha ikka. Kui nad algul arvasid, et lekib blokikaanetihend, siis suurema uurimise peale selgus, et hoopis käigukasti tihend (või midagi taolist). Ühest küljest hea uudis, et ei pea sama teed läbi käima nagu eelmine kord autot tehes, teisest küljest polnud kumbki varem käigukasti maha võtnud. Ajasime auto Arunni töökoha garaaži, poisid tõstsid selle üles ja järgmised paar päeva veetsime kõik garaaži. Nemad auto all, mina nautisin tasuta wifi mõnusid - sai rahulikult netist seriaale vaadata ja muusikat kuulata. Tavalise netipulgaga sellist luksust väga lubada ei saa. Meie õnneks oli tegemist pika nädalavahetusega, sest esmaspäeval oli labor day ja vaba. Pika pusimise peale (või siis mitte nii pika) saadi auto kokku jälle ja läks kohe käima. Nüüd oleme jälle õnnelikud autoomanikud. Pikal nädalavahetusel oli aga ka halb pool. Austraallastele meeldib väga sellistel puhkudel linnast välja sõita või siis vastupidi maalt linna sõita ehk meie karavanpark oli täiesti täis broneeritud juba neljapäevast. Isegi mitte ühtegi telgikohta. Ja see karavanpark pole üldsegi mitte väike. Neljapäeva hommikul pakkisime oma telklaagri kokku ja ladusime kõik Arunni auto kasti. Leidsin eelmisel päeval ühe teise karavanpargi üheks ööks. Alates reedest ei leidunud aga Perthis mitte ühtegi vaba hostelituba ega ka telkimiskohta. Linnast ei saanud ära ka minna, sest auto oli osadeks veel. Nii me siis veetsime mõned ööd juveelipoes. Arunn ehitas üht juveelipoodi ja nii me siis seadsime end seal sisse mõneks ajaks. Poes oli ainult üks suur lett, mõned toolid ja ülisuured klaasid tänavale, kus oli kõiki möödakõndijaid ilusti näha. Tagaruumides oli ka köök ja WC. Päris meeldiv oli mõni öö veeta siseruumides - ei mingit suurt tuult ega lindude kraaksumist. Pühapäeva hommikuks saime auto valmis ja läksime proovisõidule Lancelini (ca 130 km põhja poole).Oleme varemgi seal paar korda käinud - üli-ilus surfirand, kus saab autoga ringi sõita. Teised eestlased olid juba seal laupäevast ja otsustasime nendega ühineda. Õhtul pidasime maha väikse peo ja kuna öö oli järsku peale tulnud ja unustasime endale ööbimiskoha otsida või koha, kuhu telk panna, et mitte trahvi saada. Meie ronisime oma mugavasse autovoodisee, teised posid enda autosse. Ainult Arunn otsutas õues madratsi peal olla. Tema õnnetuseks olid seal aga sprinklerid, mis keset ööd purskama hakkasid. Öösel kuulsime ka meie, et keegi kondab auto juures taskulambiga ringi ja mõtlesime juba hirmuga, et valvur, sest tegelkult seal ööbida ei võinud. Oli aga hoopiski läbi vettinud Arunn. Hommikul oli aratus vara, sest palavaks läks ära - ca 37 kraadi jälle. Mingi aeg läksime randa, kasutasime Arunni vettinud madratsit bodyboardina, väga äge. Korralikke liuge sai ikka kui õigele lainele sattuda. Rannas oli ka üsna palju surfareid, sest lained on seal korralikud. Siim ja Arunn vaikselt tinistasid seal ja õhtul sõidutasin nad tagasi juveelipoodi veel üheks ööks. Üli mõnus oli jälle linnast välja saada. Teisipäeval kolisime pärast tööd oma endisesse karavanparki tagasi, sest kohad olid jälle vabanenud.
Nüüd tiksusime neli päeva tööl jälle ja taaskord nädalavahetus. Kuna ilm on jälle kuumaks läinud (ei tulnudki talv veel) - laupäeval oli 38 kraadi, täna 42 kraad, siis otsutasime kohalikus veepargis/lõbustuspargis ära käia. Kutsusime Kärdi ja Fredi ka ja veetsime terve laupäeva seal. Ideaalne koht sellise ilmaga - igasugused torud asjad, vabalangemine jne. Siimul võttis ikka jala korralikult vabalangemine värisema, ei julgenud pärast seda algul isegi torudesse enam tulla...aga lõpuks ikka vedasime ta sinna tagasi ka veel. :) Õhtul otsutasime linna peole minna koos uute eestlastega, kes meil tööl on - 2 kutti ja üks tüdruk. Läksime muidugi Leederville, kus kõik tuttavad juba, viskasime neile käppa ja saime terve õhtu tasuta jooke. Kell 1 pandi juba kinni ja siis seadsime sammud veel Northbridge, kus klubid kauem lahti. Või noo enamik neist olid kas geiklubid või poolgeiklubid. Ladyboysid nägi tänaval küll päris palju. Läksime Geisha baari ja lõpetasime oma õhtu seal. Pärast jälle taksoga koju karavanparki. Siin ka käis mingi aktsioon - mendid olid kohal ja panid meie naabrimehe käed raudu. Ei tea, mis värk oli...ilmselt sõitis täis peaga. Tänane hommik algas jälle mõnusas saunas, jube palav. Ei osanud kusagile istuda ega astuda. Algul olime basseini ääres, seal hakkas liiga palav...läksime kinno, kui film lõppes oli ikka veel liiga palav ja läksime piljardit mängima, pärast seda bowlingut mängima. Siis oli juba okei, sai hingata väljas natuke. Sihuke väga aktiivne nädalavahetus. Homme jälle 38 kraadi ja loodetavasti meil ikka konditsioneer kontoris töötab.
Ahjaa, üks päev käisime kinos "Artisti" vaatamas ja väga mõnus film. Midagi täiesti teistsugust. Isegi Siimule väga meeldis. Minge kindlasti vaatama!

Telgielu

Meie elu on hetkel veel jätkuvalt telgis. Väga ära harjunud juba. Vahepeal läheb veits liivaseks ja on tunne justkui magaks rannas, aga lai voodi ja looduslik konditsioneer on olemas. Tegelikult olen aktiivselt ikka maju otsinud ja nüüdseks juba viite vaatamas käinud. Iga kord on korralik rahvamass koos, kes juba seal olles tahavad aktiivselt ankeete täitma hakata. Esimest ankeeti oli ikka korralik tüütus täita - tahavad saada pmst kõike. Tööandja, eelmiste üürnike, kohalike austraallaste soovitusi, nende numbreid, aadresse. Lisaks panga väljavõtet, palgalehti, koopiaid kõikidest võimalikest dokumentidest, mis on, kommunaalide arved jne...Korralik paberimajandus. Nüüdseks oleme enam-vähem asjad kokku saanud, ainult pangaväljavõte veel teha. Kuna meil endal praegu nii palju raha pole nagu oleks tore kontol näidata, siis peame kellegilt veidi päevaks laenama, paneme mõlemad kordamööda oma kontole, laseme kinnitatud väljavõtte teha ja siis raha uuesti välja. Sellist skeemi kasutatakse siin üsna tihti. Tegelikult oleme ainult ühe avalduse sisse andnud ja kuigi vaatajaid oli 20 ringis, siis avaldusi oli ainult 3, mis annab veidi lootust. Teise avaldusega jäime hiljaks kahjuks, maja oli super hea. Vahepeal oli veel sihuke naljakas seik, et panime kuulutuse netti ka, et otsime maja ja nüüd kolmapäeval helistas üks tüüp, et tal maja pakkuda. Väitis, et ei viitsi home openit teha ja agentuuriga jamada. Palus, et läheksime maja väljast vaatama ja kui meeldib, siis saame kokku ja ta näitab seest. Asukoht oli super hea meile ja väljast tundus täitsa okei - kaks suurt garaaži ja väga suur aed. Eriti arvestades seda, et tavaliselt siin on imepisikesed aiad kui üldse. Neljapäevaks leppisime kohtumise kokku. Mõtlesime, et kui jube ikka olla saab. Sisse oleks saanud ka kolida juba järgmine nädal. Aga näed saab ikka olla jube - kohe kui sisse astusin sain aru, et tegemist on täieliku peldikuga. Eiri kohutavad olid köök ja vannituba. Oma sööki ma elu sees ei paneks sellistesse kappidesse. Pole isegi Eestis nii koledat maja näinud. Otsus oli kindel, et siina me ei lähe. Nüüd omanik on mitu päeva meile helistanud ja peale käinud. Küsib ikka liiga suurt hinda sihukese peldiku eest. Aga eks tuleb aktiivselt edasi otsida. Kui varem vaatasin pigem mööbliga, siis nüüd vaatan ilma, sest neid riigub hulgaliselt rohkem ja on lihtsam saada ka.

Töötan endiselt Bulldogis. Neljapäeval käisime Siimuga terve päev paigaldamas. Ühes kohas pidime tee ääres seisma jääma ja korralikult liiva sisse kinni. Tundus küll, et kõva pinnas, aga nii kui peale sõitsime, vajus ratas sisse. Panime asjad üles ära ja siis autot välja tõmbama. Õnneks oli kaasas katkine kühvel kaevamiseks ja üks pikk plank. Kohalikud austraalia kutid tulid appi, panime plangu alla ja lükkasime auto välja.

Reede õhtul tähistasime Eesti Vabariigi aastapäeva karavanpargis Capten Morgan Spiced Goldi, sprottide ja põdrakonserviga. Hommikul oli plaan 4st üles ärgata ja minna Rottnesti saarele ujumist vaatama. Nimelt ligi 20 aastat on Perthis toimunud ujumisvõistlus Cottesloe rannast kuni Rottnesti saarele, mis on kokku ligi 20 km. Esimene start oli 5.45 ja viimane 7.45. Ärkasime alles 6st ja kähku minema. Terve tee rannasr kuni saareni oli pakult täis paate, kajake, lennukid ja helikopterid tiirutasid. Osavõtjaid oli kokku kuskil 2000, nendest 800 soolo ujujat. Päris karm - 20 km ookeanis ujumist. Rahvast oli vaatamas palju ja väga äge. Kiiremad pidid ujuma ksukil 4 tunniga. Pärast võtsime rannakohvikus hommikusöögi ja nautisme nädalavahetuse algust. Lõunast sõitsime linna ja Saime kokku Siimu sõbra venna ja tema sõbrannaga, kes reedel Perthi tulid. Tõid meile kõike head ja paremad - alustades Siimu rattast kuni 3 pätsi leivani. Lisaks tiina komme, karuli- ja hakkliha maitseainet, sprotte, konserve :) Nii hea! Tegime neil väikse linnatiiru, võtsime mõne siidri mõnusas katusebaaris. Õhtu poole läksime nende hostelisse Shiraleesse, kus me isegi alguses elasime. Tegime mõned tervitusjoogid ja 3ks jõudsime ikka koju - telki. Niimodi elu vaikselt kulgeb, eelmine nädal käisime Hillaryses akvaariumis. Sai läbi haiakvaariumi jalutaud ja raile patsu teha. Siin kuurordis meil ka korraliku loomaaed - jänesed, haned, pardid ja kõik muud linnud. Arunn korralikult toidab neid siin iga päev ja nüüd nad enam ei kavatsegi lahkuda. Siim plaanib juba meie tulevasse majja nad kaasa võtta. Lisan varsti mõned pildid ka, et ikka kursis saaksite olla :)

         Hommikusöögil rannas

                                                                      Meie kodu

Paadid ootamas ujujaid

Rottnest swim

Unimüts hommikul

                                                           Tööl

Uus töö ja uud kodu

Juba tripi eelviimasel päeval saatis Siimu boss Andrew talle sõnumi, et esmaspäeval võta Hiie-Liin ka tööle kaasa. Nii ma siis läksingi sinna nädala algul - esmalt oli väga imelik küll, kõik ülejäänud sihukesed töömehed, aga sellega harjusin üsna kähku. Kaks indoneesia plikat on ka, kes muudkui sädistavad omavahel. Ega ma seal midagi väga teha ei oska, sest pole kunagi selliste asjadega kokku puutunud. Tegelevad nad siis igasugu reklaamide valmistamisega, nende paigaldamisega ja kõik võimaliku taoliste asjadega. Igatahes huvitav on kogu aeg, isegi siis kui ma poole ajast niisama tsillin seal. Enamasti teen tööd koos umbes 50ndates 2-meetrise Petega, kes on paras naljavend ehk igav ei hakka seal. Tööd on mul seal ilmselt mõni nädal kui on kiiremad ajad, aga hea seegi. Neljapäeval õnnestus mul ka siin esimest korda arsti juures käia. Nimelt pidin pakkima hiigelsuuri rulle töö juures kastidesse. Kastid olid aga liiga lühikesed ja selleks pidin need teisest kastist pikemaks ehitama ehk teise kasti lõikama pooleks. Töö muutus juba rutiinseks ja palju mõtteid olid peas ehk ühel hetkel oli käsi üleni verine - lõikasin korralikult noaga pöidlasse, pmst nuki pehme osa lipendas ühe naha otsa küljes. Läksin siis Pete juurde (kes just enne ütles, et ma sõrme ei lõikaks), et kuule, ma siin lõikasin natuke sõrme. Ja siis oligi minek 200 meetri kaugusele arsti juurde, kus sain nelja õmbluse võrra rikkamaks. Kokkuvõttes oli see päris naljakas - indoneesia tsikid olid nii hirmunud nägudega nagu oleks ise sõrme lõiganud, mul oli nägu nalja täis. Nüüd siis saan uuesti minna varsti niite eemaldama. Seetõttu nüüd umbes iga teine kommentaar on kõigil iga päev, et ära siis sõrme lõika või Hiie-Liin ja noad ei käi kokku jne. Ega nad seda nöökimist ei jäta ilmselt. 

Nädalavahetusel otsustasime Arunni juurde karvanparki minna jooke tegema. Meile hakkas seal aga nii meeldima, et nüüd kolisime ka ise karavanparki. Ütlesime nägemist meie pisikesele ühekohalise väikse voodi ja ilma õhuta kunkule, ostsime ägeda suure telgi, kus saab isegi püsti seista ja kolisime siia. Arunn ostis samasuguse telgi ja nüüd on meil korralik laager siin. Isegi külmkapp on, mille Andrew meile jättis. Karavanpargis on olemas kõik mugavused alates basseinist, mullivannist kuni vannitubade, köökide jne. Isegi koduloomad on siin. Pole ammu nii hästi maganud kui siin ja nüüd see kiire majaotsimise tuhin läks ka mööda, sest meile nii meeldib. Täna käisime ka ühte maja vaatamas, aga see polnud hea, homme jälle. Ärge nüüd mõelge, et oleme kodutud, sest siin on tõesti hea elu! Tuleme töölt, basseini ja mullivanni... :) 

Sihuke elu siis praegu ja naudime seda täiel rinnal!

Esperance ja känguruvaimustus

Edasi läks meie tripp natuke teistmoodi, kui olime plaaninud. Nimelt Esperance poole sõites ei tervitanud meid enam päike vaid hoopis pilved ja natuke vihma. Ilmaennustust vaadates avastasime, et lähipäevadel paremaks ei lähe, kui siis hullemaks ehk tuleb kähku ühe päevaga kõik ära näha ja teha. Õnneks päike ikka tuli ja soe oli ka. Tegime tiiru Great Ocean Drive-l, mis on ca 30 km pikkune rada, kus iga paari km tagant on ilusad rannad ja head vaated merele. Esperances pidavat olema Austraalia ühed parimad rannad ja kahtlemata on neil õigus. Teepeale jäid Twilight beach, Nine Mile beach, Ten Mile beach jne...vaade vaate järel. Ujusime 2006.aastal Austraalia parimaks rannaks valitud Twilight beachil ja edasi läksime Cape Le Grand rahvusparki ja see on koht lihtsalt SUPERSUPER! Ööbisime seal Lucky Bay kämpas. Rannad on seal veel eriti ilusad - täiesti helesinised ja liiv on nagu tuhk...nii peenike, et kui jalutad kriuksub. Lisaks on see kängurude hulgas väga populaarne. Põhimõtselt kogu aeg võib neid seal näha. Alguses olime küll üllatunud, sest tavalisel on nad üsna arad. Pärast kämpas aga saime endale päris palju uusi sõpru. Andsime neile kana ja pärast ei tahtnudki nad enam ära minna. Muudkui tulid ja enam ära ei läinud. Seisid pliidi juures ja ootasid süüa nagu koer. Eriti äge on see, kuidas nad söövad - nagu inimene. Hoiab kahe käega kinni, hammustab ühe tüki, sööb suu tühjaks, siis järgmise :) Jube äge, sattusime ikka täielikku känguru vaimustusse. Nii kui pimedaks läks kogunes neid sinna ikka aina juurde. Igas põõsas võis kuulda hüppamist. Kui jälle üks suur meie laua juurde istuma tuli ütlesin Siimule, et kukrus pisikest kängurut polegi veel näinud, et vist on liiga arad. Siim ütles veel jajaa. Siis võtsin taskulambi, panin laua alla ja nägime, et meie ees istuval kängurul on pisike kotis. Sattusime järjekordsesse vaimustusse. Vahepeal oli pea väljas, siis sukeldus jälle kotti nii, et ainult jalg oli näha. Tegime umbes 100 pilti vähemalt neist. Ööseks unustasasime kananagitsate kausi laua peale õue ja kui hommikul ärkasin, siis oli üks neist jälle seal ja lakkus meie kaussi. Sisu oli ilmselt ammu juba tühjaks söödud.

Hommikul uudistasime veel rahvuspargis. Ronisime ühe mäe otsa või pigem oli see kalju moodi mägi. Alt ei saanudki aru, et eriti järsk ja läksime plätudega. Lõpuks oli ikka põhimõtselt otse üles ronimine, aga siin on kõik rajad nii märgistatud, et pole hullu. Üles jõudes olime korralikult läbi juba. Vaade oli hea, aga kuna ilm üsna udune, siis kaugele ei läinud. Alla minnes hakkas juba kergelt sadama ja päris all oli juba padukas. Õnneks jõudsime õigel ajal ära käia enne kui kivid täitsa libedaks läksid. Edasi oli plaan Esperance minna tagasi, aga leidsime tavalise maantee asemel hoopis otsema rannatee ja kasutasime kohe oma auto oskusi ära. 22 km mööda randa ja kõrval ülisuured lained - sellist teed oleks võinud sõitma jäädagi. Vahepeal olin natuke hirmul küll, et jääme liiva kinni, aga meie kallis auto ei vedanud meid alt. Esperances külastasime kohalikku hiina restorani, kus saime hapuks läinud sööki ehk selle peale otsustasime kähku linnast lahkuda. Esperance jättis aga üli hea mulje - kahju, et ilm natuke ära rikkus. Sinna tahaks kindlasti veel minna. Edasi oli VÄGA palju üksluist teed- üks maa koht teise järel. Polnud enam puid ega midagi. Umbes 400 km pärast tegime väikse peatuse Hydenis, kus on kuulus wave rock. Tekkinud on see ca 40 mln aastaga vee erosiooni tulemusel. Kivi ise oli küll  äge, aga ülejäänud koht ikka täitsa urgas. Nagu oleks must-valgesse filmi sattunud - mitte ühtegi värvi. Õnneks see jäi meile tee peale - ainult kivi pärast poleks küll mõtet sinna minna, mida ilmselt paljud teevad. Plaanisime järgmise öö kuskil kämbada. Ilm läks aga aina jahedamaks ja vihma sada. Kui veel 200 km Perthini oli otsustasime, et ei kutsu küll kuskile kämpana. Isegi teksade ja pusaga oli külm ehk sõitsime kähku Perthi tagasi. Nii jäigi meie tripp natuke lühemaks. Selle eest nägime nii palju vähese ajaga. Lääne- Austraalias on ikka väga palju avastada tegelikult. Enamik turiste läheb ainult ida kaldale suurlinnu avastama, aga ka siin on palju näha ja vähem turistikad.

Otsustasime oma nädalavahetust aga mitte raisku lasta ja laupäeval läksime poistega krabisid püüdma. Võrgud olid meil juba olemas, aga eelmine kord läks teepeal auto katki. Seekord nii kaugele minema ei hakanud - 20 km Perthist ja saagiga võib rahule jääda- 8 krabi saime! Ilusad sinisevärvilised olid. Algul küll väga ei võtnud, aga kohalikud õpetasid, et kanaga peab püüdma ja andsid meile veidi oma sööta ja küll siis hakkas tulema. Kohalikud poisid püüdisd ka ülisuure rai. Esimene kord ei jõudnud välja tõmmata - ca 40 mintsa üritasid, teine kord said kätte. Ja oli alles elukas. Tegid pildi ära ja viskasid tagasi. Õhtuks keetsime krabi ja oi kui head. Puhastada on neid ainult tüütu, kui keegi veel selle ka ära teeks, oleks eriti luksuslik.

Sihukesed olid meie eelmise nädala seiklused. See nädal juba uued tuuled täitsa, aga sellest juba edaspidi.

Koera asemel

Lucky Bay

Meie pere

22 km rannateed

Lucky Bay 

Wave Rock

Southern Forests

(kirjutatud 2.02.12)

Nüüd oleme siis jälle ratastel nädalaks ajaks. Siimu ja Arunni garaažis veedetud 50 tundi ei läinud raisku ja auto on taas sõidukorras ja parem kui varem – lippab lausa ise edasi. Esmaspäeval seadsime siis teekonna Edela-Austraalia poole ehk Lääne-Austraalia lõunaosasse. Kohe alguses juhtus väike äpardus – nimelt sõidame rahulikult kiirteel ja järsku käib mingi kolakas.Tähendas see seda, et bodyboard ja üks minu metallninaga saabas lendasid katuselt minema. Õnneks ükski auto pihta ei saanud ja pidime oma asjadest loobuma, sest tagasi ei saa ju kiirteel minna. Natuke kahju oli, aga bodyboard oli pmst leitud ja saabas poleks nagunii kasutust saanud, sest farmimõtest ju loobusime. Edasi juba Manjimupi poole. Seda ala nimetatakse laialt southern forests  ja oma nime ta väärib. Tee oli väga erinev sellest, mida nägime põhja poole minnes. Silmapiiri ulatuses võis näha hiigelsuuri metsasid ja mitmesaja aasta vanuseid puid. Teed olid künkalised ja käänulised ning ümbritsetud puualleedest. Vahepeal võis näha ka viinamarja ja kõiksugu teisi farme. Teepeal olevad linnad olidki enamasti väiksed farmilinnad, aga palju ilusamad ja puhtamad kui põhja pool. Pluss me pole veel ühtegi aborigeeni kohanud siiamaani. Esimene pikem  peatus oli Manjimupis. Käisime ka kohalikus visitor centre’s, et rohkem infot saada, töötaja seal aga lihtsalt tegi igas võimalikus kohas ringikesi kaardil ümber ja ütles, et vaadake ise. Käisime siis mõnes iidses metsas – King Jarrah puu juures, mis on 500 aastat vana ja 26,1 meetrit pikk. Edasi suudusime Diamond tree juurde, kuhu otsa sai 51 m kõrgusele redelist ronida. Vanasti kasutati selliseid puid metsatulekahjude asukoha määramiseks. Ka meie selle ronimise ette võtsime – alguses oli natuke jube küll, aga kui kõrgusega ära harjus polnud enam midagi hullu. Järgmine linn oli pemberton, mis on samuti väike farmilinn. Sõitisme lähedalasuvasse rahvusparki ja otsisime üles kämpaala. Seekordsel tripil üritame vältida mugavustega karavanparke ja ööbime tasuta või siis odavates kämpaalades, mida siin leidub peaaegu igas rahvuspargis ja randade juures. Tee sinna oli üli kitsas künkaline metsatee, mille ühel küljel oli lihtsal sügav org .

Teisipäeval võtsime suuna Walpole ja Denmarki poole. Nende kahe linna vahepeal on koht nimega - the Valley of the Giants, kus on 60 meetri kõrgusele tehtud rada, mille peal saab kõndida läbi hiigelsuure metsa, kutustakse seda  tree top walk. Seal käidud uurisime ka kõik ülejäänud ouud läbi ja sellega meie metsauurimine lõppes ka. Edasi suundusime Denmarki, mis on samuti üsna väike linnake – ostsime õhtusöögi materiali ja leidsime ülimõnusa kämpa-ala Perry beachil. Koht oli ca 30 km linnast väljas otse ranna juures. üks parimaid ööbimispaiku, mis meil olnud on. Edasi viis tee William (või siis Siiri Sõrmuse moodi Uljam) Bay rahvusparki Greens Pooli juurde, mis on ülimõnus täiesti läbipaistva veega rand. Kogu rannaala on aga ümbritsetud hiigelsuurtest kividest ehk lained kalda juurde ei jõua ja see muudab vee üli selgeks. Veetsime mõne aja seal, ronisime mööda kive teistesse randadesse ja Elephant Rocki juurde. Kõik oli lihtsalt super! Sihukesi kohti ei saagi kirjeldada, neis peab ise käima. Edasi kähku Albanysse, mis on üli mõnus (natuke suurem juba) puhkuslinn. Meenutab veidi Pärnut. Ja tuul on seal ka korralik kogu aeg. Käisimegi kohalikus wind farm’is, mis koosneb  12 tuulegeneraatorist. Sealt otse Torndirrup National Parki, kus olid ülihead vaated rannikule ja suured hiiglaslikest kividest kaljuservad, mis tekkisid kui palju miljoneid aastaid tagasi Antartika ja Austraalia lahku läksid. Õhtupoole mõtlesime colest läbi hüpata ja süüa osta, aga otse ninaees pandi pood kinni. Väikelinna värk, et 6st toidupoed ka kinni. Edasi mõtlesime hakata vaikselt Esperance poole sõitma, mis on Albanyst 500 km kaugusel. Kohe linna ääres nägime aga esimest hääletajat austraalias ja võtsime peale. Tegemist on 21-aastase itaalia kutiga Milanost. Parkisime auto kuskile parkla moodi kämakohta ja nüüd olemegi jälle hommikust saati sõitnud kolmekesi esperance poole. Ilm on täna kahtlaselt pilves ja vihmane. Loodetavasti on see vaid ajutine nähtus.

Tänaseks kõik ja naudime on väikest reisi edasi J