Telgielu

Meie elu on hetkel veel jätkuvalt telgis. Väga ära harjunud juba. Vahepeal läheb veits liivaseks ja on tunne justkui magaks rannas, aga lai voodi ja looduslik konditsioneer on olemas. Tegelikult olen aktiivselt ikka maju otsinud ja nüüdseks juba viite vaatamas käinud. Iga kord on korralik rahvamass koos, kes juba seal olles tahavad aktiivselt ankeete täitma hakata. Esimest ankeeti oli ikka korralik tüütus täita - tahavad saada pmst kõike. Tööandja, eelmiste üürnike, kohalike austraallaste soovitusi, nende numbreid, aadresse. Lisaks panga väljavõtet, palgalehti, koopiaid kõikidest võimalikest dokumentidest, mis on, kommunaalide arved jne...Korralik paberimajandus. Nüüdseks oleme enam-vähem asjad kokku saanud, ainult pangaväljavõte veel teha. Kuna meil endal praegu nii palju raha pole nagu oleks tore kontol näidata, siis peame kellegilt veidi päevaks laenama, paneme mõlemad kordamööda oma kontole, laseme kinnitatud väljavõtte teha ja siis raha uuesti välja. Sellist skeemi kasutatakse siin üsna tihti. Tegelikult oleme ainult ühe avalduse sisse andnud ja kuigi vaatajaid oli 20 ringis, siis avaldusi oli ainult 3, mis annab veidi lootust. Teise avaldusega jäime hiljaks kahjuks, maja oli super hea. Vahepeal oli veel sihuke naljakas seik, et panime kuulutuse netti ka, et otsime maja ja nüüd kolmapäeval helistas üks tüüp, et tal maja pakkuda. Väitis, et ei viitsi home openit teha ja agentuuriga jamada. Palus, et läheksime maja väljast vaatama ja kui meeldib, siis saame kokku ja ta näitab seest. Asukoht oli super hea meile ja väljast tundus täitsa okei - kaks suurt garaaži ja väga suur aed. Eriti arvestades seda, et tavaliselt siin on imepisikesed aiad kui üldse. Neljapäevaks leppisime kohtumise kokku. Mõtlesime, et kui jube ikka olla saab. Sisse oleks saanud ka kolida juba järgmine nädal. Aga näed saab ikka olla jube - kohe kui sisse astusin sain aru, et tegemist on täieliku peldikuga. Eiri kohutavad olid köök ja vannituba. Oma sööki ma elu sees ei paneks sellistesse kappidesse. Pole isegi Eestis nii koledat maja näinud. Otsus oli kindel, et siina me ei lähe. Nüüd omanik on mitu päeva meile helistanud ja peale käinud. Küsib ikka liiga suurt hinda sihukese peldiku eest. Aga eks tuleb aktiivselt edasi otsida. Kui varem vaatasin pigem mööbliga, siis nüüd vaatan ilma, sest neid riigub hulgaliselt rohkem ja on lihtsam saada ka.

Töötan endiselt Bulldogis. Neljapäeval käisime Siimuga terve päev paigaldamas. Ühes kohas pidime tee ääres seisma jääma ja korralikult liiva sisse kinni. Tundus küll, et kõva pinnas, aga nii kui peale sõitsime, vajus ratas sisse. Panime asjad üles ära ja siis autot välja tõmbama. Õnneks oli kaasas katkine kühvel kaevamiseks ja üks pikk plank. Kohalikud austraalia kutid tulid appi, panime plangu alla ja lükkasime auto välja.

Reede õhtul tähistasime Eesti Vabariigi aastapäeva karavanpargis Capten Morgan Spiced Goldi, sprottide ja põdrakonserviga. Hommikul oli plaan 4st üles ärgata ja minna Rottnesti saarele ujumist vaatama. Nimelt ligi 20 aastat on Perthis toimunud ujumisvõistlus Cottesloe rannast kuni Rottnesti saarele, mis on kokku ligi 20 km. Esimene start oli 5.45 ja viimane 7.45. Ärkasime alles 6st ja kähku minema. Terve tee rannasr kuni saareni oli pakult täis paate, kajake, lennukid ja helikopterid tiirutasid. Osavõtjaid oli kokku kuskil 2000, nendest 800 soolo ujujat. Päris karm - 20 km ookeanis ujumist. Rahvast oli vaatamas palju ja väga äge. Kiiremad pidid ujuma ksukil 4 tunniga. Pärast võtsime rannakohvikus hommikusöögi ja nautisme nädalavahetuse algust. Lõunast sõitsime linna ja Saime kokku Siimu sõbra venna ja tema sõbrannaga, kes reedel Perthi tulid. Tõid meile kõike head ja paremad - alustades Siimu rattast kuni 3 pätsi leivani. Lisaks tiina komme, karuli- ja hakkliha maitseainet, sprotte, konserve :) Nii hea! Tegime neil väikse linnatiiru, võtsime mõne siidri mõnusas katusebaaris. Õhtu poole läksime nende hostelisse Shiraleesse, kus me isegi alguses elasime. Tegime mõned tervitusjoogid ja 3ks jõudsime ikka koju - telki. Niimodi elu vaikselt kulgeb, eelmine nädal käisime Hillaryses akvaariumis. Sai läbi haiakvaariumi jalutaud ja raile patsu teha. Siin kuurordis meil ka korraliku loomaaed - jänesed, haned, pardid ja kõik muud linnud. Arunn korralikult toidab neid siin iga päev ja nüüd nad enam ei kavatsegi lahkuda. Siim plaanib juba meie tulevasse majja nad kaasa võtta. Lisan varsti mõned pildid ka, et ikka kursis saaksite olla :)

         Hommikusöögil rannas

                                                                      Meie kodu

Paadid ootamas ujujaid

Rottnest swim

Unimüts hommikul

                                                           Tööl

Uus töö ja uud kodu

Juba tripi eelviimasel päeval saatis Siimu boss Andrew talle sõnumi, et esmaspäeval võta Hiie-Liin ka tööle kaasa. Nii ma siis läksingi sinna nädala algul - esmalt oli väga imelik küll, kõik ülejäänud sihukesed töömehed, aga sellega harjusin üsna kähku. Kaks indoneesia plikat on ka, kes muudkui sädistavad omavahel. Ega ma seal midagi väga teha ei oska, sest pole kunagi selliste asjadega kokku puutunud. Tegelevad nad siis igasugu reklaamide valmistamisega, nende paigaldamisega ja kõik võimaliku taoliste asjadega. Igatahes huvitav on kogu aeg, isegi siis kui ma poole ajast niisama tsillin seal. Enamasti teen tööd koos umbes 50ndates 2-meetrise Petega, kes on paras naljavend ehk igav ei hakka seal. Tööd on mul seal ilmselt mõni nädal kui on kiiremad ajad, aga hea seegi. Neljapäeval õnnestus mul ka siin esimest korda arsti juures käia. Nimelt pidin pakkima hiigelsuuri rulle töö juures kastidesse. Kastid olid aga liiga lühikesed ja selleks pidin need teisest kastist pikemaks ehitama ehk teise kasti lõikama pooleks. Töö muutus juba rutiinseks ja palju mõtteid olid peas ehk ühel hetkel oli käsi üleni verine - lõikasin korralikult noaga pöidlasse, pmst nuki pehme osa lipendas ühe naha otsa küljes. Läksin siis Pete juurde (kes just enne ütles, et ma sõrme ei lõikaks), et kuule, ma siin lõikasin natuke sõrme. Ja siis oligi minek 200 meetri kaugusele arsti juurde, kus sain nelja õmbluse võrra rikkamaks. Kokkuvõttes oli see päris naljakas - indoneesia tsikid olid nii hirmunud nägudega nagu oleks ise sõrme lõiganud, mul oli nägu nalja täis. Nüüd siis saan uuesti minna varsti niite eemaldama. Seetõttu nüüd umbes iga teine kommentaar on kõigil iga päev, et ära siis sõrme lõika või Hiie-Liin ja noad ei käi kokku jne. Ega nad seda nöökimist ei jäta ilmselt. 

Nädalavahetusel otsustasime Arunni juurde karvanparki minna jooke tegema. Meile hakkas seal aga nii meeldima, et nüüd kolisime ka ise karavanparki. Ütlesime nägemist meie pisikesele ühekohalise väikse voodi ja ilma õhuta kunkule, ostsime ägeda suure telgi, kus saab isegi püsti seista ja kolisime siia. Arunn ostis samasuguse telgi ja nüüd on meil korralik laager siin. Isegi külmkapp on, mille Andrew meile jättis. Karavanpargis on olemas kõik mugavused alates basseinist, mullivannist kuni vannitubade, köökide jne. Isegi koduloomad on siin. Pole ammu nii hästi maganud kui siin ja nüüd see kiire majaotsimise tuhin läks ka mööda, sest meile nii meeldib. Täna käisime ka ühte maja vaatamas, aga see polnud hea, homme jälle. Ärge nüüd mõelge, et oleme kodutud, sest siin on tõesti hea elu! Tuleme töölt, basseini ja mullivanni... :) 

Sihuke elu siis praegu ja naudime seda täiel rinnal!

Esperance ja känguruvaimustus

Edasi läks meie tripp natuke teistmoodi, kui olime plaaninud. Nimelt Esperance poole sõites ei tervitanud meid enam päike vaid hoopis pilved ja natuke vihma. Ilmaennustust vaadates avastasime, et lähipäevadel paremaks ei lähe, kui siis hullemaks ehk tuleb kähku ühe päevaga kõik ära näha ja teha. Õnneks päike ikka tuli ja soe oli ka. Tegime tiiru Great Ocean Drive-l, mis on ca 30 km pikkune rada, kus iga paari km tagant on ilusad rannad ja head vaated merele. Esperances pidavat olema Austraalia ühed parimad rannad ja kahtlemata on neil õigus. Teepeale jäid Twilight beach, Nine Mile beach, Ten Mile beach jne...vaade vaate järel. Ujusime 2006.aastal Austraalia parimaks rannaks valitud Twilight beachil ja edasi läksime Cape Le Grand rahvusparki ja see on koht lihtsalt SUPERSUPER! Ööbisime seal Lucky Bay kämpas. Rannad on seal veel eriti ilusad - täiesti helesinised ja liiv on nagu tuhk...nii peenike, et kui jalutad kriuksub. Lisaks on see kängurude hulgas väga populaarne. Põhimõtselt kogu aeg võib neid seal näha. Alguses olime küll üllatunud, sest tavalisel on nad üsna arad. Pärast kämpas aga saime endale päris palju uusi sõpru. Andsime neile kana ja pärast ei tahtnudki nad enam ära minna. Muudkui tulid ja enam ära ei läinud. Seisid pliidi juures ja ootasid süüa nagu koer. Eriti äge on see, kuidas nad söövad - nagu inimene. Hoiab kahe käega kinni, hammustab ühe tüki, sööb suu tühjaks, siis järgmise :) Jube äge, sattusime ikka täielikku känguru vaimustusse. Nii kui pimedaks läks kogunes neid sinna ikka aina juurde. Igas põõsas võis kuulda hüppamist. Kui jälle üks suur meie laua juurde istuma tuli ütlesin Siimule, et kukrus pisikest kängurut polegi veel näinud, et vist on liiga arad. Siim ütles veel jajaa. Siis võtsin taskulambi, panin laua alla ja nägime, et meie ees istuval kängurul on pisike kotis. Sattusime järjekordsesse vaimustusse. Vahepeal oli pea väljas, siis sukeldus jälle kotti nii, et ainult jalg oli näha. Tegime umbes 100 pilti vähemalt neist. Ööseks unustasasime kananagitsate kausi laua peale õue ja kui hommikul ärkasin, siis oli üks neist jälle seal ja lakkus meie kaussi. Sisu oli ilmselt ammu juba tühjaks söödud.

Hommikul uudistasime veel rahvuspargis. Ronisime ühe mäe otsa või pigem oli see kalju moodi mägi. Alt ei saanudki aru, et eriti järsk ja läksime plätudega. Lõpuks oli ikka põhimõtselt otse üles ronimine, aga siin on kõik rajad nii märgistatud, et pole hullu. Üles jõudes olime korralikult läbi juba. Vaade oli hea, aga kuna ilm üsna udune, siis kaugele ei läinud. Alla minnes hakkas juba kergelt sadama ja päris all oli juba padukas. Õnneks jõudsime õigel ajal ära käia enne kui kivid täitsa libedaks läksid. Edasi oli plaan Esperance minna tagasi, aga leidsime tavalise maantee asemel hoopis otsema rannatee ja kasutasime kohe oma auto oskusi ära. 22 km mööda randa ja kõrval ülisuured lained - sellist teed oleks võinud sõitma jäädagi. Vahepeal olin natuke hirmul küll, et jääme liiva kinni, aga meie kallis auto ei vedanud meid alt. Esperances külastasime kohalikku hiina restorani, kus saime hapuks läinud sööki ehk selle peale otsustasime kähku linnast lahkuda. Esperance jättis aga üli hea mulje - kahju, et ilm natuke ära rikkus. Sinna tahaks kindlasti veel minna. Edasi oli VÄGA palju üksluist teed- üks maa koht teise järel. Polnud enam puid ega midagi. Umbes 400 km pärast tegime väikse peatuse Hydenis, kus on kuulus wave rock. Tekkinud on see ca 40 mln aastaga vee erosiooni tulemusel. Kivi ise oli küll  äge, aga ülejäänud koht ikka täitsa urgas. Nagu oleks must-valgesse filmi sattunud - mitte ühtegi värvi. Õnneks see jäi meile tee peale - ainult kivi pärast poleks küll mõtet sinna minna, mida ilmselt paljud teevad. Plaanisime järgmise öö kuskil kämbada. Ilm läks aga aina jahedamaks ja vihma sada. Kui veel 200 km Perthini oli otsustasime, et ei kutsu küll kuskile kämpana. Isegi teksade ja pusaga oli külm ehk sõitsime kähku Perthi tagasi. Nii jäigi meie tripp natuke lühemaks. Selle eest nägime nii palju vähese ajaga. Lääne- Austraalias on ikka väga palju avastada tegelikult. Enamik turiste läheb ainult ida kaldale suurlinnu avastama, aga ka siin on palju näha ja vähem turistikad.

Otsustasime oma nädalavahetust aga mitte raisku lasta ja laupäeval läksime poistega krabisid püüdma. Võrgud olid meil juba olemas, aga eelmine kord läks teepeal auto katki. Seekord nii kaugele minema ei hakanud - 20 km Perthist ja saagiga võib rahule jääda- 8 krabi saime! Ilusad sinisevärvilised olid. Algul küll väga ei võtnud, aga kohalikud õpetasid, et kanaga peab püüdma ja andsid meile veidi oma sööta ja küll siis hakkas tulema. Kohalikud poisid püüdisd ka ülisuure rai. Esimene kord ei jõudnud välja tõmmata - ca 40 mintsa üritasid, teine kord said kätte. Ja oli alles elukas. Tegid pildi ära ja viskasid tagasi. Õhtuks keetsime krabi ja oi kui head. Puhastada on neid ainult tüütu, kui keegi veel selle ka ära teeks, oleks eriti luksuslik.

Sihukesed olid meie eelmise nädala seiklused. See nädal juba uued tuuled täitsa, aga sellest juba edaspidi.

Koera asemel

Lucky Bay

Meie pere

22 km rannateed

Lucky Bay 

Wave Rock

Southern Forests

(kirjutatud 2.02.12)

Nüüd oleme siis jälle ratastel nädalaks ajaks. Siimu ja Arunni garaažis veedetud 50 tundi ei läinud raisku ja auto on taas sõidukorras ja parem kui varem – lippab lausa ise edasi. Esmaspäeval seadsime siis teekonna Edela-Austraalia poole ehk Lääne-Austraalia lõunaosasse. Kohe alguses juhtus väike äpardus – nimelt sõidame rahulikult kiirteel ja järsku käib mingi kolakas.Tähendas see seda, et bodyboard ja üks minu metallninaga saabas lendasid katuselt minema. Õnneks ükski auto pihta ei saanud ja pidime oma asjadest loobuma, sest tagasi ei saa ju kiirteel minna. Natuke kahju oli, aga bodyboard oli pmst leitud ja saabas poleks nagunii kasutust saanud, sest farmimõtest ju loobusime. Edasi juba Manjimupi poole. Seda ala nimetatakse laialt southern forests  ja oma nime ta väärib. Tee oli väga erinev sellest, mida nägime põhja poole minnes. Silmapiiri ulatuses võis näha hiigelsuuri metsasid ja mitmesaja aasta vanuseid puid. Teed olid künkalised ja käänulised ning ümbritsetud puualleedest. Vahepeal võis näha ka viinamarja ja kõiksugu teisi farme. Teepeal olevad linnad olidki enamasti väiksed farmilinnad, aga palju ilusamad ja puhtamad kui põhja pool. Pluss me pole veel ühtegi aborigeeni kohanud siiamaani. Esimene pikem  peatus oli Manjimupis. Käisime ka kohalikus visitor centre’s, et rohkem infot saada, töötaja seal aga lihtsalt tegi igas võimalikus kohas ringikesi kaardil ümber ja ütles, et vaadake ise. Käisime siis mõnes iidses metsas – King Jarrah puu juures, mis on 500 aastat vana ja 26,1 meetrit pikk. Edasi suudusime Diamond tree juurde, kuhu otsa sai 51 m kõrgusele redelist ronida. Vanasti kasutati selliseid puid metsatulekahjude asukoha määramiseks. Ka meie selle ronimise ette võtsime – alguses oli natuke jube küll, aga kui kõrgusega ära harjus polnud enam midagi hullu. Järgmine linn oli pemberton, mis on samuti väike farmilinn. Sõitisme lähedalasuvasse rahvusparki ja otsisime üles kämpaala. Seekordsel tripil üritame vältida mugavustega karavanparke ja ööbime tasuta või siis odavates kämpaalades, mida siin leidub peaaegu igas rahvuspargis ja randade juures. Tee sinna oli üli kitsas künkaline metsatee, mille ühel küljel oli lihtsal sügav org .

Teisipäeval võtsime suuna Walpole ja Denmarki poole. Nende kahe linna vahepeal on koht nimega - the Valley of the Giants, kus on 60 meetri kõrgusele tehtud rada, mille peal saab kõndida läbi hiigelsuure metsa, kutustakse seda  tree top walk. Seal käidud uurisime ka kõik ülejäänud ouud läbi ja sellega meie metsauurimine lõppes ka. Edasi suundusime Denmarki, mis on samuti üsna väike linnake – ostsime õhtusöögi materiali ja leidsime ülimõnusa kämpa-ala Perry beachil. Koht oli ca 30 km linnast väljas otse ranna juures. üks parimaid ööbimispaiku, mis meil olnud on. Edasi viis tee William (või siis Siiri Sõrmuse moodi Uljam) Bay rahvusparki Greens Pooli juurde, mis on ülimõnus täiesti läbipaistva veega rand. Kogu rannaala on aga ümbritsetud hiigelsuurtest kividest ehk lained kalda juurde ei jõua ja see muudab vee üli selgeks. Veetsime mõne aja seal, ronisime mööda kive teistesse randadesse ja Elephant Rocki juurde. Kõik oli lihtsalt super! Sihukesi kohti ei saagi kirjeldada, neis peab ise käima. Edasi kähku Albanysse, mis on üli mõnus (natuke suurem juba) puhkuslinn. Meenutab veidi Pärnut. Ja tuul on seal ka korralik kogu aeg. Käisimegi kohalikus wind farm’is, mis koosneb  12 tuulegeneraatorist. Sealt otse Torndirrup National Parki, kus olid ülihead vaated rannikule ja suured hiiglaslikest kividest kaljuservad, mis tekkisid kui palju miljoneid aastaid tagasi Antartika ja Austraalia lahku läksid. Õhtupoole mõtlesime colest läbi hüpata ja süüa osta, aga otse ninaees pandi pood kinni. Väikelinna värk, et 6st toidupoed ka kinni. Edasi mõtlesime hakata vaikselt Esperance poole sõitma, mis on Albanyst 500 km kaugusel. Kohe linna ääres nägime aga esimest hääletajat austraalias ja võtsime peale. Tegemist on 21-aastase itaalia kutiga Milanost. Parkisime auto kuskile parkla moodi kämakohta ja nüüd olemegi jälle hommikust saati sõitnud kolmekesi esperance poole. Ilm on täna kahtlaselt pilves ja vihmane. Loodetavasti on see vaid ajutine nähtus.

Tänaseks kõik ja naudime on väikest reisi edasi J

Plaanide muutus

Peaks vist üle pika aja midagi kirjutama ka. Asjad on läinud teistmoodi, kui alguses plaanitud. Ma arvan, et oleme oma plaane siin juba umbes 50 korda ümber muutnud. Nüüd on aga suuremad muutused ehk kui plaanisime järgmine nädal suunduda farmi poole, siis seda me enam teha ei kavatse. Mitte ainult praegu vaid ülse. Põhjuseks on Siimu töö ja sellega kaasnevad soodustused ja lisavõimalused, mida talle pakuti. Pikemalt ja täpsemalt sellest kunagi hiljem. Igaljuhul on plaan jäädagi Perthi ja hetkel tegeleme aktiivselt maja otsimisega, mis on päris keeruline siin. Tahavad igasugu soovitusi ja muid kinnitusi, et meil raha on. Meie enda nõudmised on ka muidugi päris kõrged. See aga ei tähenda, et me ülejäänud Austraalia avastamata jätame. Plaan on teha märtsis kusagil kuupikkune idakalda tripp, pluss järgmine nädal teeme umbes nädalapikkuse reisi Lääne-Austraalia lõunapoole. Siim praegu remondib juba mitu päeva meie autot. Auto sõitis küll, aga imelik klõbin oli sees. Kuna teenindustes imevad nad raha korralikult käest ära, siis hakkas Siim Arunni abiga ise parandama. Tuleb välja, et nii lihtne see ikkagi polnud, sest nende äravahetamiseks peab peaaegu kogu kapoti tühjaks tegema. Viimased kolm päeva ongi ta tegelenud sellega. Loodetavasti kõik läheb plaanipäraselt ja saame vähemalt esmaspäeval liikuma.

Kui viimati elasime eestlaste diivanil, siis nüüd kaks nädalat oleme peatunud Siimu töökaaslaste majas. Tegemist on ca 60-aastase austraalia paariga ja korralikud peoloomad. Iga päev tõmbavad kahepeale kasti õlut ära õhtuti ja üldse sihuke hipi maja on. Mees sõidab ringi 70ndate erkrohelise Fordiga ja kannab iga päev erinevat värvi peapaela. Väga ägedad inimesed on ja nalja saab täie raha eest. Nädalavahetuseti neil siin pidu alati, siis maja rahvast täis, enamus jäävad ööseks ka. Eelmine pühapäev käisime nendega paadiga sõitmas. Ilm oli pilvine ja ma unustasin päiksekreemi koju kotti ja pärast oli ikka korralik põletus, väga valus. Minu õnneks olid järgmised kõik päevad 40 kraadi sooja ehk toast ma päevasel ajal ei lahkunud. Ühe päeva olin pruun ka ja nüüd on see meeldiv nahavahetuse aeg. Nägu on ikka sihuke jubedus, et Siim vaatab otsa ja ei saa naeru pidama. Teised teevad ka siin nalja mu üle. Ilm on jaa meeletult kuum praegu, pidavat Perthi üks kuumimaid olema aastate jooksul. Konditsioneer on parim sõber. Meie toas aga sihuke luksus puudub ja peab puhuriga läbi ajama...ega väga magada ei saa nii.

Eile oli siin suur sündmus - Austraalia päev. Kõik inimesed olid riietanud ennast austraalia lipu värvidesse ja läksid linna ilutulestikku vaatama. Seda tegime ka meie ja päris ilus oli. Ühele poole vaadates oli ilutulestik, teisele poole vaadates äiksenooled. Võimas vaatepilt! Linnas olid ka veel mingid rahutused ehk peatänaval järsku kõik neegrid hakkasid jooksma ühes suunas ja nende järel mendid. Tänavatel oli korralikult inimesi käeraudus maas. Ka meil oli väike insident mentidega, mille peale ma läksin küll nii närvi. Täielikud tropid ikka! Ehk jalutasime Kings Parkis raudteejaama poole ja kõigil inimestel olid alkopudelid ja asjad käes kogu aeg. Paljud olid tulnud ülse eskydega (külma hoidev kast). Tulime siis mööda teed rahulikult ja Siimul oli Corona pudel käes, kus oli umbes üks lonks ja läks prügikasti juurde seda viskama. Prügikasti kõrval olid aga kaks menti, vaatasid meiel ilusti otsa ja ütles, et siin ei tohi juua. Olgu siis, tore teada...aga ei. Küsis Siimult dokumenti, me mõtlesime, et kontrollib vanust. Tema seepeale aga võttis oma paberi ja kirjutas trahvi 200 dollarit!!!! Alkoholi tarbimise eest avalikus kohas. Me olime nii šokis. Tuli välja, et üks pisike ala oli, kus võis juua. Täiesti normaalne. Ütlesime veel, et oleme turistid ja ei teadnud. Ment vaatas otsa, naetatas ja kõik. Imselt tahtsid väänata korralikult trahve see päev, et kirja saada. Kui siin enamus inimesi joovad rannas õlut või siidrit, mis siis tegelikult vist lubatud pole. Eile siis oli ment läinud nimelt randa patrullima, sest enamikel oli vaba päev ja püha ning väänas korralikult trahve. Täiesti haige, täis peaga sõitmise eest on siin trahvid räigelt väiksed...ma lähen ikka närvi, kui selle peale mõtlen. Maksta me seda küll ei kavatse, õnneks keegi ei maksa siin neid trahve. Oleks siis veel millegi eest, aga kaine peaga, et läksime pudelit prügikasti viskama.

Ahjaa autodest veel nii palju, et meil on kohe mingi asi, et kui meie sees oleme, siis auto katki läheb. Seekord siis polnud õnneks meie oma. Eelmine laupäev mõtlesime Arunni, Pauli ja Siimuga minna krabisid püüda Mandurahsse, mis on siit ca 90 km. Olime siis peaaegu kohal juba, kui mõtlesime, et võiks bottleshopist läbi käia ja õlut osta. Auto pargitud, poes käidud, minekuks valmis, aga auto enam käime ei lähe. Siim helistas jälle juba tuttavasse RAC kindlustusse ja sai selle Arunni autole ka väikse raha eest tehtud. Mehaanik tuli kohale ja ütles, et teistmoodi ära ei saa kui treiler järgi. Kuna olime juba nii pika maa tulnud, siis mõtlesime, et kohe järgi ei kutsu. Õnneks läks auto katki õiges kohas - jõgi, bottleshop, baar ja söögikoht olid kõrval. Ehk veetsime seal terve päeva. Kohtasime ka täiesti juhuslikult teisi eestlasti, mis oli ikka suht üllatav, sest see koht oli ikka üsna suvaline. Püüdsime kala ja õhtul vaatasime kohaliku tantsuklubi tantsu :P Kuskil 9 paiku tuli meie treiler ka järgi. Siis selgus aga asjaolu, et sinna mahub ainult kaks inimest peale, meid aga oli 4. Õnneks mahtusime mina ja Paul eestlaste autosse ja sain nendega Perthi. Ehk lõpp hea, kõik hea ja päev oli tore. Arunnil muidugi nii tore polnud, sest tema pidi nüüd hakkama autot remontima. Koos nad on seda Siimuga juba mitu päeva teinud ja täna ilmselt ka öösel.

Rohkem sihukese kuumusega midagi meelde ei tulegi. Palavad tervitused teile!

HL

Tagasi Perthis

Tere jälle!

Oleme oma seiklustega jõudnud tagasi jälle Perthi - kohe ei saa siit ära üldse. Kuigi linn ise pole väga suur, on see saanud väga koduseks - tuttavad kohad, sõbrad, töö, töökaaslased. Kauaks me siia peatuma ei jää - ca 3 nädalat veel ehk kuni Austraalia päevani, sest Siimu tööpartner läks operatsioonile ja Siim asendab teda seni. Peatume hetkel Lõuna-Perthi mitte kõige atraktiivsemas rajoonis Bentleys 6 eesti kuti diivanil ehk mina ja 7 meest majas. Vaikselt hakkab see diivani elu muidugi juba üle viskama - vaikselt oleme uurinud ka muid võimalusi.

Elu siin on olnud väga meeleolukas. Saabusime Siimu sünnipäevaks, mida tähistasime ca 10 inimesega Sir John Mitchelli pargi lõunakaldal, kust on üle jõe otse hea vaade linnale. Siin on peaaegu igas pargis olemas elektri-või gaasigrillid ja istumiskohad. Kuigi konkurents oli tihe, saime endale katusega väikse pingi ja laua. Õlled, vodka crusherid, kartulisalat, grillkana ja pidu võis alata. Oli mõnus istumine ja ma usun, et Siim jäi ise ka rahule. Ja edasi tulidki aastavahetuse pikad pidustused. Mulle tähendas see küll kahte tööpäeva, mis polnud üldsegi halb. Kuna baaris toimus beach party, siis oli kogu baaride ala kaetud paksu liivaga, toodud olid väiksed basseinid, kõik inimesed kandsid rannariideid, kaasa arvatud ka töötajad. Päris lõbus oli - kliendid ostsid shotte ja hea meeleolu. Perth on vist üks ainukesi Austraalia linnu, kes ilutuestikku ei korralda aastavahetusel. Säästavad ilmselt raha Austraalia päeva jaoks, sest see on palju suurem pidustus siin. Eile nägime poes umbes 5 riiulit täis austraalia lipuvärvides asju - alates plätudest, lipsudest, pallidest, mütsidest kuni kottide, taldrikute jnejne...See pilt nägi üsna uskumatu välja! Aastavahetuse juurde tagasi minnes, siis Siim tähtistas seda koos eesti kaadriga, kuhu lisandus veel meie majarahvale inimesi. Lõpuks jõudis oma otsaga ikkagi Leedy'sse välja.

      Leedy vana-aasta õhtul

Pärast aastavahetust oli vaid üks puhkepäev, kui otsustasime minna Siimu ja Markoga Summadays  muusikafestivalile. Aussis on sellised üritused suviti väga populaarsed. Suve jooksul on ca 5 festivali, mille esinejate list on enamasti ülemaailmsete nimedega ja sama festival toimub üle Austraalia 4-5 suurlinnas. Kuna Stereosonicule (eelmine festival) me ei jõudnud, siis ei tahtud Summadaysist ilma jääda. Piletid saime ka vedamise peale Internetist ühe tüübi käest, kes müüs täpselt 3 piletit ja 30 taala tavahinnast odavamalt. Festival ise oli ÜLI VINGE! Ilm oli hea ja kogu rahvas oli peomeeeolus. Snoop Dogi ajal tegime supertrügimise - kõige tagant peaaegu esimesse ritta ja tasus end ära. Igaljuhul kellel vähegi võimalik, soovitan kindlasti külastada neid festivale ja mitte raha pärast põdeda, sest emotsioon on seda väärt. Me üritame ka kindlasti veel mõnele jõuda.

Ja nüüd peale seda oleme niisama puhanud, töötanud, bodyboardingut proovinud, sushit söönud ja linnas ringi  käinud. Sushist veel nii palju, et see on siis palju odavam kui Eestis ja iga nurga peal. Kui meie Austraalia aja alguses Siim heitis mulle ette, kui ma jälle sushit läksin ostma, siis nüüd on Siimust saanud paadunud sushi fänn ehk peaaegu iga päev teeb ta ise ettepaneku seda minna ostma. Baarist sain ka üllatavalt palju tunde ja Siim ka sellest nädalast iga päev tööl. Nüüd tuleb auto veel korda teha ja võimegi alustada teed lõuna poole. Uurime ka farme ja väike lootus on juba ka olemas. Perthi ilm tundub praegu väga mõnus ja vahepeal isegi veidi jahe pärast põhja pool kogetud - ca 32 kraadi päeval. Aga selleks korraks kõik!

H-L

Seiklused Karijinis

Tere  jälle!

Kell on kaheksa õhtul ja me pikutame oma autovoodis ainukestena ühes roadhouse karavanpargis, et olla varjus äikse ja vihma eest. Jah, see on tõesti uskumatu, et  vihma sajab, sest seda imet pole me näinud ammu. Õues korralikult välgutab ja auto pidime ka parkima keset platsi, et mitte olla liiga lähedal puudele, sest kõik kubisevad sipelgatest. Peab mainima, et see on kõige tugevamaid äikesetorme, mida kunagi näinud olen. Tuult ja vihma väga pole, aga müristab nii, et auto rapub ja välgutab absoluutselt igast suunast, kus võimalik. Nüüd aga meie viimase päeva seiklusest – sellest meil ikka puudu ei tule.

Üleeile sõitsime 700 km Exmouthist Karijini rahvusparki. Kuna Exmouthis ja seal lähedal on väga kuiv, siis on hetkel  suur tulekahjude oht. Ka meile vajalik tee oli „bush fire“ pärast suletud – siiski polnud see ohtlik ja mõned inimesed seal sõitsid. Ühes kohas oli ka reaalselt tuld näha. Tee peal kohtasime juba kolmandat korda üht saksa paarikest. Esimest korda nägime neid kämpamas Francois Peroni rahvuspargis, teine kord teel Exmouthi ja nüüd siis umbes 5 korral teel Karijinisse. Korda mööda sõitsime üksteisest mööda ja lehvitasime. Õhtuks jõudsime Tom Price. Eeltööd rahvuspargi kohta polnud me eriti teinud, sest mõte sinna minna tuli järsku. Bensiinijaamas saime aga taaskord sakslastega kokku ja otsustasime nendega ühineda ehk läksime ööseks Karijini rahvusparki. Tom Price ise on korralik ehitajate ja kaevandusinimeste linn ja ka terve tee edasi sealt on vist kõik inimesed linnas kas ehitajad või aborigeenid. Rahvuspargis suundusime kämpaalale, kus oli ka teisi külastajad. Õues oli juba pime, tegime süüa, kõrvetasime panni põhja, arutasime sakslastega plaane ja magama.

Nii ja nüüd siis teisipäevast...meie ühest väsitavamast päevast siin üldse. Hommikul 5st ülesse, asjad kokku, et hakata parki avastama. Ilm sealkandis on sama nagu Exmouthis. Ainult et see asub sisemaal ehk puudub tuul. Suundusime siis sakslastega parki avastama. Park ise koosneb erinevatest kanjonitest, koskedest(mis küll praegu olid üsna veevaesed), looduslikest basseinidest, kus saab ujuda. Igaljuhul väga ilus koht – soovitan minna, kui keegi tripib Lääne-Austraalias ringi. Esimene peatus oligi ühe kanjoni juurde, kus ronisime alla basseini juurde, käisime ujumas...juba see retk oli üsna väsitav, sest tee on otse alla ja üsna järsk. Teine peatus oli jällegi kanjon – tee alla oli aga üsna pikk, umbes 2h matk ja rada raske (4 raskusaste). Sakslased ei viitsinud sinna ronima hakata, me aga mõtlesime minna. Seetõttu läksid meie teed sakslastega lahku. Rada jällegi suht järsk ja pikk, aga all oli väga mõnus. Saime korralikult matkata ja ma käisin ka ühe joa all. Aega kulus meil läbimiseks 1,5 h. Ilm oli juba korralikult kuumaks läinud ja suundusime autoga järgmisesse peatuspunkti. Teed parkides on nagu nad on – üsna raputavad. Vaatasime oma asjad ära, autosse tagasi, Siim hakkas autot käivitama ja ei lähe, ei  lähe. Ma ajasin seal mingeid asju auto kõrval ja järsku avastasin, et midagi pritsib auto alt. Mis muu kui bensiin! Noo siis mõtlesime, et täita pekkis ikka...kui auto ei käinud, siis vaikselt tilkus. Levi meil muidugi kummalgi polnud seal ja ühtegi inimest ka mitte. Päike oli otse lagipähe – pärast saime teada, et päikese käes oli 65 kraadi.  Maapind ka täiesti tulikuum. Alguses ootasime küll inimesi, aga kuna kedagi ei tulnud, siis mõtlesime midagi ette võtta. Siim pani tühja veekanistri lekke koha alla, et bensiin maha ei tilguks. Suure teeni oli 6 km ja seal oli tõenäolisem inimesi näha. Kell oli selleks ajaks kuskil 11 hommikul. Seljakott vett täis, müts pähe ja alustasime oma teekonda. Tee oli mõnus künklik...ja autosid ei paistnud. 4 km kõnnitud kuulsime auto hääli ja kes sealt tulid – loomulikult meie kallid sakslased. Mõtlesime, et nad on juba ammu kaugemale jõudnud, aga kuna jätsime ühe koha vahele, siis jõudsime hoopis neist ette. Rääkisime oma mure ära ja otsustasime sõita ökö-parki, mis on ainuke restorani ja inimestega koht rahvuspargis. Sinna oli maad 10 km loksumist. Telefoni me sealt saime ja helistasime kähku RACi kindlustusse, et nad meid ära veaks sealt. Nii lihtsalt see aga ei läinud, sest lähimas linnas ehk Tom Prices on ainult üks inimene, kes veab ja ta on kuni 3.jaanuarini Perthis. Siis pakuti välja vedada meie auto Port Headlandi, mis asjub Karijinist 350 km kaugusel ja täitsa vales suunas meile. Kuna RAC katab ainult 200 km, siis oleks me pidanud maksma ainult vedamise eest sinna 2100 dollarit . Täiesti ulmeline number, peaaegu sama palju nagu meie auto maksis. Pluss me ei teadnud, mis tal vigagi on...Olime ikka väga nõutud. Lõpuks helistas üks töötaja rahvuspargi ranger’ile, kes ka jagab autodest. Sakslased viisid meid ilusti jälle auto juurde tagasi ja jäid koos meiega ootama. Kuigi valvur lubas tulla 15 minuti pärast, jõudis ta kuskil tunniga. Jälle sai ennast korralkult keedetud...Lõpuks kohal, ronis auto alla, uuris mis ta uuris. Igaljuhul tuli välja, et bensiinifilter on katki. Olime selle just enne sõitu teeninduses ära lasknud vahetada, aga ilmselt teeninduse vennad polnud oma tööd korralikult teinud.. Koorem langes meie õlgadelt, sest viga oli väike. Pargivaht lubas oma putkasse minna ja vaadata, kas tal on midagi, mis meie autole võiks sobida. Selleks kulus tal aga aega 2 tundi, sest ainuüksi putkasse minek võtab aega 45 minutit. Ka meie vagurad saatjad sakslased liikusid edasi, kuna olid nüüd kindlad, et kõik saab korda. Kuna päike oli endiselt otse pähe ja kraade 60 ringis, siis ehitasime voodilinast ja nöörist endale päikesevarju, kuhu alla seadsime toolid. Kärbsevõrgud peas istusime seal kaks tundi ja jõime oma viimast vett. Kui lõpuks pargivaht tagasi tuli, proovis ta üht sarnast filtrit ja see SOBIS! Pole küll õige, aga vähemalt saab sõita kuni Perthini. Meie õnn oli suur! Filti vahetus ise maksab kuskil 20 dollarit – eriti tobe oleks olnud variant, kui oleksime maksnud 2100 dollarit vedamise jaoks ja siis oleks öelnud, et parandamine on 20 taala. Seda summat me ilmselgelt maksnud poleks, enne oleks auto maha jätnud. Pargivaht raha meilt ei võtnud ja üldse oli väga muhe sell. Rääkis, kuidas ta lapsena madusid grillimiseks püüdis. Tagasi rajale saime kuskil kell 5. Käisime veel pargi mõned kohad läbi ja alustasime teed Newmani poole, mis oli 400 km kaugusel. Sinna jõudsime juba täitsa pimedas. Teel kohtasime ikka korralike veoautosid 4-5 haagisega, mis on 54 m pikad. Newmanis, mis on ka korralik ehitajate linn, otsisime mingit söögikohta, sest päev läbi täitsa söömata. Selleks pidime sõitma veel 15 km linnast välja. Lõpuks tagasi karavanpargis ja uni oli hea...kuigi selle headust vähendas asjaolu, et meie madratsis on auk ja poole öö pealt on see täitsa tühi. Selline oli siis meie seiklus. Õnneks siiski lõppes hästi – suuremas osas tänu headele inimestele, kes meid lihtsalt aitasid. Siin olles oleme kohanud nii suurepäraseid inimesi, et peaks ise ka paremaks vist hakkama.

Praegu sõidame Perthi poole tagasi, et tähistada seal Siimu sünnipäeva sõprade keskel, võtta vastu uus aasta ja teha veidike tööd, et siis juba edasi lõuna poole suunduda ja farmide jahile minna. Täna plaanisime küll sõita vaid 350 km – sellest sai aga 700 km, sest kõik kohad olid liiga urkad, et neisse peatuma jääda ja ega praegune koht parem pole. 400 km on veel Perthi poole jäänud ehk ei midagi enam meie jaoks. Homme ehk täna kui selle blogi postitan oleme ilmselt juba seal.

Ilusat vana aasta lõppu kõigile!

HL ja Siim