Tööotsingud

Täna ärkasin taaskord selle peale, et telefon helises. Kuna mul siin väga tuttavaid pole, siis see tavaliselt tähendab seda, et tööga seotud. Helistas siis Jerome ja leppisime kohtumise kell 11.45 restoranis nimega The George. Ega ma midagi arvata ei osanud. Kohale minnes tuli välja, et ta on värbaja, kes vahendab töökohti ja töötajaid. Ma saatsin eile suht palju CV välja jälle ja üks oli tema. Tüüp ise oli hästi tore nagu ikka austraallased - prantslane, kes on 19 aastat juba siin elanud. Lubas mulle otsida mingeid kohti ja meile intervjuusid panna. Lisaks tahtis ta, et ma teeksin video-cv, sest siis pidavat lihtsam olema. Natuke kahtlane on, aga võin ju teha ikkagi.

Teepeal sellele kohtumisele nägin Hannat ja ta kutsus mind pärast oma kohvikusse, kus ta töötab. Saime Siimuga kokku ja istusime mõne aja seal, sain üle pika aja kohvi juua :) Nii hea! Kohviku töö tundub päris mõnus, ainuke asi, mida nad siin tahavad on kohvitegemisoskus. Igas kohvikus on hiiglaslik kohvimasin nagu Coffee In-is (või isegi suurem) ja hulgaliselt erinevaid kohvivalikuid. Sihuke töö oleks mulle päris hea, sest nüüd kolime linnast natuke eemale ja kohvikutöö lõppeb üldjuhul päeval. Baaris või pubis peaks aga hiljem lõpetama ja siis enam bussid ei liigu. Üldjuhul pidi kõige efektiivsem olema ise kohale minna ja ennast pakkuda. Käisingi siis hostelist läbi, võtsin paki CV ja alustasin jagamist. Enamasti öeldakse, et pole vaja, aga igaks juhuks võtavad su CV. Suht palju tahetakse sinna selliseid, kes oskavad juba kohvi teha. Eks homme peab veel minema jagama, kuigi see on suht vastumeelt, ilmselt harjumise asi. Äkki joppab - kuigi veits tõmbab tuju alla küll, kui kõik ütlevad, et pole vaja jne...aga tuleb ise säilitada optimism, sest tundub, et pakkumisi ikka liigub.

Seoses selle baaritööga, millest Siim eile kirjutas, siis selle ma ütlesin täna ära. Koht oli küll üsna mõnus ja mitte väga kaugel, aga ma oleks sinna pidanud minema 3 bussiga, sest otseliini meie kodu juurest ei lähe ja õhtuti kell 1 enam bussid ei sõida ja siis oleks üsna kaheldav olnud, kuidas ma sealt tagasi saan. Samuti pakkus omanik ainult 15-20 tundi nädalas, mida on ilmselgelt liiga vähe. Nii et nüüd olen jälle tööta :D

Mõtleme ka mingi autovariandi peale. Kuigi eelarve on hetkel ikka väga piiratud, et midagi osta, siis siin on ilma autota väga raske. Eriti kui Siim tahab baaritööd kuskil teha. Äkki mingi saame, millega kannatab paar kuud sõita kuni siit edasi liigume.

Ahjaa, Romm näitas meile üht väga head odavad hiina söögikohta - suur ports riisi/nuudleid igasugu erinevate kanadega on ainult 4 dollarit. Nüüd sellest on saanud meie põhiline lõuna-ja õhtusöögi koht, sest odavam on sealt osta kui poest ja ise süüa teha. Sihukese raha eest saaksime pmst ainult makarone ketšupiga teha.

Vaatame, mis homme saab, tahaks varsti mingi töö endale saada lõpuks, sest siis muutub elu kohe mitu korda paremaks. Homme kolime Balcattasse tagasi (seal kus esimesed ööd olime), kus oleme siis eeldatavasti 11.detsembrini. Aga olge mõnusad :)

HL

Chilliz - meie lemmik hiinakas

noniinoniinoniiii,

Tere siis ka minu poolt!

Tänane päev sai alguse sellega, et Hiie-Liin sai kõne ja ta kutsuti töövestlusele, millele ta eile öösel applicationi saatis. Sai töövestluse lõunaks, seega kiirelt kõht täis ja tuld. Läksin ka kaasa, sai esimest korda kohaliku metrooga sõita. Metroost väljudes hakkasime otsima, millise bussiga sinna kõige parem minna oleks. Siis bussiinfoputkast tuli välja mees, kes ütles meile lõpuks, et ta tegeleb tegelt rohkem rongidega ja bussidest päris täpselt ei teagi midagi. Bussijuht oli rõõmus hindu, oli nõus meile ütlema, kus me täpselt maha peame minema. Jõudsime ühe kooli juurde, kus ühte bussi parasjagu lapsi ja pille peale laeti. Meie bussijuht aga arvas, et ta ei hakka mööda minema ja parem ootab kuni ees olevad valmis saavad. Welcome to "Kwik-E-Mart" :P Õnneks väga kaua ei läinud - nii kuskil 10 - 15 minutit. Lõpuks jõudsime siis kohale. Koht tegelt päris äge, kergelt penskarite bowlingu-/tennise-/kriketiklubi. H-L läks jutule ja ma luurasin niisama ringi, vaatasin kuidas tädid lauamänge mängivad. Lõppkokkuvõttes läks H-L umbes 10 minutit aega ja homsest hakkab seal tööle. Esialgu vist küll u.20 tundi nädalas, aga see selgub kõik käigupealt. Alguseks väga hea.

Linna tagasi jõudes saime Rommiga uuesti kokku, liikusime ringi ja lasime sujuvalt aega parajaks. Millekski. Keset peatänavat kohtab siin tihtipeale igasuguseid rahvakunstnike. Näiteks täna oli keset tänavat klouniks maskeerunud mees, boombox üürgas ja tegi mingeid kahtlasi liigutusi. Jälgisime teda päris tükk aega, aga ei saanud päris täpselt lõpuks siiski aru, mida ta teeb. Tegin tast isegi mõned pildid ja kui Hiie-Liin õpetab kuidas seda siia lisada, siis näete varsti te ka.

Muidu asjalood rahulikud ja rõõmsad, reedest saame jälle kolida, aga pärast seda tuleb kolimistele pikem paus, sest siis saame omale pikemaajalise asupaiga. Romm ja James lähevad koju tagasi, kes eestisse, kes inglismaale. Saame nende ruumi omale. Nüüd vaja veel auto kuidagi ära osta, või siis jalgratas, sest H-L peab tööl käimiseks vastasel juhul jalgratta muretsema. :D Varsti saan ka enda töödest-tegemistest-toimetamistest rohkem rääkida, seniks aga peatse kuulmiseni!

Siim.

Kolmas kodu

Täna siis oli jälle kolimisepäev ja jõudsime oma kolmandasse kodusse. Kell pool kümme aeti meid välja ja vantsisime üle kahe kilomeetri koos kohvrite ja muude asjadega uude hostelisse Shiralee. Naljakas oli see, et kui seda hostelit hostelworldist vaatasin siis maksis üks öö kaheses toas 68 dollarit, nende kodulehel oli kirjas 64 ja kohapeal 62. Vedas meil! Pluss see on veel linnale lähemal ka. Tuba ise on mõnus ja hostel sihuke pisike kodune. Tundub nagu üks suur pere elaks siin. Ümberringi on vist mingi kilide rajoon, sest igasse suunda vaadates võib näha nuudlipoode ja muid igasugu kummalisi poode. Tänav lõhnab ka juba riisi ja nuudlite järgi.

Pärast matka hostelisse otsustasime külastada Perthi raamatukogu, mis on ka üks ainukesi kohti, kus leidub tasuta wifi. Printisin 25 CV algatuseks välja. Pärast seda käisin tööbüroodes, millest esimene oli isegi veidi lootustandev, aga teine üsna aja raiskamine. Mingi väike ruum täis inimesi, kes suvalises järjekorras saavad intervjuule ja siis vahepeal paks tädi karjub üle ruumi vabu töökohti. Eestlasi oli seal taaskord päris mitu. Kohe on ikka näost näha, nagu oleks otsa ette kirjutatud, et eestlane.

Praegusel säästuajal me söögi peale väga ei larista, aga kuna keskpäevaks olime juba nõrkemise äärel, tegime ühed burksid kesklinnas ja võtsime teekonna immigratsiooniametisse, et viisa kleeps saada. See vist tegelikult pole vajalik, aga mõnes kohas võidakse küsida. Pluss nii tore, kui passis on igasugu kleepse ja templeid nagu vanasti.

Pärast kaptenimütsiotsinguid Siimu sõbrale läksime tagasi hostelisse ja ma tegin Internetis endale RSA kursuse ehk Responsible Service of Alcohol. Seda on vaja, et baaris või restoranis töötada

Ahjaa, päris naljakas on lugu siin ülekäigurajaga. Nimelt kui Eestis on alguses roheline, siis vilkuv roheline ja punane, siis Austraalias on umbes 2 sekundit roheline ja ülejäänud aja vilgub punane. Üldse on jalakäijatest suht ükskõik siin, rohelist tuld võib ikka väga kaua oodata. Me pole veel eriti harjunud ka vasakpoolse liiklusega ehk tavaliselt lähme ületee nii, et vaatame igas suunas ja kui autot pole, siis jookseme täiega. Päris naljakas võib seda kõrvalt olla vaadata.

Nüüd ostsime endale The Western Australian ajalehe, kus on kolmapäeviti ja laupäeviti töökuulutused. Enamasti tuleb see juba üks päev vare õhtul tanklast ära osta ja siis hommikul 8st helistama hakata. Ettekandja pakkumisi isegi oli päris mitu, nii et peab pommitama hakkama neid.

Pilte oleme ka mõne teinud ja varsti ehk on ka siin neid näha.

Kohal!

Annan teada, et oleme kohal. Tegelikult juba täitsa tükk aega - reede keskööst nagu plaanitud. lennud olid üsna pikad ja väsitavad. Eriti tüütu oli 7-tunnine paus Hong-Kongis. Leidsime seal aga kähku lamamistoolid, kus sai magada ja uuendusena oli ka Hong-Kongi lennujaamas tasuta wifi sisse seatud (kuigi see oli nii aeglane, et praktiliselt oli võimatu midagi teha). Samuti kosutasid meid esimesel lennukil pakutavad veinid ja õlu ja teisel lausa Bacardy Cola või mis iganes me soovisime :) Tollis pidi igasugustes pikkades järjekordades seisma. Viimane oli siis asjade deklareerimine. Märkisime ka, et meil on šokolaad ja mõned rohud kotis (kuigi vb poleks pidanud). Igatahes kui kõiki eelnevates inimestel kisuti kotid lahti ja soriti korralikult, siis meil ainult küsis, et mis on, lasi kohvrid kaamera alt läbi ja kõik. Läks lihtsalt! :)

Kuigi esialgselt pidime ööbima hostelis, siis meie õnneks saime kaks ööd olla Siimu sõbra toas, kes ise Perthist ära oli. Briti kutt James tuli meile lennujaama vastu ja viis meid esimesse ja loodetavasti ka järgmisesse koju. Samas majad elavad ka mu vana klassivenna õde Hanna koos oma kutiga. Eriti mõnus oli voodis magada ja seda me tegime järgmised pool päeva. Laupäeval tulid mõned eestlased meile külla ja esialgu vaiksest grillõhtust tuli veidi suurem pidu. Alkohol üldiselt on siin ikka suht kirves, eriti kange - viin kuskil 35 dollarit. Õnneks meil on natuke ka kaasa varutud.

Naljakas on see, et Austraalias algavad ja lõppevad kõik asjad varem. Näiteks magama minnakse kuskil 10 ajal ja tööle juba 7st. Ka seekord hakkas meie pidu kuskil 3 ajal ja mõned läksid magama juba 9st. Me Siimuga pole eriti selle rütmiga veel kohanenud ja eestlasele kohaselt jõuame voodisse kuskil kell 2 ja oi kui raske on siis hommikul end voodist välja ajada.

Eile tuli Siimu sõber Romm ka koju tagasi, mis tähendas meile hostelisse kolimist. Saime üsna hea pakkumisega kahesesse tuppa. Hostel ise on suur ja üsna puhas ka, natuke kaugel linnast ainult. Tänasest otsustasime asjalikuks ka hakata. Tegime endale Commonwealthi pangakontod, telefoninumbri ja Interneti muretsesime ka. Nüüd saab natuke sagedamini seda luksust nautida. Tööotsimisega pole väga veel alustanud. Siimul on midagi juba soolas, loodetavasti saab asja sellest. Eks peab neid tööbüroosid külastama hakkama või siis ukselt-uksele pakkuma käima.

Eestlasi on ka ikka suht palju siin. Täna nägime Annat ja Joosepit linnas ja siis teisigi eeslasi. Üsna äratuntavad on. Samuti saime kokku Siimu sõbrannaga, kes on Austraalias juba 6 kuud olnud. Jalutasime kesklinnas ja käisime Fremantle vanglas.

Üldiselt on Perth ikka suht väike linn. Elanikke on kuskil miljon, aga kesklinn oma suuruse poolest on küll võrreldav Tallinnaga või isegi väiksem tundub.

Ahjaa, ilm on siin ikka täitsa külm. Kohati vist külmem kui Eestis. Üleeile oli räige torm - meeletu tuul ja sihuke padukas, et Eestis küll ei mäleta sellist. Mõtlesime terve öö, et katus lendab pealt ära. Aga õnneks iga päevaga läheb aina suve poole :)

Kirjutada on veel palju, aga ei jõua. Hommikul peame jälle kolima ja tuleb pakkima hakata. Loodetavasti saame nädalalõpuks omale kodu ka. See sama James, kes meile lennujaama vastu tuli, läheb ilmselt koju tagasi ja saame tema toa. :)

HL

Ja minek!

Lõpuks oleme siis otsapidi lennujaama jõudnud ja ootame Helsingi lennuki peale minemist. Ettevalmistused on kestud juba paar kuud ja nüüd oleme valmis miema, ma vähemalt loodan :) Suuremad nutmised on nutetud. Minul algas see juba Tartus, Siimul eelmine nädalavahetus Türil. Ega praegu väga aru ei saagi, et nüüd sõidame nii kauaks kaugele. Järgmised kaks päeva veedame lennukis ja lennujaamades. Esmalt 3 tundi Helsingis, edasi sõidame finnairiga Hong-Kongi, kus on aega 7 tundi ja siis lõpuks Perthi. Kuna meie lennuk jõuab alles südaööl, siis saame veel ühe öö veeta lennujaamas. Kõlab mõnusalt!

Mõte Austraaliasse minna tuli üsna järsku. Või tegelikult mul on see peas olnud juba paar aastat, aga ma ei uskunud, et selle teostamiseni kunagi jõuan. Igaljuhul aprillis sõitsime Siimuga Ääsmäe poole ja ma kurtsin, et tahaks koolile vaheldust ja kuskile kaugele minna. Seepeale tema ütles, et lähme siis Austraaliasse. See just mul mõttes tegelikult oligi ja nii me nüüd siia lennujaama jõudsimegi. Vanemaid pidi küll esialgu selle mõttega harjutama, kuid said nemadki aru, et ega see nii paha plaan polegi.

Praegu pikemalt ei hakka lobisema...loodame, et jõuame oma asjadega ilusti kohale. Esimene kaotus oli meil hambapasta, mis võeti tollis ära - loodetavasti ka viimane. Kuuldavasti on ka meie esimeses hostelis wifi, nii et siis anname märku, kui oleme kohal.

Hiie-Liin & Siim