Sydney ja Melbourne reis (2): Melbourne

Eile lõpetasin siis sellega, et läksin Melbourne lennuki peale. Lend ise kestis kõigekst natuke üle tunni. Maandus väikesesse lennujaama, mis asus Melbourne kesklinnast ligi 55 km. Pilet sinna lennujaama oli ligi 40 dollarit odavam kui põhilennujaama ehk alati tasub vaadata lende väikestesse rottidesse lennujaamadesse. Sealt olin broneerinud juba otse bussi linna. Ilm tundus ikka Melbournes alguses väga külm. Eks ma valmistasin ennast selleks ette ka, sest see on Austraalias tuntud väga vahelduva ja pigem jaheda ilma poolest. Isegi suvel pidavat olema vihma ka ja praegu on peaaegu et juba talv. Esimese asjana ostsin endale vihmavarju. Ilm oli täpselt selline, et üks hetk oli soe, päike ja 10 minuti pärast sadas vihma. Kirjutasin veel Siimule smsi, et siin ilm nii mõnus ja samal ajal hakkas vihma sadama. Otsisin oma hosteli (või tegelikult oli nimi Space Hotel) ja see oli super ilus. Võtsin endale jälle 6. toa. Igal korrusel oli mingi asi - minu korrusel kinoruum - samasugused punased toolid nagu  kinodes ja suur ekraan, kolmandal korrusel jõusaal, neljandal raamatukogu moodi puhkeruum ja viimasel hiigelsuur köök, rõdu. Kõige ilusam hostel, mida kunagi näinud olen ja ainult 27 dollarit oli öö. Sydneys mind hoiatati, et Melbourne hostelid on palju räpasemad ja koledamad, aga tegin õige valiku. Mõlemad hostelid valisin hostelworldi kaudu lugedes nende hinnanguid, arvustusi ja asukohta silmas pidades.

Esimesena tegin siis tiiru ümber kesklinna. Nimelt on Melbourne on ainuke linn Austraalias, kus on tramm (Sydneys on ka mingi taoline asi, kuid vaid paarsada meetrit). Liigub ka tasuta tramm ehk city circle mis teeb tiiru kesklinnale. Peatub iga tänava ristumiskohas, kus siis öeldakese, et mis asub paremal/vasakul, kuhu sellest peatusest saab ja lühikese ajaloo nt millal ehitati. Täitsa tore asi ja saab veidi paremini aru linnast. Melbourne tundus algul kuidagi palju keerulisem kui Sydney. Kohati oli see aga NII aeglane. Vahepeal oli tunne, et jala saab ka kiiremini, kuna peatusi oli ikka väga tihi, pluss valgusfoorid. Käisin Federation Squarel, mis on linna nö keskväljak. Pmst kogu aeg toimuvad seal mingid üritused, festivalid. Ühel õhtul algas sealt mingisugune öömaraton. Melbourne on väga teistsugune linn kui ülejäänud Austraaliat. Palju vanasid hooneid, samal ajal palju väga huvitavat arhitektuuri ja teistsusugseid ehitisi. Kui Sydney meenutab pigem Ameerikat, siis Melbourne Euroopat. Paljud peavad seda suureks versiooniks Tartust. Meeleolu pole nii kiire kui Sydneys vaid pigem sihuke boheemlaslik, palju kunstiinimesi (JA AASIALASI) ja ka üks parim shopingulinnasid Austraalias. Kuna minu eesmärk polnud shoppamine, siis seda ma ka eriti ei harrastanud. Lisaks oli mul vaid käsipagas, milleks oli mu väike seljakott, mis oli minnes juba üsna täis. Esimesel õhtul Melbournes sain ka mõnusa üllatuse ehk hakkasin haigeks jääma. Pühapäeval sain veidi külma Sydneys suure tuule käes jalutades ja esmaspäeva õhtul oli korralik haigus sees. Hingata nina kaudu ei saanud, kurk üli valus, ilmselt ka väike palavik. Öösel eriti magada ei saanud, pluss hommikul pidi veel kell 7 tõusma, et ainetele registreerida ülikoolis...Lõpuks teisipäev oligi sihuke uimane. Käisin Queen Victoria Marketil, kust saab kõikvõimalikke asju. Palju parem võrreldes Sydney marketitega. Aga Londoni omasid ei ületa vist miski. Müüdi igasugu põnevaid sööke, puuvilju, riideid. Kuna ma nohu tõttu maitset ei tundud, siis jäi seepäev söömata. Neljapäeval ostsin sealt  aga bratwursti ja hapukapsaga hot dogi, mis oli täitsa hea. Pool ülejäänud päeva veetsin hostelid teed juues, mis muutis enesetunde juba täitsa talutavamaks. Suhtelsin hostelirahvaga ja õpetasin ühele italioonole inglise keelt. Nii naljakas see nende aktsent ikka. Õhtul läksin linna jalutama jälle ja pimedas pilte tegema. 

Kolmapäeval oli äratus juba 6st, sest broneerisin endale päevase reisi Great Ocean Roadile. Vastu tuli mikrobuss, kogus rahva peale ja linnast väljas me juba olimegi. Sõitmist oli palju, aga kuna peatused tihedalt, siis seda väga tähele ei pannudki. Grupis oli igasugu naljakaid inimesi ka - nt kaks umbes 70-80 aastat roosades siidkleitides ja looridega birma naist. Nii armsad olid nad. Vanem neist (sendimeetri paksuse halli patsiga) tuli  isegi oma roosa kleidikesega vihmametsa väiksele matkale. Väga ilusaid kohti ja vaateid nägi teepeal. Nägin ära oma esimesed metskud koaalad. Elavad ühes karavanpargis kõikide puude otsas peaaegu. Korralikud karvapallid on ikka. Üsna raske on neid üldse puu otsas märgata. 20 tundi päevast magavad, kuid meil õnnestus neid ka ärkvel näha. Lisaks oli veel VÄGA palju papakoisid, kes meelsasti inimeste peas või õla peal istusid. Eriti muidugi asiaate ründasid, sest nad söötsid neile sihvkasid. Ilm oli ka üsna hea, vihma ei sadanud. Kogu tripp läks väga asja ette ja hea, et ikka otsustasin sellele minna, sest tegelikult ma seda ei plaaninud.

12 apostlit, mis on Great Ocean Roadi üks kõige kuulsamaid kohti. Tegelikult neid kivimoodustusi 12 ei ole, aga kui GOR turistisihtkohas tehti, siis nimetati palju vaatamisväärsusi ümber, et need oleksid  meeldejäävamad.

London Bridge - ehk tegelikult oli seal praegu tühja koha peal enne õhuke rada ehk meenutas silda ja seal peal oli lubatud isegi inimestel käia. 1990.aastal juhtus aga sihuke asi, et üks paarike oli parasjagu tagumise osa peal, kui tuli suur laine ja silla osa nagu naksti merre kukkus. Paarike jäi siis lõksu tagumisele osale. Õnneks nende sõbrad olid kaldal ja läksid abi otsima (sest mobiile siis veel polnud eriti). Lõpuks lubas helikopter 5 tunni pärast tulla. Kuna see aeg tundus aga liiga pikk, siis helistati kanal 7 (nagu eestis kanal 2 vb), kes siis tuli oma kaamerate ja helikopteritega kohale ja enne tegi ikka toreda loo ja filmis paarikest lõksus ning lõpuks päästis ära ka.  Selline lugu - vedas, et kedagi silla osa peal ei olnud.

Tagasi Melbourne jõudsime umbes 9 ajal. Neljapäev oligi juba viimane päev. Käisin veel marketil ja niisama nautisin seda linna. Sõitsin trammiga St Kildale, kus asub rand ja suviti põhiline baarides käimise koht. Oli täitsa ilus, aga ei midagi erilist. Rand polnud ka suurem asi. Pimedas võib seal minipingviine kohata. Ilm oli ka väga mõnus ja soe. Isegi ilma jakita sai olla. Kuna lennuk läks alles 8 õhtul, siis aega oli üsna palju. Jõin Melbourne head kohvi ja istusin Federation Square'l. Nimelt käib Austraalias nö vaidlus, et kus siis ikkagi on kõige parem kohvi - enamus arvavad et Melbournes. Lõpuks otsustasin ikka Eureka tornis ka ära käia. Kuna ma Sydney Tower Eyes üsna pettusin, siis ei tahtnud alguses Melbourne omasse minna. Tegelikult oli see aga mitmeid kordi parem - palju kõrgem, nägi igale poole, klaas oli maast laeni, isegi õues sai käia (ja ei pidanudki 40 dollarit juurde maksma), poole odavam ka. Veetsin seal peaaegu 2 tundi. Alguses kui oli valge ja kui hakkas pimedaks minema. Väga mõnus koht.

Pärast seda oligi aeg minna juba lennujaama. Tagasilend oli suurest lennujaamast. Võtsin bussijaamast shuttle bussi ja paarikümne minuti pärast olingi juba lennujaamas. Lend sujus hästi ja jetstar kohaliku odavlennufirmana teeb silmad ette ikka Ryanairile ja Easyjetile. Meie boss muidugi alguses kohe, et oi Jetstar on sitt, aga oli täitsa tavaline. Lisaks saab osta näiteks 10 dollari eest endale ipadi kasutus sõidu ajaks, kus on igasugu filme, seriaale, muusikat. Pikkadel lendudel on meediasüsteem tavaline, aga lühikestel pole varem seda näinud. Isegi Estonian Air, kes ennast odavlennufirmaks ei pea (ega ka ole), ei paku sellist võimalust. Kell 12 olingi juba tagasi kodus Perthis, kuhu saabudes oli tunne nagu oleks soojamaareisile tulnud. Kokkuvõttes ma ei oskagi öelda, et kumb linn mulle rohkem meeldis. Alguses Melbourne jõudes olin täitsa kindel, et Sydney meeldib rohkem, aga mida kauem esimeses viibisin, seda rohkem hakkas see mulle meeldima. Seal pole küll suuri tuntud vaatamisväärsusi, aga Melbournes on midagi muud. Tuntud oma väga rohkete baaride, pubide, hea kohvi, shoppamise ja põhikoht, kus footyt mängitakse/vaadatakse. Footy on siis taoline nagu ameerika jalgpall, ainult austraala versioon ehk natuke teised reeglid. Mina hakkaksin ilmselt seal elades tundma puudust headest randadest. Kui juba Austraalias elada, siis ikka ilusa ilmaga kohas, sest vihmast ilma saab eestis piisavalt tunda. Aga kõigega ju harjub. Niiet Melbourne on tore ja Sydney on ilus...Eks iga üks otsustab ise, nii öelda nöökimist nad ilmselt omavahel kunagi ei lõpeta. Selline väike ülevaade siis minu reisist. Kes veel vahepeal aru ei saanud, siis jah, ma käisin seal üksi. Ja tegelikult ongi täitsa tore üksi reisida, nii tutvud ja suhtled palju rohkem teiste inimestega ning saad teha ja käia täpselt enda järgi. Ainult selle nädalaga tutvusin ma filipiinlase, 3 inglase, 5 sakslase, austerlase, 2 kanadalase, itaallase, uusmeremaallase, hiinlase, tailase, hollandlase ja lisaks mitme austraallasega. Sihuke kirju seltskond siin koos. Nüüd aga kõik, tänud neile, kes selle kõik läbi lugeda viitsisid.

HL

Reis Sydneysse ja Melbourne (1): Sydney

Noniinoniii, ma võtan ennast kätte ja kirjutan. Ehk siis oma väikesest reisist Sydneysse ja Melbourne. Tegelikult ostsin juba piletid aprillis kui JetStaril oli lihavõttekampaania ja kõik kolm lendu kokku maksid vaid 300 dollarit. Enamik austraallasi ja mitte-austraallasi ei suutnud ära imestada, kuidas ma nii odavalt sain. Aga kõik on võimalik - peab lihtsalt ise valvas olema ja  pakkumistel silma peal hoidma.

Minu reis algas siis 10. mail kell 11 õhtul. Ja väga tormiliselt ehk ei jäänud palju puudu, et oleksin lennust maha jäänud. Alustasime küll sõitu varakult. Perthis on küll üks lennujaam, aga kohalike ja rahvusvaheliste lendude terminal asub mitme km kaugusel. Ühesõnaga panime gps sisse domestic airport ja jõudsime lõpuks kuskile lennukooli aladele või väikelennukite lennujaama täiesti metsas. Reaalselt oli seal nii kott pime ja meie olime ainukesed hingelised. Siis kähku uuesti navi sisse ja õige lennujaama poole teele, kuhu oli üle 20 km, lennun väljumiseni aga vähem kui tund aega. Kui siis lõpuks lennujaama jõudsin oli alla 20 minuti aega, hetkeks kaotasin täielikult pea, sihuke paanikahoo moodi tunne tuli. Olin teinud kodus check-in ja pileti smsiga tellinud. Kohapeal tuli välja, et see ei kehti, siis tegin uue check-ini spetsiaalses masinas, et ei peaks järjekorras ootama. Sealt sain siis täpselt nagu pileti oma nime, kuupäeva, istekoha ja asjadega, ainult lisaks oli väike märge, et see ei ole pilet ja mine palun järjekorda. Järjekord polnud üldse mitte väike....õnneks lasti ette neid, kellel oli kiire. Nii ma siis lõpuks oma asjad ikka tehtud sain. Kokkuvõttes jäi lend üldse hiljaks ja pidin isegi veel natuke aega lennujaamas aega parajaks tegema. Hommikul 6ks jõudsin juba Sydneysse. Lend ise kestis 4 tundi, aga idakaldal on kellaaeg kaks tundi Pethist ees. Hüppasin lennukist otse rongi peale ja juba 10 minuti pärast olin oma hosteli lähistel. Hosteliks oli Bounce raudteejaama juures ja see polnud üldse mingi tavaline päkker, vaid nägi väga ilus ja korralik välja. Valisin kuuese toa, mida jagasin teiste reisijatega. Igal korrusel olid telekad, katusebaar jne...kõik väga ilus ja puhas. Hostelist leidsin kaardi ja kuulutuse, et tehakse tasuta tuure linnas kaks korda päevas. Panin koti hoiule ja suundusin siis esimest ringi Sydneys tegema. Ja see linn ei valmistanud pettumust. 10.30 suundusin tuuri kogunemiskohta. Inimesi oli ainult 6 - 2 sakslast, kanadalane, inglane ja hiinlane. Ehk parajalt mõnus väike grupp. Giid oli ka super äge, kes ei väsinud meile rääkimast nalju Uus-Meremaast (nimelt olevat uus-meremaallastel kahtlaselt suur kiindumus lammastega). Kogu tuur kestis kokku 3 tundi, näidati põnevamaid kohti, mille peale ise poleks kunagi tulnud, odavaid baare. Kes kunagi Sydneysse satub soovitan minna. Peek Tours on firma nimi ja elatuvad ainult tipi pealt, mida ka kõik muidugi jätsid.

Kuna ilm oli väga hea jällegi - 26 kraadi. Võtsin Circular Quai juurest kuulsa praami ja sõitsin Manlysse, kus on siis mõnus rand, palju kohvikuid, baare. Pole nii kiire kui Sydney kesklinn, kohati tundub nagu oleksid kuskile teisse kohta sattunud. Tagasi tulin praamiga päikseloojangu ajal - avanesid väga ilusad vaated Sydney ooperi majale ja Harbour Bridgele. Ruttu hostelisse, peoriided selja ja suundusin Kings Krossi, kus sain kokku inimestega päevaset tuurist. Nimelt sama firma korraldab ka peotuure ehk maksad 18 dollarit, selle eest saad neli jooki ja viiakse igasugustesse ägedatesse baaridesse ja klubidesse. Kõik meie grupi omad olid kohal (v.a hiinlane) ja veel palju teisi, valdavalt sakslased. Ja pidu möödus täies hoos...:)) Huvitav oli see, et kui klubist välja lähed, siis sul ei lubata seal juures enam seista, ei kõrval, üle tee...üks turva ütleb, et mida paremale, lähed sinna, siis järgmine turva käseb üle tee minna jne. Lõpuks taksoga koju ja oiii kui valusad mu jalad olid. See päev ilmselt kõndisin kuskil 20 km kokku. Aga ega järgmised päevad leebemad polnud. Hommikul kui olin enam-vähem õhtust toibunud läksin bussile ja sõitsin Palm Beachi, mis on tuntud kui Summer Bayna. Sõit sinna oli PIKK - 45 km linnast, aga kestis 2 tundi. Tegelikult on siis tegemist ühe kõige rikkama rajooniga Sydneys - palju jahte, hiiglaslikud majad mägede nõlvadel. Rand oli ise pisike, aga mõnus...sihuke rahulik, Alfi kios ranna juures. Seal tegutseb ka päriselt kiosk ja muidugi oli kiri, kuidas nemad ikka varustavad "Kodus ja võõrsili" seriaali oma territooriumi ja grilliga. Mõnda aega nautisin ilma seal, tegin väga mitu pilti. Üks tore detail üksi reisimise juures on see, et pead kogu aeg kedagi paluma, et pilti teeks...lõpuks muutus see juba väga tüütuks. Ikka on ettekujutlus mingist pildist ja siis kui teine inimene teeb täitsa teistsuguse, on ikka natuke pettumus küll. Aga see selleks. Tagasitee oli õnneks kiirem.

 Linnas tiirutasin niisama ringi, hiljem käisin ka Sydney Tower Eyes, mis on siis teletorni taoline asi. Enne sisseminekut näidatakse 4D filmi Sydneyst ja siis saad üles sõita. Mulle oli see veidi pettumus, esiteks pole see väga kõrge ja teiseks on seal ümber palju kõrgeid maju, mis varjavad vaadet. Näiteks otse ooperimaja ees oli suur maja. Veidi ülehinnatud ka. Enne sisseminekut tehti kõigist rohelisel taustal pilt ja pärast kui ära läksid, siis oli su pildile taha pandud see torn. Mõttetu värk - maksis ka mingi 40 dollarit. Õhtuks olid jalad jälle väga läbi. Ja pühapäeval oli taaskord vara äratus. Seekord hindasin aga ilma üle ja panin vähe riideid selga. Tegelikult oli üsna jahe. Sõitin bussiga Boni beachile, mis on üsna legendaarne Syndeys. Rand oli kõik surfareid täis. Käisin ka pühapäevasel turul, mis oli...tore vist. Ei midagi erilist. Muidu oli kohal mõnus meeleolu, ainult jube suur tuul ehk peaaegu jäätusin ära. Käisin siis hostelist läbi, panin paksemad riided selga  ja tegin mitu tiiru linnale. Mõtlesin, et lähen kõnnin üle Harbour Bridge. Kuna mõlemat otsa ei viitsinud kõndida ja linna poole tulles on vaade parem, siis soovitas giid minna praamiga teisele poole kallast ehk umbes 2 minutit sõitu. Teisel pool on nii lõbustuspark kui ka loomaaed. Ma miskipärast mäletasin, et pidi loomaaia praamile minema. Tegelikult aga ei...loomaaed ei asunudki nii lähedal ja sõitsin hoopis täitsa valesse suunda ja kohta. Kui kunagi tagasi jõudsin, ei olnud enam ise sillale minna. Hommikul käisin ka ekskursioonil opperimaja sisemustes ja ei pidanud pettuma. Tegemist on suurepärase hoonega. Kui paljud arvad, et seal on vaid ooperid, siis tegelikult toimuvad seal näiteks ka tai boksi võistlused, ballett, draamaetendused, poppstaardie kontserdid jne...Samuti tehti seal taaskord rohelisel taustal pilt ja hiljem pandi sama pilt minust umbes 6 erineva taustaga pildile ehk kõikides saalides, ooperimaja ees/taga ja maksis 40 dollarit. Ma olin ainuke, kes sellist "kaunist" fotomälestust ei ostnud.

 

Sydney ooperimaja on tõesti hoone, mida võikski vaatama jääda. Arhitektiks oli Taani arhitekt Jon Utzon. Tema kavad valiti välja väga paljude hulgast, ostutus see aga veidi liiga keeruliseks. Kui alguses oli plaanitud maksumuseks 7 miljonit dollarit, siis lõpuks kulus 102 mln dollarit. 3 aasta asemel 16. Utzon oli üsna isepäine arhitekt ja koostööd teha ei armastunud. Alguses oli tal riigi ja valitsuse täielik toetus, lisaks sai ta ka väga hästi läbi peaministriga. Kui aga hoone ehitus venis ja kulud suurenesid, siis oli vaja leida süüdlane, kelleks tembeldati muiudgi tema. Lisaks vahetus ka valitsus ja lõpetas Utzoni toetamise ja talle palga maksmise. Mõnda aega töötas arhitekt tasuta, seejärel läks riigi vastu kohtusse, kus ta küll võitis, aga otsustas ikkagi taanduda ja pöördus tagasi Taani. Ooperimaja lõpetas teine arhitekt. Utzoni nime isegi ei mainitud avamisel 1974. Hiljem küll tõusis ta jälle au sisse rohkem ja 1999.aastal kutsuti ta külastusele, millest ta keeldus. Selle asemel saatis oma poja, kelle juhendamisel seal praegu veidi ümberkorraldusi tehakse. Nt tahetakse panna ipadid ooperisaali, kust on võimalik valida 40 keele vahel, et ooperi sisu tõlkida. Paar aastat tagasi Utzon suri ja ei näinud kunagi oma meistriteost. Selline lugu käib kaasas. Ooperimaja valged kuplid peavad meetumaja jäämägesid, eriti kui päike neile õige nurga alt peale paistab. Kirjutasin nii palju kui meeles oli, ei garanteeri 100% täpsust.

See istekoht, kus pilt on tehtud, maksis 800 dollarit Botticelli kontserdi ajal. Itaalla stest grupikaaslased pidid pikali kukkuma hinda kuuldes. Tegemist on ka kõige suurema saaliga. Väga populaarne on praegu anda kontserte hoopis ooperimaja ees treppidel. Nt Oprah tegi ühe osa seal.

Sydney Harbour Bridge. Asub kohe ooperimaja kõrval. Väidetavalt hakati ehitama vastukaaluks Melbourne olümpiamängudele. Nimelt said nad õiguse korralda OM ja Sydney oli veidi kade ja ehitas hoopis silla. Sinna ülesse saab võtta ekskursioone ka ja maksab kõigest 300 dollarit (kõige odavam) ja kui pilti tahad endast, siis vähemalt 50 dollarit lisa. Njaa, mõnikümmend aastat tagasi võis sinna tasuta minna. Aga muidu on täitsa ilus sild.

Royal Botanic Gardens - väga mõnus park keset kiiret linna. Kõik puud on täis nahkhiiri.

Väike ülevaade siis Sydneyst. Ega seda ei saa kirjutades edasi anda, vaid peab ise kogema. Kindlasti üks minu lemmiklinnasid. Hostelisd kohtasin ka veel väga naljakaid inimesi - nt üks oli 44-aastane filipiini naine, kes on Austraallias elanud üle 10 aasta. Ja reaalselt nägi välja nagi 25, see ei ole liialdus. Rääkis kogu aeg, kudas talle meeldib 26-aastaseid austraalia mehi sebida. Hahaa....:) Igaljuhul juba esmaspäeva hommikul 5 ajal asusin lennujaama poole teele, et seekord varakult olla ning suund võtta Melbourne poole. Sellest kirjutan aga juba homme.

Pühade hooaeg

Nonii peaks vahelduseks blogi ka kirjutama, loodame, et mõni lugeja veel alles ka on. Elu on käinud pühadevaimus. Austraalias on pühasid ehk siis vabu päevi päris rohkelt. Ja ei ole nii, et kui satub nädalavahetusele, siis tööandja naeratab ja tööline nutab, vaid siis saab esmaspäeva hoopis vabaks. Märtsis oli siis meil labour day, aprilli alguses munadepühad ehk suur reede, easter monday ja eile anzac day, millal mälestatakse sõjas hukkunuid. Nii need nädalad lähevad kui igas kolmas nädalavahetus on pikk. Nüüd küll tuleb pikem paus, sest järgmine püha on kuuldavasti alles juulis. Kui teil seal liiguvad ilmad suve poole,siis siin vastupidiselt talve poole. Vahepeal oli juba täitsa jahe - päeval ainult 23. Ma pidin ruttu poodi minema ja saapad ostma, Siim ostis kaks paari teksasid. Vahepeal mõtlesime ka kinnaste peale. Nüüd on see nädal jälle soojem - ca 28-30. Poleks arvanud et ma seda kunagi ütlen, aga jahe ilm on vahel päris hea ning päike juba tüütab natuke. Rannas käimise lõpetasime juba ammu ära, sest ega nii jahedaga enam minna ei saa. Viimane kord oli vist kuu aega tagasi. Eelmine kord rääkisin meie "kallist" naabrist. Õnneks temast enam midagi kuulda pole olnud. Asemele kolis siis omaniku teine tütar, kes sai juba endale hüüdnimeks üsna pea "kassiotsija". Nimelt võttis ta enda kassi nimes Trix või Rix...igaljuhul on tema peategevus kassi otsimine mööda maja. Esimesel päeval otsis kogu aja, nüüd on seda natuke harvemas jäänud. Me siin teeme nalja, et kui teised käivad vahel väljas ka või perekondlikel õhtusöökidel, siis tema ei saa käia, kuna tal pole kassiotsimise kõrvalt aega. See selleks, tegelikult on täitsa tore ja just näitas meile oma kõvaketast, kus on kõikvõimalikke uusi filme ja seriaale. Nüüd oleme aktiivsed külalised kodukinos. Tavalises kinos oleme nagunii aktiivsed külalised. Lausa nii aktiivsed, et selleks nädalaks said meil peaaegu kõik filmid vaadatud, mis kinos on ja polnudki midagi enam näha. Peab ootama järgmist nädalat. Isegi Titanicut 3D käisime vaatamas :D Siim küll vastutahtmst, aga lõpuks vist polnudki nii hull olnud. Ta polnud varem seda otsast lõpuni näinudki. Eile käisime ühes aloholipoes, kus müüakse Sakut ja Kissi siidrit. Siim ostis kohe terve kasti, mis siin pool maakera maksab 80 dollarit ehk siis kuskil 70 euri. Kukkuge nüüd pikali jah, aga tegelikult polegi see väga palju kallim kui tavaline kast, mis on umbes 50 dollarit. Tavaline õllepudel on siin 0,33, Saku aa 0,5. Tundus esialgu ikka hiigelsuur. Miks ma siin kastides räägin - sellepärast,et väiksemat kogust kui kast pole mõtet osta (kui just ei taha kolmekordset hinda maksta). Üks sixpack maksab kuskil pool kasti. Ühe pudeli kaupa ei osta siin praktiliselt keegi. Üks purk Kissi siidrit maksis 7 dollarit. Maitses hästi küll. Siin üldjuhul ainult õuna- ja pirnisiider. Kirsimaitse tundus täitsa uus ja huvitav. Meeldejäävamatest sündmustest veel viimasel ajal oli Fremantle Street Festival. Fremantle, mis on üks linnaosadest, meenutab veidi Tartut. Sihuke kunstiinimeste koht, vanad hooned (Austraalia mõttes väga ajalooline hoone on 19.sajandist). Tänavad olid igasugu huvitavaid tegelasi täis. Üks meeldejäävamaid oli Anthony Livingspace. Tegi natuke kriitilist nalja, üks tüüp läks isegi nii närvi ta peale, et andis kõrvakiilu. Kel huvi, vaadake youtubest videosid. Kindlasti üks parimaid koomikuid, keda näinud olen. Aga mis ma siin ikka pikalt kirjutan, kes tunnevad rohkem huvi küsivad ja vaatavad pilte :)

Kuri nõid ja draama

Nonii meie elu on viimastel päevadel küll täiesti seebiooper - sihukest asja poleks küll osanud oodata. Alustan siis algusest peale ehk kes meil siin majas elavad. Esiteks siis kuskil 50. aastane majaomanik, kelle mees ta maha jättis. Tal on 4 tütart, kellest üks elab siin ja teised on aktiivsed külalised. Kõik neist on umbes 20ndates. Lisaks meile üürib (nüüd juba üüris) veel ühte tuba 58. aastane naine Maureen, kes tundus küll paras ullike, aga muidu üsna okei. Esimesel päeval omistas juba Siimu käest nime "tinanina", ses kohe kui sisse kolisime oli tal veinipudel käes ja nii iga päev. Ega ta tegelikult nii palju ei joonudki, aga kogu aeg oli veiniklaas ees. Rääkis oma juurviljadest pidevalt (taimetoitlane) ja kõik. Taustast veel nii palju, et 24.aastasena tuli backpackerina Šotimaalt siia, pärast taotles elamamisloa ja jäigi austraalliasse. Muud me temast ei teadnud ka varem ega ka praegugi väga mitte. See siis väike sissejuhatus meie majaelanikkudest.

Juba ammu andsid omaniku tütred teada, et reedel toimub meil pizza pidu ja võime ka sõpru kutsuda. Me esialgu mõtlesime, et tegemist ongi väikse peoga - a'la õed ja paar sõpra. Kutsusime Fredi ja Kärdi ka ning valmistusime pizzat tegema. Kui aga ükskord koju jõudsime, saime aru, et tegelikult polegi nii väike - maja oli paksult rahvast täis kõiki õdede sõpru. Terve laud oli kaetud erinevate pizza katte asjadega - seened, sink, 3 sorti kana, kõrvits, feta juust jnejne. Lisaks oli 40 pizza põhja materjal - põhja pidi muidugi ise lahti rullima, millega me üsna hädas algul olime. Tuleb välja, et polegi nii lihtne. Tegime siis mitu head pizzat meie aias asuvas spetsiaalses ahjus ja oii kui head. Kõigil olid kõhud punnis ja meel hea. Pidu läks edasi täies hoos ja tundus, et kõik veetsid head aega. Ainuke vaidlus, mis vahepeal oli, toimus tinanina ja ühe külalise vahel raha teemal. Nimelt üks külaline ülistas oma ülirikast bossi ja siis tinanina ütles talle, et raha pole ikka kõige tähtsam ja võib kaduda ühe hetkega ja lisas veel, et tema teab rahast kõike. See selleks praegu.

Laupäeva hommikul olid mõned külalised ikka siin veel, me magasime umbes 2ni, käisime kinos Hunger Games'i vaatamas ja õhtul (ca 9 ajal) vaatasime rahulikult arvutist filmi, kui ma korra kuulsin, et keegi karjus, et "somebody just stole my handbag". Me mõtlesime, et see oli üks õdedest, sest nad enne ka tülitsesid omavahel. Umbes poole tunni pärast koputas tinanina meie uksele ja teatas, et keegi just varastas ta käekoti. Nimelt oli ta läinud teed kööki tegema ja tagasi minnes näinud, et keegi noormees ta aknast alla hüppas koos tema käekotiga, kus tal olid autovõtmed, majavõtmed, kõik krediitkaardid, umbes 1000 dollarit sularaha ja kõik dokumendid. Küsis, et kas me politsei numbrit teame (kuigi ta ise on siin juba ca 40 aastat elanud). Me muidugi ei teadnud ja siis ta helistas ise. Esimene imelik asi - miks ta seda alles pool tundi hiljem tegi? Majaomanik tuli ka just koju ja siis tuli veel politsei jne. Mutt arvas, et kindlasti keegi külalistest, kes reedel käis...alguses isegi nagu ütles, et ta oli näinud sellist inimest reedel. Et ta oli rääkinud reedel, et tal on nii palju raha ja siis keegi murdis sellepärast sisse. Õhtul tuli talle veel vend ka külla, rääkisid ja rahunes maha veidi. Parkisime tema auto ka kinni, et keegi ei saaks öösel autot ära varastada. Hommikul polnud aga kõik enam nii nagu oli eelmisel õhtul. Nimelt oli tinanina ikka eriti halvas tujust. Süüdistas õdesid, et see on nende süü, et tal vargad käisid, et tema peab nüüd nende pärast kannatama. Siis süüdistas veel majaomanikku, kuna tema sõbrad hoiavad oma kallist kiirkaatrit meie maja ees ja sellepärast vargad tulidki, et vaatasid, et siin peab raha olema. Igatahes alguses oli jutt, et varas tuli aknast ja varastas ta käekoti. Hommikul oli aga jutt juba muutunud. Nimelt avastas ta ka järsku, et tema teine käekott, mis oli kappi peidetud on kadunud koos ema juveelide ja piltidega. Väitis, et 20 000 dollari eest ehteid on kadnud. Tundus veelgi kahtlasem - kuidas varas ilma kõike segi tuulamata selle 2 minuti jooksul oleks need leidnud. Siis tegime Siimuga hommikul pannkooke ja arutasime õdedega, et kuidas teha häid. Seepeale tinanina hüppas meile kaela ja hakkas sõimama, et meie siin teeme pannkooke, aga tema peab kannatama üksi. Tema on üksi ohver ja meie teeme pannkooke. See oli hetkeks ja väga seda me tähele ei pannud - üks õdedest küll ütles talle, et sihukest suhtumist nagu sul meie majas ei ole. Siim läks umbes 2 ajal kalale ja ma jäin kahekesi tinaninaga koju. Lugesin rahus raamatut oma toas, kui tinanina hakaks muusikat kuulama. Aga mitte lihtsalt kuulama, vaid pani täie volüümi peale ja otse oma uksest välja - nii terve päev. Oleks siis veel hea muusika, aga alguses oli umbes tund aega üks ja sama šoti lugu, siis tund aega pavarotti üks lugu, järgmine tund mingi klassika lugu tund aega jne... Mõtlesin, et las siis kuulab, võib-olla rahustab teda natuke. Mingi hetk umbes 8 ajal koputas keegi mu uksele. Tegin lahti ja oli Maureen ja küsis, et miks uks lahti on. Ma ütlesin, et ei tea, ma olin terve päeva kodus olnud. Siis hakkas järsku hüsteeritsema, et me ei austa teda üldse ja jätame ukse lahti ning, et tema asjad varastati ära, pluss, et varas tuli läbi sisse läbi ukse, sest meie jätame ukse lahti (enne väitis, et läbi akna). Karjus, et tema ikka ainus kannataja jne...ma ehmatasin sellest täitsa ära. Õnneks tuli varsti Siim koju. Olime mõlemad netis, mutt ikka kuulas Pavarotit, kui ühel hetkel Internet ära läks. Siim läks vaatama ruuteri juurde ja kõik juhtmed olid välja tõmmatud. Pani tagasi ja läks umbes tund mööda, kui järsku jälle nett ära kadus. Me mõtlesime, et äkki omanik tõmbas välja, sest mutt kuulab muusikat youtubes ja äkki ta ei julge talle öelda. 5 mituti pärast läks muusika edasi, Siim läks ruuteri juurde ja jälle oli kõik välja tõmmatud. Läks aega edasi juba, kell sai kuskil 11 ja mõtlesime, et peaks magama minema - esmaspäeval juba 5.30 üles ju ja tööle. Siim läks tinatina toa juurde ja pani ukse kinni. 2 sekundi pärast lõi ta jälle ukse lahti paugua, Siim läks uuesti ja ütles, et me peame homme tööle minema ja ta võiks muusikat vaiksemaks panna. Täiesti viisakalt ja rahulikult. Siis läks korralik draama alles lahti. Tinanina läks täiesti hüsteeriasse - hakkas karjuma, et meie pärast on tal nüüd kõik asjad kadunud. Et Siim elab siin oma lolli blondiiniga ja, et tema ainuke eesmärk on raha teeninda elus. Et me elame siin lollakas toas ja ei austa teda. Et teda ei huvita, et me tööle tahame minna, sest tema tahtis ka tööle minna pühapäeval, aga ei saa, sest tal varastati autovõtmed ära ja miks siis meie peame saama minna ja rahulikult magama. Jnejne...sihuke sõim lihtsalt. Ühel hetkel lihtsalt andis kõrvakiilu Siimule ja siis haaras seina pealt väikse raamitud raami ja viskas sellega Siimu. Siim sai täpselt eest ära ja raam klaas lendas teisele poole koridor kildudeks. Täpselt sel hetkel tuli omanik koos oma tütrega koju...noo siis läks alles draama lahti. Mutt ütles, et tema ei teinud midagi, et meie pärast on kõik ära varastatud, et pilt kukkus ise maha, nuttis ja räuskas, et tema on ainuke kannataja. Siis hakkas omanikku süüdistama, et kuidas ta võtab üldse mingeid eurooplasi siia elama, et me pole mingid õiged austraallased ja tema käest ei küsi luba. Lisan siia veel, et tinania kolis siia täpselt nädal enne meid. Siis sõimas veel omaniku tütart, et tema midagi vastu ütleb, et see on ta ema maja mitte tema oma...nagu nad oleksid siin võrdsed elanikud. Ega me kõike ei teagi, mis ta siin veel rääkis. Omanik ja ta tütar olid ka väga šokis, kutsus oma vanema suue mõõtmetega tütre siia veel. Ja ütles tinaninale, et homme ehk täna koligu välja. Oi tinanina ikka karjus ja nuttis siin. Viimase asjana astus meie tuppa lihtsalt sisse ja ütles, et ma loodan, et te saate endale vähi. Me olime ka ikka väga šokis. Panime pudeli enda ukse taha, et kui öösel keegi peaks meie tuppa tulema, siis kuuleme. Hommikul läksime tööle ja terve päev mõltesime temast ja lootisme, et loodetavasti on ta meie kojujõudes juba lahkunud majast. Võtsime kõik väärtuslikumad asjad ka igaks juhuks kaasa, et kui Maureen peaks tahtma midagi äkki kaasa võtta. Koju jõudes siis vaatasime, et autot pole, läksime tuppa, kus omanik koos tütrega meid juba ootasid ning ütlesid, et tinanina saadeti isiklikut hommikul minema. Ei tahtnud oma võtit ära anda ja lõpuks oli hakanud hoopis veel süüdistama kahte teist tütart, et nemad varastasid ära ja, et nad olid kodus sel ajal kui varas käis. Kuigi tegelikult neid polnud siin. Ehk esialgne jutt muutus täielikult...alguses öeldi, et akna kaudu, siis et ukse kaudu, alguses oli jutt, et ta nägi teda, pärast juba ütles, et õed käisid vargil. Hommikul saadeti ta siis valve all majast välja ja seepeale võttis tinanina AUTOVÕTME ja sõitis ära. Autovõtme, mida ta nuttis taga terve nädalavahetuse taga ja mille pärast ta ei saanud tööle minna. Ehk lõpuks oleme me täiesti kindlad, et mingeid vargaid ei käinudki ja mutt pööras lihtsalt täiesti ära. Tõesti alguses tundus täiesti normaalne...lihtsalt see oli nii uskumatu, mis siin enne toimus. Omanik oli ka nii imestunud - esimest korda üüris välja toa ja vaata mis juhtus kohe. Nüüd kolib üks tütardest tagasi sinna tuppa. Sihuke seebikas toimus meil siin nädalavahetusel. Tänu sellele hakkasime omanikuga ka kohe paremini läbi saama - täna pool õhtut rääkisime sellest. Jube-jube. Vahepeal oli mul isegi kahju tinaninast, aga sihukest käitumist ei saa ikkagi õigustada, eriti kellegi teise majas. Õnneks saime nüüd kurjast nõiast lahti ja loodetavasti ta meid rohkem tülitama ei tule, kuigi vahepeal oli küll jube tunne, et äkki tuleb. Loodame parimat! :)

Arbuus ja pillerkaar!

Esiteks suured tänud kõigile õnnesoovide eest ehk te vast pole mind veel täiesti maha kandnud. Aga ma siis räägin natuke lähemalt meie suurepärasest ja meeldejäävast nädalavahetusest.

Reedene päev algas üldse meil väga vara - nimelt pidime juba tööl olema 5.30 ehk 4st  äratus. Sihuke tunne oli küll nagu oleks keset ööd üles aetud. Tegelikult oli varajane minek seepärast, et kell 2 töö lõpetada ja saaks hakata Margaret Riveri poole sõitma. Päriselt aga nii ei läinud, sest just sel päeval oli järsku mega-mega palju tööd. Polegi varem sihukest rabelemist ja jooksmist olnud nagu reedel ehk me lõpetasime umbes 3.30 alles. Plaan oli siis minna Margaret Riverisse, mis asub Perthist lõuna poole ca 290 km.  Tuntud heade surfirandade ja veiniistaduste poolest. Terve nädal toimus seal üks surfivõitlus, mille pärast me esmalt teekonna ette plaanisime võtta üldse. Või no idee oli minna juba kaua aega enne seda, aga nüüd tundus hea aeg. Esialgu oli siis plaan startida kell 2. Töö venimise tõttu ja muude toimetuste pärast saime minema alles 6st. Auto oli reisiseltskonda täis 9.30 jõudsime ka lõpuks kohale. Ööbimiskohta meil seal aga polnud, sest mõni koht, kuhu helistasime oli täis ja sinna, kuhu esmalt plaanisime minna, pidi enne 6 kohale minema. Ilmselgelt 6ks me ei jõudnud. Kasutasin meie asjalikku matkaraamatut ja leidsin ühe lambafarmi, kus on juures ka kämpamisala koos muude luksustega nagu ikka siin kombeks. Esimene asi, mis autost välja tulles oli asjaolu, et õues on VÄGA KÜLM. Sihukest külma siin ei mäletagi. Panime rõõmsalt telgi ülesse ja siis tuli teine asjaolu - unustasime kõik voodiriided pluss teki koju. Viisin järgmisena madratsi telki ja kolmas tähelepanek oli, et madratsil on punn kadunud. Seega oli ainuke võimalus magada tühja madratsi peal ilma tekita. Ja väljas oli tõesti külm.Õnneks meie telkimisplatsi lähedal oli kämpaköök ja lõkkeplats. Võtsime oma eski (kohalike nimetus külmakastile) ja õlled ning pidu võis alata. Terve koht oli täis enamasti noori, kes olid tulnud surfivõistlust vaatama, lisaks veel päkkerid, kes püsivalt seal elasid. Esmalt plaanitud rahulikust õhtust ei tulnud midagi välja. Gloria hiilis mingi aeg magama, mina natuke hiljem. Poistel läks aga veidi näpust ja nende väikestesse peadesse tulid igasugused huvitavad õlle poolt tekitatud ideed. 10st oli öörahu ja koha omanik pani lõkkele kaane peale, et varsti ära lõppeks üritus. Nii kui nad aga minema läksid pani lõke tagasi põlema. Köögis oli ka piljardilaud, mida võis kella 10ni mängida. Posid aga arvasid, et selleks on hea aeg kell 4 öösel. Ja sedamoodi nad pargirahva välja vihastasid. Üks püsiv kämpaja oli korralikult vihastanud ja lõpuks kiid ära võtnud. Kui Siim just päeval oli rääkinud, et ta tahaks näha, kuidas arbuus sodiks kukub, siis nende jutu järgi "kogemata" (ilmselt oligi kogemata), nad seda ka samal õhtul kogesid. Külmkapi peal oli hiigelsuur arbuus ja kuidagimoodi komistasid või läksid vastu külmkappi ja seepeale terve arbuus maha kukkus täiesti sodiks. Niimoodi, et terve ruum seda täis oli. Siis oli kiire minek, tuled kustu ja magama. Minekuga oli kohe nii kiire, et unustasid eski koos õlledega sinna. Arbuusilugu aga sellega ei lõppe. Nimelt arbuusi omanik oli kämpa püsielanik ja tema suur vili oli talle nimelt nii kallis, et tegi sellest üli suure teema. Hommikul avastasime, et meie eski lõkkeplatsi juurest on kadunud ja ei omanik ega keegi sellest midagi ei teadnud. Asusime asja uurima, kuid algul targemaks ei saanud. Õhtul jälle köögis grillides otusustas Siim  teadetetahvlile kirjutada "Where's my eski and 5 Coronas?". Sõime seal rahulikult kui järsku üks tüdruk tõusis püsti ja kirjutas lisaks " and my watermelon". Sellega oli teada, kes meie eski ära varastas. Tegelikult ta teadis,et arbuus oli katki mitte kadunud ja jutt oli liikvele läinud, et mingid eestlased mängisid piljardit öösel ja eks ta siis viis otsad kokku, et nemad ka ta arbuusi ära lõhkusid. Terve õhtu ja öö vaatas meid sihukese tapja pilguga. Mingi aeg tuli omanik ja viis piljardikiid ära ning ütles, et keegi oli terve eelmine öö mänginud piljardit ja inimesed ei saanud magada. Ütles veel, et "some estonians" ja keegi oli veel ka arbuusi ära lõhkunud. Posid muidugi ütlesid, et arbuusist nad midagi ei tea...arbuus on ju ümmargune ja võib ise maha veereda. Terve õhtu arutasime erinevaid teooriaid, miks see arbuus nii oluline oli jne...sihukesed plaanid ja mõtted käisid läbi :) Ühel hetkel läks Siim jälle tahvli juurde ja parandas kirja "my watermelon - I'm watermelon 'ks".  Tüdruk sai vist suht vihaseks ja jõllitas meid tapjasilmadega edasi, midagi öelda ka ei julgenud. Mingi aeg saatis oma kuti tahvli juurde, kes arbuusikirja üldse ära kustutas. Veetsime seal aega edasi, jõime kirsi Jim Beami ginger alega...meil oli igati hea olla. Kuna 10st oli öörahu, siis olid see aeg omanikud jälle platsis. Üritust nad aga laiali ei saatnud seekord, vaid jäid isiklikult valvama,  kuni lõke ära kustuks. Kui tuli lõpuks kustutatud said, siis saatsid kogu seltskonna isiklikult laiali, eriti oli see suunatud meile. Meid veel hoiatati, et me sinna tagasi ei läheks ja, et oleme üldse õnnelikud, et ka teise öö seal saame veeta, sest KEEGI MÄNGIS ÖÖSEL PILJARDIT JA ARBUUS OLI KATKI. Jah, arbuusi kaotusvalu oli suur ja kogu teema põhimõtteliselt tõmbaski seesama neiu ülesse. Sihuke karm režiim pandi pargile peale tänu eestlastele. Ehk kui eestlased pidu peavad, siis ikka korralikult. Kuulduste järgi elasid seal ka veel ühed eestalsed juba kolm kuud, neid me aga ei kohanud. Ilmselt nad kaua seal enam ei ela ka.

Nüüd aga ülejäänud reisist...nimelt ma enne mainisin, et tekke ega midagi meil polnud. Öösel läks aga VÄGA külmaks (eriti esimene õhtu). Mina ütlesin kohe, et telki ma ei tule ja magan autos. Seal oli aga ikkagi külm ehk panin kõik riided selga, mis võimalik - enda pusa, siimu pusa, kapuutsid pähe, teksad, sokid, mässisin jalad käterätiku ja siimu kampsuni sisse ja leidsin ühe lina ja lennukiteki meie autost. Niimoodi oli päris okei. Siim kõva mees mõtles aga,et läheb telki. Keris ennast jope ja lühikeste pükstega madratsi sisse rulli. Mingi aja pärast oli aga aru saanud, et jalgu enam ei tunne ehk tuli ka ära autosse. Mina siis magasin see öö esiistmel kuidagi kõveras, Siim tagaistmel - teisel ööl vastupidu. Täna on ikka veel jalgadel suht kõver olla.

Päevad olid aga soojad nagu ikka. Laupäeval läksime siis surfivõistlusi vaatama, mille pärast algul tulime. Rahvast oli palju ja enamus ikka sihukesed surfiteadlikud inimesed nagu austraallased ikka. Kurb asjaolu oli aga, et õlut seal ei müüdud ja poistel läksid kohe suunurgad allapoole. Lained olid küll võimsad ja surfarid väga head. Kuskil tund aega olime, siis otsustasime, et see võistlus pole ikka meie jaoks. Sufarid olid liiga kaugel, et neid kaua vaadata, pluss ega me sellest spordialast väga palju ei tea ka. Telekast on ilmselt huvitavam vaadata. Läksime bussiga auto juurde ja mõtlesime, et kuna Margaret River on ju tundud oma veinide ja istanduste pooles, siis peaksime ka meie mõnda minema. Nii sõitsimegi sisse esimesse, mis teepeal oli. Veinidegustatsioon maksis 10 dollarit - mina, Siim ja Taaniel kui "suured veiniteadjad" otsustasime selle võtta. Kokku sai maitsta 5 veini ja need pidi ise valima umbes 12 veini hulgast. Meie valisime kohe kõige kallimad ehk siis ka kõige tummised. Alguses kõige kallima valge, siis punase ja hakkasime järjest lahjemate poole minema. Kõige viimasena valisime kõige lahjema maitsega valge veini. Alles seejärel ütles degustaator meile, et tegelikult maitstakse neid vastupidi ehk lahjemast kangemani, sest muidu jääb tugevama maitse suhu. Vaikselt omaette naeris meie üle ja  väga ei viitsinud tegeleda ka - ilmselt sai aru, et pole potensiaalsed ostjad. Mõtlesime talle veel lõpus öelda, et meile maitseb ikka "Coon" rohkem - see on kohalik 4-liitrine parmuvein, mis maksab ainult 14 dollarit ja maitseb hästi, kuid toob korraliku peavalu hommikul. Enamasti joovadki seda päkkerid või aborigeenid. Lõpuks kogu degusteerimise peale unustasime veel maksta ka... Enne kui jälle peoks läks otsutasime midagi asjalikku teha ja läksime koopaid avastama. Taolised koopad nagu Tšehhis on, ainult siin saab üksi ka sisse minna. Kiivrid pähe, taskulambid kätte ning uurisime ja puurisime kõik läbi. Ja pärast seda ostsime korraliku hunniku kanafileed, lemmikut mee-sojakastme marinaadi, türgi leiba, tomatit, kurki, hapukoort ja pidasime maha ühe õige eesti grillpeo, lisaks vürtsitas seda arbuusi ja piljardi draama.

Täna hommikul pakkisime telgid ja asjad kokku. Ütlesime nägemist arbuusinaisele (kes veel hommikul hambaid pestes ikka tapja pilguga vahtis) ja lammastele ning suundusime Yallingupi, mis oli 50 km üles poole. Jällegi üks tore koht, mis meeldib eriti surfajatele. Lained oli küll võimsad. Tegime Siimuga umbes 100 lainepilti, käisime ujumas ja võtsime tee tagasi kodu poole. Kuskil 6ks olime jälle vanas heas Perthis. Kogu tripp läks väga asja ette ja nalja sai rohkem kui rubla eest. Nüüd on jälle vahelduseks mõnus pikutada voodis ja jalgu sirutada. Kogu sünnipäev oli väga meeleolukas, kuigi aastanumber 21 ei paku Austraalias mingeid lisavõimalusi - kõik on alates 18, nii kasiino, baarid, klubid jne. Ometi peetakse seda üli tähtsaks sünnipäevaks...ei tea küll miks. Igatahes ega siis muud nüüd üle ei jää kui hakata planeerima meie järgmist reisi, mis toimub juba paari nädala pärast lihavõtete ajal. Seniks aga sööge arbuusi ja mängige piljardit!

HL & Siim

Esialge suursündmus ehk surfivõitlus

 Õiged veiniteadlased

                                                                  Koopaid puurimas

                                                                         Lõbus kaevur

                                    Tähelepanu tahvlile - enne kui arbuusitädi sinna joonistama läks

                                                                       Mingid eestlased

                                            Alati on tore tagasi tulla meie tagasihoidlikku majja

Luksuslik elu siseruumides

Jah, täna on see päev, mil ma kirjutan järgmise postituse, kuid enam mitte telgis istudes. Vaid hoopis meie mõnusas toas, kus on isegi püsiühendus. Eelmine nädal siis otsutasime, et telgielust on ikka korralikult kopp ees ja peaks endale siis toa leidma, kui maja otsimisega nii kaua läheb. Tegime gumtree lahti ja täitsa mitu tükki leidsime. Teisipäeval käisime siis esimest vaatamas ja ei pettunud. Kuigi asub hoopis Lõuna-Perthi pool ehk töökohast teisel pool linna - tegemist on siis suure villaga, kus elab omanik ehk umbes 50.aastane naine, tema tütar (ca 24) ja veel üks üüriline umbes 50ndates naine. Maja on ikka väga-väga suur - viis magamistuba, kinoruum, kaminaruum koos suure malelauaga, söögituba, veel üks söögitoa taoline ruum, suur sise-grillala, suur aed purskaevuga, lisaks spa aias ja ehe pizzaküpsetusahi. Kui algul maja ära vaatasime polnud veel päris kindlad. Õhtul aga taaskord karavanparki minnes kohtusime meie ratturist valvuriga, kes iga asjaga vingub kogu aeg meiega. Kord arvas, et meie telk kulutab liiga palju nende muru või telk on liiga kaugel meie alast jne... Iga kord ähvardas, et kui seda nüüd nii ei tee selleks ajaks, siis viskame välja. Kuu aega kellegi vingumist kogu aeg ei jõua kuulata ja viimane kord lihtsalt tuli astus meile põhimõtteliselt telki sisse ehk pärast seda olime kindlad, et võtame selle toa. Kolmapäeval viisime oma asjad sisse ja nüüd oleme nautinud selliseid luksuseid nagu siseruumis magamine ja VOODI! Väärtustage seda! Viimane kord magasime normaalses voodis detsembri alguses, pärast seda on olnud ainult kas madrats, diivan või ühekohaline kitsas voodi. Maja on ka igati hea. Lisaks elavad siin veel ka 18-kuune koer Bailey ja kass. Nüüd kindlasti hakkavad kõik paanitsema, et mul ju koera allergia, aga kõik on okei. Meie toas ta ei käi ja omanik ka koristab kogu aeg ehk saame elatud küll koos. Rajoon on ka suht uhke - enamasti rikkamad inimesed.

Laupäeval saime Siimu onupojaga kokku, kes alles Austraaliasse tuli ja läksime minigolfi mängima. Linnast umbes 20 km on minigolfi rajad botaanikaaia moodi kohas. Kõnnid läbi erinevate puude, järvede ja nende vahel on mängualad. Kokku oli 36 tükki ja mängisime kõik läbi ka. Ega see nii lihtne polegi. Pärast tegime veel väikse piljardi ja õhtul suundusime eestlastest töökaaslastega randa õllele ja grillima. Grillimisest ei tulnud kahjuks midagi välja ehk jäi ainult õlu. Poisid olid teeäärest korraliku golfivarustuse leidnud koos pallide, tikkude ja keppidega ehk öösel sai ka päris golfilööke proovitud. 5st saime koju ja nautisme luksust hommikul kaua magada. Telgis see kahjuks polnud võimalik, sest alates 8st läks täiesti saunaks ja linnud andsid ka korralikku kontserti hommikuti. Külastasime täna jälle meie lemmikut vene poodi, kus soetasime seekord leiba, karumsi kohueksi, pelmeene, sefiirikomme, kalja ja normaase maitsega juustu. Hinnad on muidugi korralikult kirved, aga tasub ära. Pood asub meie uuele kodule täitsa lähedal, ilmselt hakkame tihedateks külalisteks. Õhtu poole läksime Cottesloe randa, kus on alates märtsi algusest olnud skulptuurinäitus. Täitsa omamoodi oli, mõni asi oli täitsa äge. Pärast võtsime kannu head kokteili Cottesloe hotellis ja pidasime sunday sessionit nagu Austraalias pühapäeviti kombeks on. Nädal jälle läbi ja nii need siin lähevad. Praegu eriti kiiresti. Teeme väikseid plaane juba mu sünnipäevaks ka. Loodetavasti saame linnnast välja selleks ajaks. Aga ma ei saa palju aega kulutada blogile, olen jälle sõltuvusest seriaalide vaatamisest netis, mida ma mitu-mitu kuud teha ei saanud. Nüüd tuleb järgi vaadata kõik. Lisan mõned illustreerivad pildid ka uuest kodust.

Ja kõigile, kes tahavad pakke, kaarte või muid toredaid asju saata, siis nüüd on meil ka oma aadress.

14 Maldon Way, Mt Pleasant, 6153 Perth, WA, Australia

Nädalavahetusest nädalavahetusse

Viimasel ajal nii palju tegemist, et ei saa mahti eriti kirjutada. Ei maininud siin enne, et tegelikult oli meie auto vahepeal täitsa tuksis jälle. Asi algas siis kui kolisime telki ja järgmine päev Siim avastas, et õli jälle lekib. Paar päeva saime tööl käidud nii, et kallasime õli peale iga päev, aga kaua nii ju ei sõida. Võtsime siis töö auto, mida keegi vabal ajal ei kasuta. Meie õnneks aga pidi see just siis minema teenindusse kaheks nädalaks. Mõnus elu telgis ilma autota. Ega muud üle ei jäänud kui Arunn pidi hakkama tund aega varem tööle minema, et meid enne ära viia ja pärast õhtul järgi tulema. Õnneks ta töötab üle tee meist. Sõitsime siis korraliku "pereautoga" ringi 2 nädalat. Nimelt on tal korralik tööauto ikka - suure kastiga tööriistadade jaoks ja ees kolmeinimese pink. Üsna keeruline oli sinna ikka kolmekesi mahutada - hakkama aga saime. Siim istus keskel ja vahetas käike, Arunn vajutas sidurit. Pika peale tüdinesime nii meie kui tema sellest jamast ära ja oli aeg auto korda teha ikka. Kui nad algul arvasid, et lekib blokikaanetihend, siis suurema uurimise peale selgus, et hoopis käigukasti tihend (või midagi taolist). Ühest küljest hea uudis, et ei pea sama teed läbi käima nagu eelmine kord autot tehes, teisest küljest polnud kumbki varem käigukasti maha võtnud. Ajasime auto Arunni töökoha garaaži, poisid tõstsid selle üles ja järgmised paar päeva veetsime kõik garaaži. Nemad auto all, mina nautisin tasuta wifi mõnusid - sai rahulikult netist seriaale vaadata ja muusikat kuulata. Tavalise netipulgaga sellist luksust väga lubada ei saa. Meie õnneks oli tegemist pika nädalavahetusega, sest esmaspäeval oli labor day ja vaba. Pika pusimise peale (või siis mitte nii pika) saadi auto kokku jälle ja läks kohe käima. Nüüd oleme jälle õnnelikud autoomanikud. Pikal nädalavahetusel oli aga ka halb pool. Austraallastele meeldib väga sellistel puhkudel linnast välja sõita või siis vastupidi maalt linna sõita ehk meie karavanpark oli täiesti täis broneeritud juba neljapäevast. Isegi mitte ühtegi telgikohta. Ja see karavanpark pole üldsegi mitte väike. Neljapäeva hommikul pakkisime oma telklaagri kokku ja ladusime kõik Arunni auto kasti. Leidsin eelmisel päeval ühe teise karavanpargi üheks ööks. Alates reedest ei leidunud aga Perthis mitte ühtegi vaba hostelituba ega ka telkimiskohta. Linnast ei saanud ära ka minna, sest auto oli osadeks veel. Nii me siis veetsime mõned ööd juveelipoes. Arunn ehitas üht juveelipoodi ja nii me siis seadsime end seal sisse mõneks ajaks. Poes oli ainult üks suur lett, mõned toolid ja ülisuured klaasid tänavale, kus oli kõiki möödakõndijaid ilusti näha. Tagaruumides oli ka köök ja WC. Päris meeldiv oli mõni öö veeta siseruumides - ei mingit suurt tuult ega lindude kraaksumist. Pühapäeva hommikuks saime auto valmis ja läksime proovisõidule Lancelini (ca 130 km põhja poole).Oleme varemgi seal paar korda käinud - üli-ilus surfirand, kus saab autoga ringi sõita. Teised eestlased olid juba seal laupäevast ja otsustasime nendega ühineda. Õhtul pidasime maha väikse peo ja kuna öö oli järsku peale tulnud ja unustasime endale ööbimiskoha otsida või koha, kuhu telk panna, et mitte trahvi saada. Meie ronisime oma mugavasse autovoodisee, teised posid enda autosse. Ainult Arunn otsutas õues madratsi peal olla. Tema õnnetuseks olid seal aga sprinklerid, mis keset ööd purskama hakkasid. Öösel kuulsime ka meie, et keegi kondab auto juures taskulambiga ringi ja mõtlesime juba hirmuga, et valvur, sest tegelkult seal ööbida ei võinud. Oli aga hoopiski läbi vettinud Arunn. Hommikul oli aratus vara, sest palavaks läks ära - ca 37 kraadi jälle. Mingi aeg läksime randa, kasutasime Arunni vettinud madratsit bodyboardina, väga äge. Korralikke liuge sai ikka kui õigele lainele sattuda. Rannas oli ka üsna palju surfareid, sest lained on seal korralikud. Siim ja Arunn vaikselt tinistasid seal ja õhtul sõidutasin nad tagasi juveelipoodi veel üheks ööks. Üli mõnus oli jälle linnast välja saada. Teisipäeval kolisime pärast tööd oma endisesse karavanparki tagasi, sest kohad olid jälle vabanenud.
Nüüd tiksusime neli päeva tööl jälle ja taaskord nädalavahetus. Kuna ilm on jälle kuumaks läinud (ei tulnudki talv veel) - laupäeval oli 38 kraadi, täna 42 kraad, siis otsutasime kohalikus veepargis/lõbustuspargis ära käia. Kutsusime Kärdi ja Fredi ka ja veetsime terve laupäeva seal. Ideaalne koht sellise ilmaga - igasugused torud asjad, vabalangemine jne. Siimul võttis ikka jala korralikult vabalangemine värisema, ei julgenud pärast seda algul isegi torudesse enam tulla...aga lõpuks ikka vedasime ta sinna tagasi ka veel. :) Õhtul otsutasime linna peole minna koos uute eestlastega, kes meil tööl on - 2 kutti ja üks tüdruk. Läksime muidugi Leederville, kus kõik tuttavad juba, viskasime neile käppa ja saime terve õhtu tasuta jooke. Kell 1 pandi juba kinni ja siis seadsime sammud veel Northbridge, kus klubid kauem lahti. Või noo enamik neist olid kas geiklubid või poolgeiklubid. Ladyboysid nägi tänaval küll päris palju. Läksime Geisha baari ja lõpetasime oma õhtu seal. Pärast jälle taksoga koju karavanparki. Siin ka käis mingi aktsioon - mendid olid kohal ja panid meie naabrimehe käed raudu. Ei tea, mis värk oli...ilmselt sõitis täis peaga. Tänane hommik algas jälle mõnusas saunas, jube palav. Ei osanud kusagile istuda ega astuda. Algul olime basseini ääres, seal hakkas liiga palav...läksime kinno, kui film lõppes oli ikka veel liiga palav ja läksime piljardit mängima, pärast seda bowlingut mängima. Siis oli juba okei, sai hingata väljas natuke. Sihuke väga aktiivne nädalavahetus. Homme jälle 38 kraadi ja loodetavasti meil ikka konditsioneer kontoris töötab.
Ahjaa, üks päev käisime kinos "Artisti" vaatamas ja väga mõnus film. Midagi täiesti teistsugust. Isegi Siimule väga meeldis. Minge kindlasti vaatama!