Reis Sydneysse ja Melbourne (1): Sydney

Noniinoniii, ma võtan ennast kätte ja kirjutan. Ehk siis oma väikesest reisist Sydneysse ja Melbourne. Tegelikult ostsin juba piletid aprillis kui JetStaril oli lihavõttekampaania ja kõik kolm lendu kokku maksid vaid 300 dollarit. Enamik austraallasi ja mitte-austraallasi ei suutnud ära imestada, kuidas ma nii odavalt sain. Aga kõik on võimalik - peab lihtsalt ise valvas olema ja  pakkumistel silma peal hoidma.

Minu reis algas siis 10. mail kell 11 õhtul. Ja väga tormiliselt ehk ei jäänud palju puudu, et oleksin lennust maha jäänud. Alustasime küll sõitu varakult. Perthis on küll üks lennujaam, aga kohalike ja rahvusvaheliste lendude terminal asub mitme km kaugusel. Ühesõnaga panime gps sisse domestic airport ja jõudsime lõpuks kuskile lennukooli aladele või väikelennukite lennujaama täiesti metsas. Reaalselt oli seal nii kott pime ja meie olime ainukesed hingelised. Siis kähku uuesti navi sisse ja õige lennujaama poole teele, kuhu oli üle 20 km, lennun väljumiseni aga vähem kui tund aega. Kui siis lõpuks lennujaama jõudsin oli alla 20 minuti aega, hetkeks kaotasin täielikult pea, sihuke paanikahoo moodi tunne tuli. Olin teinud kodus check-in ja pileti smsiga tellinud. Kohapeal tuli välja, et see ei kehti, siis tegin uue check-ini spetsiaalses masinas, et ei peaks järjekorras ootama. Sealt sain siis täpselt nagu pileti oma nime, kuupäeva, istekoha ja asjadega, ainult lisaks oli väike märge, et see ei ole pilet ja mine palun järjekorda. Järjekord polnud üldse mitte väike....õnneks lasti ette neid, kellel oli kiire. Nii ma siis lõpuks oma asjad ikka tehtud sain. Kokkuvõttes jäi lend üldse hiljaks ja pidin isegi veel natuke aega lennujaamas aega parajaks tegema. Hommikul 6ks jõudsin juba Sydneysse. Lend ise kestis 4 tundi, aga idakaldal on kellaaeg kaks tundi Pethist ees. Hüppasin lennukist otse rongi peale ja juba 10 minuti pärast olin oma hosteli lähistel. Hosteliks oli Bounce raudteejaama juures ja see polnud üldse mingi tavaline päkker, vaid nägi väga ilus ja korralik välja. Valisin kuuese toa, mida jagasin teiste reisijatega. Igal korrusel olid telekad, katusebaar jne...kõik väga ilus ja puhas. Hostelist leidsin kaardi ja kuulutuse, et tehakse tasuta tuure linnas kaks korda päevas. Panin koti hoiule ja suundusin siis esimest ringi Sydneys tegema. Ja see linn ei valmistanud pettumust. 10.30 suundusin tuuri kogunemiskohta. Inimesi oli ainult 6 - 2 sakslast, kanadalane, inglane ja hiinlane. Ehk parajalt mõnus väike grupp. Giid oli ka super äge, kes ei väsinud meile rääkimast nalju Uus-Meremaast (nimelt olevat uus-meremaallastel kahtlaselt suur kiindumus lammastega). Kogu tuur kestis kokku 3 tundi, näidati põnevamaid kohti, mille peale ise poleks kunagi tulnud, odavaid baare. Kes kunagi Sydneysse satub soovitan minna. Peek Tours on firma nimi ja elatuvad ainult tipi pealt, mida ka kõik muidugi jätsid.

Kuna ilm oli väga hea jällegi - 26 kraadi. Võtsin Circular Quai juurest kuulsa praami ja sõitsin Manlysse, kus on siis mõnus rand, palju kohvikuid, baare. Pole nii kiire kui Sydney kesklinn, kohati tundub nagu oleksid kuskile teisse kohta sattunud. Tagasi tulin praamiga päikseloojangu ajal - avanesid väga ilusad vaated Sydney ooperi majale ja Harbour Bridgele. Ruttu hostelisse, peoriided selja ja suundusin Kings Krossi, kus sain kokku inimestega päevaset tuurist. Nimelt sama firma korraldab ka peotuure ehk maksad 18 dollarit, selle eest saad neli jooki ja viiakse igasugustesse ägedatesse baaridesse ja klubidesse. Kõik meie grupi omad olid kohal (v.a hiinlane) ja veel palju teisi, valdavalt sakslased. Ja pidu möödus täies hoos...:)) Huvitav oli see, et kui klubist välja lähed, siis sul ei lubata seal juures enam seista, ei kõrval, üle tee...üks turva ütleb, et mida paremale, lähed sinna, siis järgmine turva käseb üle tee minna jne. Lõpuks taksoga koju ja oiii kui valusad mu jalad olid. See päev ilmselt kõndisin kuskil 20 km kokku. Aga ega järgmised päevad leebemad polnud. Hommikul kui olin enam-vähem õhtust toibunud läksin bussile ja sõitsin Palm Beachi, mis on tuntud kui Summer Bayna. Sõit sinna oli PIKK - 45 km linnast, aga kestis 2 tundi. Tegelikult on siis tegemist ühe kõige rikkama rajooniga Sydneys - palju jahte, hiiglaslikud majad mägede nõlvadel. Rand oli ise pisike, aga mõnus...sihuke rahulik, Alfi kios ranna juures. Seal tegutseb ka päriselt kiosk ja muidugi oli kiri, kuidas nemad ikka varustavad "Kodus ja võõrsili" seriaali oma territooriumi ja grilliga. Mõnda aega nautisin ilma seal, tegin väga mitu pilti. Üks tore detail üksi reisimise juures on see, et pead kogu aeg kedagi paluma, et pilti teeks...lõpuks muutus see juba väga tüütuks. Ikka on ettekujutlus mingist pildist ja siis kui teine inimene teeb täitsa teistsuguse, on ikka natuke pettumus küll. Aga see selleks. Tagasitee oli õnneks kiirem.

 Linnas tiirutasin niisama ringi, hiljem käisin ka Sydney Tower Eyes, mis on siis teletorni taoline asi. Enne sisseminekut näidatakse 4D filmi Sydneyst ja siis saad üles sõita. Mulle oli see veidi pettumus, esiteks pole see väga kõrge ja teiseks on seal ümber palju kõrgeid maju, mis varjavad vaadet. Näiteks otse ooperimaja ees oli suur maja. Veidi ülehinnatud ka. Enne sisseminekut tehti kõigist rohelisel taustal pilt ja pärast kui ära läksid, siis oli su pildile taha pandud see torn. Mõttetu värk - maksis ka mingi 40 dollarit. Õhtuks olid jalad jälle väga läbi. Ja pühapäeval oli taaskord vara äratus. Seekord hindasin aga ilma üle ja panin vähe riideid selga. Tegelikult oli üsna jahe. Sõitin bussiga Boni beachile, mis on üsna legendaarne Syndeys. Rand oli kõik surfareid täis. Käisin ka pühapäevasel turul, mis oli...tore vist. Ei midagi erilist. Muidu oli kohal mõnus meeleolu, ainult jube suur tuul ehk peaaegu jäätusin ära. Käisin siis hostelist läbi, panin paksemad riided selga  ja tegin mitu tiiru linnale. Mõtlesin, et lähen kõnnin üle Harbour Bridge. Kuna mõlemat otsa ei viitsinud kõndida ja linna poole tulles on vaade parem, siis soovitas giid minna praamiga teisele poole kallast ehk umbes 2 minutit sõitu. Teisel pool on nii lõbustuspark kui ka loomaaed. Ma miskipärast mäletasin, et pidi loomaaia praamile minema. Tegelikult aga ei...loomaaed ei asunudki nii lähedal ja sõitsin hoopis täitsa valesse suunda ja kohta. Kui kunagi tagasi jõudsin, ei olnud enam ise sillale minna. Hommikul käisin ka ekskursioonil opperimaja sisemustes ja ei pidanud pettuma. Tegemist on suurepärase hoonega. Kui paljud arvad, et seal on vaid ooperid, siis tegelikult toimuvad seal näiteks ka tai boksi võistlused, ballett, draamaetendused, poppstaardie kontserdid jne...Samuti tehti seal taaskord rohelisel taustal pilt ja hiljem pandi sama pilt minust umbes 6 erineva taustaga pildile ehk kõikides saalides, ooperimaja ees/taga ja maksis 40 dollarit. Ma olin ainuke, kes sellist "kaunist" fotomälestust ei ostnud.

 

Sydney ooperimaja on tõesti hoone, mida võikski vaatama jääda. Arhitektiks oli Taani arhitekt Jon Utzon. Tema kavad valiti välja väga paljude hulgast, ostutus see aga veidi liiga keeruliseks. Kui alguses oli plaanitud maksumuseks 7 miljonit dollarit, siis lõpuks kulus 102 mln dollarit. 3 aasta asemel 16. Utzon oli üsna isepäine arhitekt ja koostööd teha ei armastunud. Alguses oli tal riigi ja valitsuse täielik toetus, lisaks sai ta ka väga hästi läbi peaministriga. Kui aga hoone ehitus venis ja kulud suurenesid, siis oli vaja leida süüdlane, kelleks tembeldati muiudgi tema. Lisaks vahetus ka valitsus ja lõpetas Utzoni toetamise ja talle palga maksmise. Mõnda aega töötas arhitekt tasuta, seejärel läks riigi vastu kohtusse, kus ta küll võitis, aga otsustas ikkagi taanduda ja pöördus tagasi Taani. Ooperimaja lõpetas teine arhitekt. Utzoni nime isegi ei mainitud avamisel 1974. Hiljem küll tõusis ta jälle au sisse rohkem ja 1999.aastal kutsuti ta külastusele, millest ta keeldus. Selle asemel saatis oma poja, kelle juhendamisel seal praegu veidi ümberkorraldusi tehakse. Nt tahetakse panna ipadid ooperisaali, kust on võimalik valida 40 keele vahel, et ooperi sisu tõlkida. Paar aastat tagasi Utzon suri ja ei näinud kunagi oma meistriteost. Selline lugu käib kaasas. Ooperimaja valged kuplid peavad meetumaja jäämägesid, eriti kui päike neile õige nurga alt peale paistab. Kirjutasin nii palju kui meeles oli, ei garanteeri 100% täpsust.

See istekoht, kus pilt on tehtud, maksis 800 dollarit Botticelli kontserdi ajal. Itaalla stest grupikaaslased pidid pikali kukkuma hinda kuuldes. Tegemist on ka kõige suurema saaliga. Väga populaarne on praegu anda kontserte hoopis ooperimaja ees treppidel. Nt Oprah tegi ühe osa seal.

Sydney Harbour Bridge. Asub kohe ooperimaja kõrval. Väidetavalt hakati ehitama vastukaaluks Melbourne olümpiamängudele. Nimelt said nad õiguse korralda OM ja Sydney oli veidi kade ja ehitas hoopis silla. Sinna ülesse saab võtta ekskursioone ka ja maksab kõigest 300 dollarit (kõige odavam) ja kui pilti tahad endast, siis vähemalt 50 dollarit lisa. Njaa, mõnikümmend aastat tagasi võis sinna tasuta minna. Aga muidu on täitsa ilus sild.

Royal Botanic Gardens - väga mõnus park keset kiiret linna. Kõik puud on täis nahkhiiri.

Väike ülevaade siis Sydneyst. Ega seda ei saa kirjutades edasi anda, vaid peab ise kogema. Kindlasti üks minu lemmiklinnasid. Hostelisd kohtasin ka veel väga naljakaid inimesi - nt üks oli 44-aastane filipiini naine, kes on Austraallias elanud üle 10 aasta. Ja reaalselt nägi välja nagi 25, see ei ole liialdus. Rääkis kogu aeg, kudas talle meeldib 26-aastaseid austraalia mehi sebida. Hahaa....:) Igaljuhul juba esmaspäeva hommikul 5 ajal asusin lennujaama poole teele, et seekord varakult olla ning suund võtta Melbourne poole. Sellest kirjutan aga juba homme.