Esperance ja känguruvaimustus

Edasi läks meie tripp natuke teistmoodi, kui olime plaaninud. Nimelt Esperance poole sõites ei tervitanud meid enam päike vaid hoopis pilved ja natuke vihma. Ilmaennustust vaadates avastasime, et lähipäevadel paremaks ei lähe, kui siis hullemaks ehk tuleb kähku ühe päevaga kõik ära näha ja teha. Õnneks päike ikka tuli ja soe oli ka. Tegime tiiru Great Ocean Drive-l, mis on ca 30 km pikkune rada, kus iga paari km tagant on ilusad rannad ja head vaated merele. Esperances pidavat olema Austraalia ühed parimad rannad ja kahtlemata on neil õigus. Teepeale jäid Twilight beach, Nine Mile beach, Ten Mile beach jne...vaade vaate järel. Ujusime 2006.aastal Austraalia parimaks rannaks valitud Twilight beachil ja edasi läksime Cape Le Grand rahvusparki ja see on koht lihtsalt SUPERSUPER! Ööbisime seal Lucky Bay kämpas. Rannad on seal veel eriti ilusad - täiesti helesinised ja liiv on nagu tuhk...nii peenike, et kui jalutad kriuksub. Lisaks on see kängurude hulgas väga populaarne. Põhimõtselt kogu aeg võib neid seal näha. Alguses olime küll üllatunud, sest tavalisel on nad üsna arad. Pärast kämpas aga saime endale päris palju uusi sõpru. Andsime neile kana ja pärast ei tahtnudki nad enam ära minna. Muudkui tulid ja enam ära ei läinud. Seisid pliidi juures ja ootasid süüa nagu koer. Eriti äge on see, kuidas nad söövad - nagu inimene. Hoiab kahe käega kinni, hammustab ühe tüki, sööb suu tühjaks, siis järgmise :) Jube äge, sattusime ikka täielikku känguru vaimustusse. Nii kui pimedaks läks kogunes neid sinna ikka aina juurde. Igas põõsas võis kuulda hüppamist. Kui jälle üks suur meie laua juurde istuma tuli ütlesin Siimule, et kukrus pisikest kängurut polegi veel näinud, et vist on liiga arad. Siim ütles veel jajaa. Siis võtsin taskulambi, panin laua alla ja nägime, et meie ees istuval kängurul on pisike kotis. Sattusime järjekordsesse vaimustusse. Vahepeal oli pea väljas, siis sukeldus jälle kotti nii, et ainult jalg oli näha. Tegime umbes 100 pilti vähemalt neist. Ööseks unustasasime kananagitsate kausi laua peale õue ja kui hommikul ärkasin, siis oli üks neist jälle seal ja lakkus meie kaussi. Sisu oli ilmselt ammu juba tühjaks söödud.

Hommikul uudistasime veel rahvuspargis. Ronisime ühe mäe otsa või pigem oli see kalju moodi mägi. Alt ei saanudki aru, et eriti järsk ja läksime plätudega. Lõpuks oli ikka põhimõtselt otse üles ronimine, aga siin on kõik rajad nii märgistatud, et pole hullu. Üles jõudes olime korralikult läbi juba. Vaade oli hea, aga kuna ilm üsna udune, siis kaugele ei läinud. Alla minnes hakkas juba kergelt sadama ja päris all oli juba padukas. Õnneks jõudsime õigel ajal ära käia enne kui kivid täitsa libedaks läksid. Edasi oli plaan Esperance minna tagasi, aga leidsime tavalise maantee asemel hoopis otsema rannatee ja kasutasime kohe oma auto oskusi ära. 22 km mööda randa ja kõrval ülisuured lained - sellist teed oleks võinud sõitma jäädagi. Vahepeal olin natuke hirmul küll, et jääme liiva kinni, aga meie kallis auto ei vedanud meid alt. Esperances külastasime kohalikku hiina restorani, kus saime hapuks läinud sööki ehk selle peale otsustasime kähku linnast lahkuda. Esperance jättis aga üli hea mulje - kahju, et ilm natuke ära rikkus. Sinna tahaks kindlasti veel minna. Edasi oli VÄGA palju üksluist teed- üks maa koht teise järel. Polnud enam puid ega midagi. Umbes 400 km pärast tegime väikse peatuse Hydenis, kus on kuulus wave rock. Tekkinud on see ca 40 mln aastaga vee erosiooni tulemusel. Kivi ise oli küll  äge, aga ülejäänud koht ikka täitsa urgas. Nagu oleks must-valgesse filmi sattunud - mitte ühtegi värvi. Õnneks see jäi meile tee peale - ainult kivi pärast poleks küll mõtet sinna minna, mida ilmselt paljud teevad. Plaanisime järgmise öö kuskil kämbada. Ilm läks aga aina jahedamaks ja vihma sada. Kui veel 200 km Perthini oli otsustasime, et ei kutsu küll kuskile kämpana. Isegi teksade ja pusaga oli külm ehk sõitsime kähku Perthi tagasi. Nii jäigi meie tripp natuke lühemaks. Selle eest nägime nii palju vähese ajaga. Lääne- Austraalias on ikka väga palju avastada tegelikult. Enamik turiste läheb ainult ida kaldale suurlinnu avastama, aga ka siin on palju näha ja vähem turistikad.

Otsustasime oma nädalavahetust aga mitte raisku lasta ja laupäeval läksime poistega krabisid püüdma. Võrgud olid meil juba olemas, aga eelmine kord läks teepeal auto katki. Seekord nii kaugele minema ei hakanud - 20 km Perthist ja saagiga võib rahule jääda- 8 krabi saime! Ilusad sinisevärvilised olid. Algul küll väga ei võtnud, aga kohalikud õpetasid, et kanaga peab püüdma ja andsid meile veidi oma sööta ja küll siis hakkas tulema. Kohalikud poisid püüdisd ka ülisuure rai. Esimene kord ei jõudnud välja tõmmata - ca 40 mintsa üritasid, teine kord said kätte. Ja oli alles elukas. Tegid pildi ära ja viskasid tagasi. Õhtuks keetsime krabi ja oi kui head. Puhastada on neid ainult tüütu, kui keegi veel selle ka ära teeks, oleks eriti luksuslik.

Sihukesed olid meie eelmise nädala seiklused. See nädal juba uued tuuled täitsa, aga sellest juba edaspidi.

Koera asemel

Lucky Bay

Meie pere

22 km rannateed

Lucky Bay 

Wave Rock